Saturday, November 7, 2009

ei teagi nüüd kohe

Armiline mees.
Kulm ka ei liikunud
kui silm puhkas
teetassis
suhkrutüki ja sidrunilõigu vahel
Võta näpust.


...


Koerapoeg Puhh
Leinasoodukas
Kalevipoeg tutvustas sortsidele laudvaikust
timo: vaadivesi
coitus interruptus on nagu katkenud naer - ikka on naljakas
Lugematute pälvimuste kuldkaart
Menopaus kannab
Taparaat
Kürblane
Psaiko lubas naistele: Kui nussi ei saa, tulevad tugevad purustused
1a jaanuar
"Mult eemaldati surnuksnaermise võimalus kirurgiliselt"
"Nende kaduv protsent on meile kasulik"
Hullude nukuteater mille ametlik nimi on "NUSSI!"

Monday, October 26, 2009

pilvine kolumbia

Kõrv vasakul
või kõrv paremal -
Mis vahet seal on?

- Oo teid on siin palju!
- Pole viga, asfaldiga.

Kotid taha,
rida maha!

Mina olen Maailma-Mati
ja ma sünnitan siia ilma
Maailma-muti

Peeter: Kus oli Jumal
kui maailm loodi?
Kus oli Jumal
kui mind loodi?
Kiwa: Trennis

Murinaad on Murist tehtud marmelaad
Rokib parlamentaarselt!!!
Kolmas silm on püksis.
Enor: Ega see ei ole mingi Olümpose digijuhe mis ära visatakse
Enor: Panin vasakule kõrva taha
Kiwa: Neitsinahkhiir
Enor: Keel on suhuvõtmise asi
Norin omandas tähenduslikke noote...
Kiwa: Lauri Leesi my ass!!!
Kloori Alleluuja!
Kiwa: Full metal poncho
Aaron Stone - kuum ollivuudi staarnäitlejanna, habemega
Liira: TNA
Kontsentralism
Huntsnik
Filmis Kärbes oli Ämblikmehe värk ...
Kiwa: Surnud Vladimir Beekman kadus nädal tagasi
Su silmad haisevad!!!
Ebaevolutsiooniline asend
Onanurk (pioneeridele)
Koer oli maetud Bermuuda kolmnurka

Saturday, October 10, 2009

slogan

Selver - hea mõte!
Hea mõte - Selver!
Selver - töö toidab!
Selver on naisele parim!

psaiko leidis lõpuks midagi asjalist ka sel teemal:

Selver - Kosmosest suurem

Wednesday, October 7, 2009

rohelised lood 2


Oli nii suur segadus et võimatu oli püksi kusta.

igaühe veres on tilgake tõrva
aga veri on vein
leil on leilide leilide leil
lein on leinade leinade lein

- noh kas sa lõhkusid püksid ära?
- ei noh ma sattusin segadusse.

kogu luule oli mu peo peal
oi kurat
palju nalja sain seal

võtaksin selle tõrviku
mille Tuglas pistis põõsasse

sex
20 cm
hirmu ja armu

psaiko laulab alendri häälega:
tahaksin uppuda lauldes

mürkrohekad ääremärkused - äär on mürgine

fotoalbum:
Väljasurnud masinaid

riikluseeskirjad
liikluseesmärgid

mine punase raamatuga üle tee
siis kui autod kiiresti sõidavad

mitu tuhat aastat on inimesed joonud verd
et mitte äratada Kristust

Nõnda kõheles Zarathustra:
inimrobot on sild roboti ja üliroboti vahel

Rätsepmeistri heinategu:
otsimas heinakuhjast nõela
mitte väga põhjendamatult

mina lendan
aga laev on valmis
kurss muutus
laev võttis suuna põhja

Boddhisattva kimbatus:
sündida siia ilma või mitte
aga milleks sündida
aga miks ka mitte
sündida püksata
ja kõngeda kraavis
püksata

meeleheitel naine
tegi kettaheite
peeretas
ja ütles
mitte haisus pole asi
hais see on kaval masin

lenini mausoleumis hakatkse korraldama iganädalasi Lenini inkarnatsioone. Iga nädal kolmapäeval kell 18.00 koguneb ootusärev rahvas mausolemi. Lenin tõuseb oma kirstus pidulikult püsti, kummardab viisakalt kõigile kohalviibijatele ja heidab taas pikali.

tõelisel kristlasel on mitu palet

kutsume politsei
ja näitame teineteise peale näpuga
äralõigatud näpuga
tema oma!


