mögajuttu

Rütmitunnetus on tähtis. Tuleb kannatlikult kuulata oma elu sisemist tukslemist. Tammsaare "Vanades ja noortes" Vanaisa tunneb asjade kohta millal on õige aeg (loomulikult on ta naine see kes temast aru ei saa ja teda lootusetuks laiskvorstiks peab). Piiblis, Koheleti raamatus räägitakse sellest millal on aeg - aeg teha seda või toda või hoopis tegemata jätta . Kes ei kuulatle, kes ei arvesta nende salasustega, see sarnaneb meremehega kes ristilainet sõidab.

Erinevatel inimestel on erinevad rütmid, igaühel päriselt oma. Mõni tuksub tublilt nagu kahetaktiline mootor töö ja kodu vahet, ilma kulumata, kerge käega. Mõni keerutab keerulist variatsiooni, sekeldab ringi, tema askelduste ringi on haaratud kool, töö, kunst, hobid, meelelahutus, ühiskondlik aktiivsus ja ta ei väsi sest ta on loodud just niimoodi põksuma. On neid kes astuvad bolerot nii et süda iga pooleteise päeva järel rütmist välja läheb - ometi läbi põlemata.

Seega üks aste sisemise arenemise teel on leida oma sisemine rütm ning häälestada oma elukorraldus vastavalt sellele. Mis pole aga sugugi kerge ülesanne. Kui palju magada, millal magama minna, kas süüa korra päevas ja tublisti või palju kordi natukesehaaval? Kas ja kuidas end maandada, välja lülitada? Kui palju tohib teha ebameeldivaid asju ja kas üldse tohib? Kuidas aru saada et sisemise rütmi kuulatlemine ei muutu ettekäändeks lihtlabasele laisklemisele? Kas see et inimene ei väsi oma elukorralduses, on märk sellest et ta on leidnud oma rütmi või on hoopis tegu masendava, rutiinist välja kasvava tuimusega?

Nii palju on küsimusi