Avage silmad
lugege palved
süvenege meditatiivsusse
ja OLGE VAIT!

mees
saepuru sees
värati ees
seal kus sügavam

Norras piibel korras -
meestel kasud sees

Kati lubas süüa
pitsat makku igaveseks

Tuesday, October 6, 2009

Kontoriunistus

Prints valgel paberil

C´est la vie

omad litsid peksavad,
omad vitsad maksavad.

Saturday, September 26, 2009

Thursday, September 24, 2009

No kujutate pilti!

Psaikol olnud kunagi üks sõber, kes elas Narvas ja kelle nimi oli - ILJA MALM. Siuke nimi. Nad olid tutvunud hullumajas...

...

Psaiko oli kondamas Rimi juures. Väike poiss oli küsinud ta käest et onu, kas see on Rimi kaubamaja. Psaiko oli öelnud majale osutades: "Ei, see on Sipsiku maja."

Tuesday, September 22, 2009

Katariina ajal

talupojad ikka noh, isuga nälgisid. Vat tulid niimoodi kokku ja kus kukkusid nälgima...

.....

täitsa soravalt
ostan endale orava

Thursday, September 10, 2009

Antireklaam nr 1

šampooni reklaam : mingi palja perssega tibin kiimleb duši all, laseb endale šampooni pähe nagu oleks see ma ei tea mis tulnuka sperma, käänleb ja väänleb ja ... sulab vaikse muusika saatel ära.

Tuesday, September 8, 2009

Lugesin valesti

Vananemine on vabatahtlik,
Täiskasvanuks saamine paratamatu


Eesti Lapsvanemate Liit

rull teeb ka nalja

Vestlevad dressidega noormees ja mimm:

"Kuuleää, sull suusad on vää?"
"Jaaää."
"Nikud ka nohää?"

Friday, September 4, 2009

Kalev uuendas tahtmatult Psaiko lauset mida too kuulis Kirepi mõisas Toitsi sõbralt

Keeled suhu,
kotid kurku

Slogan

Lipp-lipi peal, lapp-lapi peal
ilma nõela pistmata


............ Always Carefree

samas saadaval ka lapitekk.

Sunday, August 23, 2009

ootamatu jooming

reljo tegi tamme eero lause (lööd last saad nuga) ümber:
viskad last - saad nuga

psaiko varastas Kirepi möisast Toitsi sõbralt sellise riimi:

Keeled suhu,
kotid taha


psaiko rääkis et igal inimesel võiks olla saatanaga leping: et muidu sa Nirvanasse ei saa kui sa inimeste hirmutamist järele ei jäta

psaiko rääkis seda ka et igal inimesel võiks olla hing.

mina olen maniakaalne vägistaja (soovitavalt alaealiste) ja depressiivne kägistaja

viidingu motiividel:
mul vanglas sõber Kolja-Kobla
tal akna taga ripub mobla

selles häguses loos oli midagi hoomamatut

reljo rääkis et psaiko läheb venemaale snaipriks ja hakkab taevas hõljuvaid BTR-e alla laskma

Tuesday, August 18, 2009

leidsin ühe vana luuletuse

Ma vihkan kevadet
hormoonide tulva
mis nõrgub pähe
nikkuvaid kasse ja koeri
voolavat sulavett
hilisõhtute ängi
kella nelja aegu
helisevat taevasina

eks ta tiba titekas on aga lõpp tuleb kuidagi ootamatult ja päästab päeva

Sunday, August 16, 2009

leiud 3

psaiko rääkis hoomamatu loo hoomamatust õiglusest - Õiglusetud inimesed on statistideks mängus mille nimi on hoomamatu õiglus. sellemängu reeglid selguvad mängu käigus. selle mängu võidavad need kes saavad teada seda mis on õiglus. või kurat ei saagi aru. Igal juhul oli nii et elu on mäng nimega hoomamatu õiglus. mina selle peale: kuradi hoomamatu lugu.

Telegramm M-le: saatke kiiresti mõned pälvimused punkt lugematud pälvimused on muutunud loetuteks punkt jäänud on vaid loetud pälvimused punkt
Teine telegramm M-le: kui ei saada siis Buddha plakatit ei saa punkt

Inimeses on kübeke soojust, saapas on kübeke vihma.

Igal plussil omad miinused, igal trossil omad boonused

Eemaldus väärikal sammul nagu näärivana

arutasin et parandamatutes tõbrastes on midagi võluvat, psaiko arvas et jaa et küllap see on mingi kunstiline moment - kuskil (vist laval) seisab parandamatu tõbras. Väriseb, aurab. Käib prõks ja toimub kunstiline moment. Selle peale tõuseb tõuseb loožis püsti Kunstikriitik ja teatab "Õige"

Saturday, August 8, 2009

psaiko käinud viinapoes

psaiko käinud Rüütli tänava viinapoes, istunud keset põrandat maha ja kuulutanud:

"Mina siit enne ära ei lähe, kui ma võõra raha kätte saan!"

Kes on luuser?

Psaiko küsis minu käest et kes on luuser. Mina seletasin et luuser on see kes valgete poiste trügimismängus alla jääb ja siis üleüldise hukkamõistu saatel valgete poiste klubist välja visatakse. Umbes et valged poisid trügivad ülespoole nagu vaglad roomavad kuhugi üles suhkrutükikese või siis surnud hiire raipe poole. Üks vakladest jääb natuke uimaselt maailma ilu imestama, seisatab ja pudeneb alla. Teised siis nüüd vaatavad ja osutavad nagu tellimise peale kõik selle allapudenenud vagla poole põlglikult - Luuser!. Ja pudenevad just tänu sellele vaatamisele samuti - kollektiivselt alla.

Ja raske on öelda, mis on selles halvasti - kui üldse on - kas see et esimene vagel maailma ilu vahtis, see et kõigil lõpuks saak saamata jäi, või koguni see et üleüldises langemises teistel see ilu nägemata jäi. Lisaks on sellel lool variatsioone. Asi on selles et valged poisid viskavad oma klubist välja neid kes pole sinna kunagi kuulunud (näiteks neegreid ja shaamaneid), samuti neid kes pole trügimismängu kunagi mänginud (Buddha on täiega luuser ju) ning kuuluvad seetõttu automaatselt kaotajate kilda.

Et siis seisab eemal vaklade trügimisest kivi otsas üksik vagel, elab oma elu ja imestab maailma ilu, natsa eemal aga trügivad teised vaglad oma püha sodi poole, märkavad seda üksiklast, osutavad talle kui luuserile ja pudenevad alla. Või siis hoopis niipidi: trügivate vaklade vool haarab kaasa vagla kes ei tea ei sellest pühast sodist ega sellest trügimisest sittagi. Ei tea ta ei maailma ilust ega millestki, lihtsalt trambitakse teiste jalge alla ja pudeb sügavikku kõrvus põlglik, mõistetamatu, müstiline sõna "Luuser!". Sel hetkel kui teised trügijad tema järel sügavikku pudenevad, varjavad nende langevad kehad tolle esimese langeva vagla eest maailma ilu, mida ta hetkeks silmas...

Tegelikkus aga on veel karmim. Elab tead omaette, oma elu üks vagel. Sööb, joob, magab, vaatab maailma ilu. Ühel ilusal päeval aga trambib temast ja tema ilusast maailmast üle kõrgel pea kohal leitud püha sodi (suhkur, raibe) poole trügivate vaklade hord. Ta pühitakse teiste vaklade teelt., teda märgatakse alles siis kui ta, maailma ilu kustuvates silmades pimedusse vajub. Leitakse ühiselt et tegemist on sitase luuseriga ja osutatakse talle kollektiivselt häbimärgistavalt. ja langetakse koos vastu pimeduse ahvatlevatele võludele...

Vaat nii ongi maailm tehtud. Mingi hüsteeriline kamp hullunud inimesi, terve tsivilisatsioon jookseb amokki miski paari sitatüki pärast (karjäär, auto), hävitab halastamatult oma teel kõik kes üritavad rahulikult oma elu elada (loodusrahvad näiteks), lagastab maailma (nagu too peremees tolles Tigase jutus tatrapõllu), häbimärgistab enda poolt hävitatud ja soppatallatud inimesed luuseriteks (näiteks see valgete jutt sellest et neegrid ei ole võimelised kultuuriks), ning hävib lõpuks just tänu sellele kollektiivsele trügimisele ja lagastamisele omaenda pasas.

Wednesday, August 5, 2009

Gulk rääkis lugusid Psaikost

psaiko oli talvel ehituse peal tööl olnud. armu poolest antud talle 20 krontsa tunnist. psaiko ajanud nagu alati miskit ulmeiba suust välja. mehed olid ta lõpuks lolli plära pärast tellingute pealt ära ajanud alla, koristama. sadanud lörtsi. all olnud koerakuut, kus värisenud üks armetu peni külma käes. psaiko olla koera kõrvale pugenud ja seletanud koerale et kõige parem olevat talle unesurm. aga ta võivat lohutada end sellega see armetu elu mida ta elab olla "uue ja parema elu mustand."

siis lastud psaiko lõplikult töölt lahti.

...

psaiko oli puidufirmasse tööle palgatud. töötegemise asemel joonistanud psaiko tehase seina peale anarhia märgi. selle peale oli ülemus käskinud psaikol see maha nühkida. psaiko nühkinud ja nühkinud, märk läinud aina suuremaks ja rasvasemaks. lõpuks pekstud psaiko kõige tähtsama ülemuse juurde. psaiko tulnud sealt välja, see kalts millega ta seina hõõrus, kaela ümber seotud. Küsiti talt siis et miks nii. psaiko seletas et ta lasti töölt lahti ja et talle anti vastu kaela nii et pea võib otsast ära kukkuda, sestap tuli kaltsuga kokku siduda. küsiti et mis ta edasi teeb nüüd kus tööd pole. psaiko vastanud et läheb naiste aeroobikatreeneriks. Oma sõnade kinnituseks lõiganud ta oma kampsunil käised ära ja tõmmanud need jalga nagu säärised. psaiko vehelnud ja tantsinud veel kaua keset vabrikut kuni ta lõpuks välja visati.

Tuesday, July 28, 2009

Õppigem astroloogiat

Kõige keskel on päike, Päikese ümber tiirleb Maa, Maa ümber aga Muu...

Friday, July 17, 2009

Paide klaverimängija

Rääkisime Enoriga Hämelini vilepillipuhuja loost et kui tugev sotsiaalne müüt see on ja et kuidas see kehastab Kunstniku kättemaksu ühiskonnale kes teda ei taha ega mõista ta elulist sotsiaalset rolli ja et kuidas ta maksab kätte just läbi laste, läbi oma justnagu olematu sotsiaalse rolli. Korraga tekkis kujutlusse selline pilt : Rein Rannap on Paides tegemas sama asja. Pärnu jõe suunas liigub selline rongkäik - ees on frakis maestro kes lükkab enda ees tohutusuurt Steinway tiibklaverit ja aeg ajalt peatub et lüüa paar akordi. Tema kannul tulevad tänalapsed kes uudistavad et mida loll onu küll teeb. Nad järgnevad talle jõkke, kus seisavad nõutult põlvini vees ja kuulavad kuidas Rannap vees klaverit klimberdab...

Thursday, July 16, 2009

Petsi hala III

Kehaline armastus pole mõeldav ilma vägivallata. Kundera on pannud need sõnad meelelise naisterahva mõttesse, kes kurvastab, leiab et tema armuke pole võimeline teda alistama, kamandama (see naisterahvas aga samas - paradoks, paradoks - vihkab totalitarismi ja marssivaid karju). Vägivallatuses, headuses ja inimlikkuses näeb ta nõrkust.

Pärast sellist lausungit on raske taluda inimkonna olemasolu. Inimkond on lootusetu - geneetilisel tasandil. Kui arenemisvõimelisem, terviklikum, vaimsem osa inimkonnast - naised, leiavad et vägivallatus ja kamandamisest loobumine on nõrkus, pole inimkonnaga tõesti muud teha kui ta põlema panna.

Naised premeerivad (selline premeerimine ei toimu enamasti teadlikult) vägivaldset, teisi inimesi allutavat ahvi. Premeerivad võimu, mis läbi sajandite hävitab ühiskonna algset orgaanilist ülesehitust, mille kohaselt ellu jäädi tänu sellele et tehti koostööd, hoiti kokku, hooliti üksteisest. Kui see on tõsi, pole ime et Masing naisi niiväga vihkas.

Nii et kes siis õieti rohkem hoidis alal ja ülal esimese öö õigust - gurmaanidest aadlimehed, või naised kes instinktiivselt hoiavad tugevama poole? kas pole nii et anarhism on võimatu mitte ainult tänu inimkonna eetilisele allakäigule vaid ka tänu naiste vaikivale vandenõule, mis kogukonna alati hõbekandikul türannile ulatab? Kas on võimalik et just naised käivitasid sotsiaaldarvinistliku vähkkasvaja?

Äkki on just see põhjus miks feminismist kunagi asja ei saa. Sügaval sisimas naised ei usu iialgi ei sellesse et naised meeste peal trambiks ega ammugi mitte seda et keegi kellegi peal ei trambi. Kas naised on patriarhaadi ära teeninud? Kas nad ise loobusid matriarhaadist? Iseenesest on see loogiline - orjandus põhineb ju alati orjade vaikival nõusolekul.

Äkki naised siiski polteadlikult tajuvad seda tõmmet vägivaldse võimu suunas, iseäranis seksis ja just seetõttu üritavad sõprust seksist vabastada, nö puhtaks pesta. ja suhtuvad sõbrasse kes laskub seksi, hullemini kui abielumehesse kes truudust murrab või litsimajas orjaplikade man tilliga sorkimas käib?

See annaks muide kohe hea mudeli sellest kuidas tekkinud võim muude asjade hulgas hävitas promiskuiteedi ja seksuaalriitused mis sidusid kogukonna üheks seksuaalorganismiks. Sõbrad ja tutvad ei kepi ja kui siis noh niisama, mitte tõsiselt (Suguharu aga keppis ihu ja hingega), See on on tabu alates selles ajastu kui kogukond lõhuti. Võimu anaalseks asendas üleüldise koituse.

Ei tea, ei tea. Lõppeks võis asi olla pelgalt sõnas mis mind puudutas. Selge see et vägivalda on vahel vaja ja selleks et seda kasutada peab olema...aga jah mitte jõudu vaid südant. See on see millest räägib kolonel Kurtz Apocalypsise lõpus. Seda südant on kaugelt rohkematel inimestel kui arvatakse.

Kas aga selline süda on ikka avaliku afisheerimise asi? Kas tõesti peab südant seksi nimel narrima vägivallaga. Kindlasti olnuks Buddha võimeline vägivallaks, mis sest et tohutu hinnaga, kas seda aga peab igale naiserajakale iga jumala päev näitama, igale lollile inimesele tõestama. lihtsalt selleks et kari lolle sind "nõrgaks" ei peaks. Ei tea.

Ma mäletan noorusest näidendit. Poistel oli vaene haige, ara ja kohtlasevõitu isa, kaubaagent kes kogu aeg kuskil ära tööreisil. Poisid olid range vanaema kasvatada. Miski hetk aga ilmub poiste ellu isa vend, mafiooso, elu ja naistemees, löömamees, karm kutt, kes üritab (alguses edukalt) poisse enda järel käima panna. Miski hetk poisid mõistavad et tegelt on karm kutt nende isa kes surmahaigena nende hariduse tarvis kuskil kaugel kopikat kerjab, sellal kui mafioosost vend vanaema tagant litsiraha üritab varastada. Siuke lugu siis jõu ja tugevusega.

Tuesday, July 14, 2009

Petsi hala II

Mind ajendas mõtlema lause, mis mulle öeldi ja mis oma absurdsuses kõlas kui etteheide: Sind on võimatu armastada, sinusse on võimatu armuda.

On üks bioloogiline mehhanism. See toimib nii sügaval tasandil et seda ei märka enne kui selle puududes. Ma ei tea kuidas see on naiste puhul, aga meeste puhul on nii: naised kiidavad mehi, õigemini emad kiidavad poegi. Häbi tunnistada (ikka on kurb kui selgub et inimene pole muud kui bioloogiline masin) aga meessugu on tehtud nii et mehed vajavad emapoolset takkakiitmist ja julgustamist. Sellega investeerib ema oma pojasse teatavat nahaalset enesekindlust ja isegi mõningast nartsissismi. Mina olen parim, mina tean kõike, minul on õigus, ütleb sedasi kasvatet tubli ahvi nägu. Rusikaga rinnale tagumine on meeste puhul piinlik vaadata, ometi märgitseb see ka lolli enesekindlust, ambitsioonikust mis elu edasi viib.

Naised hindavad ja valivad mehi selle järgi ning põlgavad (võibolla et täiesti õigustatult) neid kes ei ole emalt saanud kaasa SEDA. seda mida pole isegi võimalik sõnadesse panna. Naised poputavad oma poegi, et naised neid armastaks. Kummis rinnaga isased saavad premeeritud. Armastusel ja inimlikkusel pole siin kohta ja õige ka. Selleks on nimelt sõbrad ja tuttavad.

Valus, aga ka kummastav on tunnistada taas et negatiivse nähtuse taga peitub midagi emakesest loodusest. Mehelik kuketsemine mõõdukal määral tagab edukuse ja läbilöögivõime, ambitsioonikuse, motivatsiooni. Ikka on nii et pole olemas halbu asju maailmas vaid heade asjadega liialdamine, nende väärtarvitamine. Thomas rääkis sellest kui ta väitis et kõik pattude liigid pole muud kui armastuse liiasus, vähesus või väärtarvitus. Meeste puhul torkab silma nõme enesekultus, ego mis tiirleb enda ümber nagu kärbes türa ümber. Samas on see emaarmu liiasus neis, ilma emaarmuta aga mees kui selline lihtsalt ei toimi.

Seega abielunaised pole sugugi julmad elajad kui nad oma mehi toetamise asemel maha teevad, tänitavad ja õiendavad. Nad lihtsalt ei soovi täita emarolli oma mehe puhul. Nad eeldavad ja õigustatult et see patarei on siin juba piisavalt täidetud, laetud. Pigem tuleb meie pisikesel Pegasusel tiibu kärpida, muidu lendab veel minema. Selline käitumine toimib tegelt täiesti korralikult tavaliste Meeste puhul, kes on saanud emalt kuhjaga poputada. Naise ving toniseerib sellist meest, tekitab väljakutse ema poolt taevani kiidet infantas. Meestes kellel ema pole olnud tekitab aga see õigustamatut frustratsiooni.

Vaat siis sellised ematamehed hädaldavad - naine pole seltsimees ja sõber vaid justkui suurim vihavaenlane. Kuhu jääb Hoolimine ja Kokkuhoidumine millest abielu alguses justkui juttu oli? Eksitus kallid sõbrad - Hoolimine ja Kokkuhoidmine kui nad pole lihtsalt sõnakõlkad, ei kohusta naist olema talle ema eest, täitma mehe enesekindlust (küll aga peab mees pidevalt oma tundlikku kätt naise emotsionaalsel pulsil hoidma). Ja üldse kõik need ilusad sõnad käivad enesekindla mehe kohta, et see oma tublis türasuses liialdustesse ei kalduks. Need meemid on kaitsemehhanismid.

Nii et ematamehed - toimib vana kristlik põhimõte : Kus on sinna antakse ja kus pole sealt võetakse ka viimane. (Me Enoriga mõtlesime välja sellise asja: pimedal laval kostab läbi udu sulnis naishääl - Poisid, emme ei armasta teid enam. Hahahahahahah. Selline kerge, sädelev, hõljuv naer.)

ah, ei viitsi vinguda rohkem...

jälle unenägu

nägin unes et olin festivalil. jalutasin mingi neiuga peomelust eemale. kiskus kepiks ära kätte. siis meenus mulle et ma pidin ühiselamust mingeid asju võtma (aga mis asju - kurat seda teab. Kondoome?). jätsin neiu ootama, läksin oma ühikatuppa. seal hakkasin kiiruga asju kokku otsima. olin erutatud ja õhinas, kartsin et olen ikka midagi maha unustanud, ei suutnud kõigil asjadel meelt küljes hoida. samal ajal ei tohtinud toanaaber, kes seisis sealsamas mu asju näha. meenutasin mis asju ta näha ei tohi. Nii - revolver on mul võrkkotis, selle peab silma alt ära koristama. sel hetkel kui sirutasin käe revolvri järele mõistsin et toakaaslane mu selja taga on leidnud mu ametitõendi. pöörasin ennast ümber ning samal hetkel lõi toakaaslane mind habemenoaga ninna. kõik kohad said verd täis. uus ülikond oli rikutud. küsisin et miks ta nii tegi ja miks just ninna. Ta seisis seal maikaväel nõutult, ütles et ei oskand nagu muud midagi ette võtta. väänasin tal hõlpsalt noa käest, võtsin oma asjad ja läksin alla. all selgus et tegu on narva 89 ühikaga. astusin komandandi juurde sisse, surusin kätt ja ütlesin: " siin on kõik nagu kakskümmend aastat tagasi.

Sunday, July 12, 2009

psaiko ja armumine. unenägu jällegi

"Aga armuks õige ära ... ei noh ... heas mõttes nagu..."

....


Nägin unes igast jama. Nägin mitut unenägu kõige pullim oli see et kaotasin ühes unenäos kingad ära ja leidsin teises üles. Või tegelt oli nii - ühes unenäos ostsin uued kingad ja kogu aeg unustasin neid igale poole, küll poeletile, küll välistrepile. Ja alati oli ka kohe keegi kes need minu asemel peaaegu endale sai - oli see siis kõvera näoga vanamees või tänavalapsed. Valetasin, meelitasin ja võimutsesin et neid tagasi saada. Lõpuks õnnestus mul uued kingad kindlalt kotti karjatada. Järgmises unenäos aga pidin minema televisiooni esinema, talk-show´sse. Pidin esinema kas koos Märt Põdraga või tema asemel, täpselt ei mäletagi, igal juhul jõudsin viimasel hetkel kedagi asendama. Jalas olid mul vanad lahtise tallaga kingad, mida ma siis häbenesin, kuigi neid kaadris näha polnud. Saate vaheajal tulid mulle aga meelde eelmise unenäo kingad, need olid kotis ja ma olin üllatunud nende olemasolust. Rääkisin sellest operaatorile, kes tegi ehmunud nägu ja teatas et need on legendaarsed kingad, mis omaniku käest kogu aeg ära kaovad, et sellepärast nad teises unenäos nii odavalt müügis olidki. Kõik teavad neid kingi ja keegi ei lähe ostma. Olin unes lõvikonservi täis ja uhkeldasin endamisi, et näed siis kui vägevad kingad mul õnnestus taltsutada. Panin uued kingad jalga. See osutus aeganõudvaks ja painajalikuks protsessiks - oli kiire, kohe pidi tulema järgmine võte, mina aga mässasin lõputult sokkide ja kingadega. Kingad olid pruunid ja üsna inetu tegumoega. vaatasin muudkui närviliselt telemeeste poole, neil aga paistis ka olema viivitusi. Lõpuks sain kingad jalga, aga et aega ikka oli veel otsisin midagi süüa. jne...

psaiko tutvub kauni Daamiga

"Vabandage, ega teie ei tea palju nüüdsel ajal Tartu linnas abort võiks maksma minna?"

...

Kati arvas et Psaikot pole olemas, et psaiko on multifilmitegelane

Thursday, July 9, 2009

unenägu

nägin täna unes et satun Venemaale. Alguses purjutan Narvas Reljo ja Ooluga. Keset joomingut selgub et Oolu on sõjaväelane ja et täna öösel on minek Venemaale, salaja, üle Peipsi, kaatriga. Millegipärast saab tsiviliste sellele salamissioonile kaasa võtta, meie Reljoga läheme ka. Sõidame kaatriga üle Peipsi. Jõuame kuhugi linna. Teised lähevad kuhugi, mina eksin ära otsides Reljot. Igal pool on helikiirusel kihutavad rongid, kohalik harrastus on autol nendega võidu sõita. jään ühele autole peaaegu alla. Ekslen, läheb pimedaks. Viimase raha eest ostan hirmu peletuseks lapiku brändi. Mingid noorukid üritavad minuga justnagu tüli norida, Mina pobisen midagi habemesse, lõpuks ütleb üks eesti keeles: "Anna kala siia!", sellepeale vastan mina söakalt "Tule ja võta!" olles ise valmis kaklema hakkama. Millegipärast see aga hirmutab neid ja nad teevad minekut. Jõuan veel mõelda et ju nad hakkasid eesti keele kõla kartma. vahepeal on talv saabunud. istun äravisatud toolile miski maja nurga taga, hakkan brändit jooma. Järsku avastan et olen hoopis klaaspaviljonis, riieteta. Inimesed murravad paviljoni, karjudes: "Pane komm kohe käest ära!!!". Nad arvavad et olen kommionu. Katsun seletada, aga mis sa seletad kui oled aluspüksteväel, pudel peos kuskil võõral maal. Ärkan segases meelelolus.

Wednesday, July 8, 2009

Päike

lendas vihinal üle pea
nagu huligaani visatud munakas
hall, külm ja niiske
suure kaarega

Monday, July 6, 2009

luuletus paelussist

kus on ussikese paelad
kus on jussikese naelad


kheh, NaelJuss

Saturday, July 4, 2009

lugu

Tänaval kohtuvad Daniil Harms ja Mehis Heinsaar.
"Mina olen vanameeste rappija!" kuulutab Daniil tähtsalt.
"Aga mina lihtsalt pudenen." kohmab Mehis tagasihoidlikult. "Noh nagu vanamutid"
"Aga miks sa pudened?"
"Ma ei tea." ütleb mehis ja teeb sellist kavalat nägu.....

Paha inimene

sööb liblikaid lennu pealt. Kujuta ette toidab ema linde, laps on seal, liblikaid lendab. laps näeb kuidas Paha inimene, muidu soliidses ülikonnas keskealine mees liblikaid sööb. "Emme mis see onu teeb?" "Sa ei näe või et liblikaid sööb. Söö kah," ütleb ema ja topib lapsele vihmaussi suhu.

evolutsiooniline moment

Psaiko rääkis et ta oli lugenud raamatust evolutsioonilisest momendist. See on see kui üks liik läheb teiseks üle. Kujutasin kohe ette kuidas seisab metsas hunt, väriseb kuidagi imelikult, järsku käib krõps ja hundi asemel on vares Kraaks. lehvitab tiibu, kraaksub, lendab minema.

Seda jälgib põõsast evolutsiooniteoreetik. Kui vares minema lendab kuulutab ta nagu üks joodik teise jutu peale: "Õige!"

Friday, July 3, 2009

lauluke

hommik on õhtust targem
õhtu on hommikust targem
nagu öö ja päev

vesi

vesi on puhas
vesi on valge
valge vesi
nagu piim


Mulle meeldis see visuaal. Kuidas kogu vesi maailmas on ergavvalge. Nagu veri filmides

sitaks hea

MA OLEN KURADI HEA

kaksikvend

leiud 2

Hegeli radadel:
Tees: Naised on tundlikud olendid.
Antitees: Naised on tundetud käkid.

Süntees: Naised on tundelised käkid


Lauakombeid:
Täis kõhuga ei räägita
Uppuja ei hüüa tulles.
Järeldus - kõht on täis.
Uppuja on kui hüüdja hääl kõrbes


Vastastikuse (põhja)imemise seadus:
Uppuja päästmine on teise uppuja asi.

Kõneväänud ja keeleväärakused:
Kes otsib see leiab.
Näe, pime kana juba leidis tera.
Et mida külvad seda lõikad. või noh...
Aga kes ei otsi see jääbki leidma.

Igal oinal oma mihklipäev,
igal tainal oma kuklipäev,
igal lollil oma jaanipäev
igal trollil oma muumipäev

Kheh, meie enoriga õpime stuudios kehamuumi...

Thursday, July 2, 2009

Eile Nägin Ma naisi

Tänavanurkadel
naised
nagu liiklusmärgid
nõudlike nägudega
külmadest silmadest
vaatab minust mööda
immitseb südamesse
bioloogiline tühjus

Aga siis meenus mulle üks jaapani anime kus üks poiss nuias naissoolt emalikku lunastust nagu sitahäda ja lõpuks hävitas maailmagi.

No tõepoolest, võta üks ja viska teist...

mögajuttu

Rütmitunnetus on tähtis. Tuleb kannatlikult kuulata oma elu sisemist tukslemist. Tammsaare "Vanades ja noortes" Vanaisa tunneb asjade kohta millal on õige aeg (loomulikult on ta naine see kes temast aru ei saa ja teda lootusetuks laiskvorstiks peab). Piiblis, Koheleti raamatus räägitakse sellest millal on aeg - aeg teha seda või toda või hoopis tegemata jätta . Kes ei kuulatle, kes ei arvesta nende salasustega, see sarnaneb meremehega kes ristilainet sõidab.

Erinevatel inimestel on erinevad rütmid, igaühel päriselt oma. Mõni tuksub tublilt nagu kahetaktiline mootor töö ja kodu vahet, ilma kulumata, kerge käega. Mõni keerutab keerulist variatsiooni, sekeldab ringi, tema askelduste ringi on haaratud kool, töö, kunst, hobid, meelelahutus, ühiskondlik aktiivsus ja ta ei väsi sest ta on loodud just niimoodi põksuma. On neid kes astuvad bolerot nii et süda iga pooleteise päeva järel rütmist välja läheb - ometi läbi põlemata.

Seega üks aste sisemise arenemise teel on leida oma sisemine rütm ning häälestada oma elukorraldus vastavalt sellele. Mis pole aga sugugi kerge ülesanne. Kui palju magada, millal magama minna, kas süüa korra päevas ja tublisti või palju kordi natukesehaaval? Kas ja kuidas end maandada, välja lülitada? Kui palju tohib teha ebameeldivaid asju ja kas üldse tohib? Kuidas aru saada et sisemise rütmi kuulatlemine ei muutu ettekäändeks lihtlabasele laisklemisele? Kas see et inimene ei väsi oma elukorralduses, on märk sellest et ta on leidnud oma rütmi või on hoopis tegu masendava, rutiinist välja kasvava tuimusega?

Nii palju on küsimusi

Thursday, June 18, 2009

leiud

BATU-KHAANI TEEMADEL

Ma lähen kuni viimase mereni
Ma lähen kuni viimase vereni
Ma lähen kuni viimase pereni

ütlen tere


...


päriselt luku taha
siiski jääda ei taha
päriselt luku
päriselt jääda
päriselt päriselt
taha ei taha

...


NAGU VANAKURAT VÄLKU -

kardab ja ootab
ootab ja vaatab
vaatab ja vaatab
aru ei saa -
kardab

Monday, June 8, 2009

Päike paistab (selle kevad-talve motiividel)

Ma vihkan naisi,
sest et nad on naised

Ma vihkan mehi
sest et nad on mehed

Ma armastan inimesi
kui nad on inimesed

Ma lähen kuni viimase mereni
Päike tuleb pilve tagant välja

Sunday, May 31, 2009

pohm

ma tõusin üles, ma olen veel purjus. see läheb mööda. läheb minust mööda ja täidab mind nimetu hirmuga. ma hakkan veel kartma, küll te näete kuidas ma ikka hakkan, kuidas ma kardan. ma võdisen nurgas, ma pressin ennast toanurga kaugeimasse tippu - otsima tõotatud maad. ja ma saan kartma kõike, andke ainult ette.

aga praegu ma veel ei karda. lihtsalt sitt on olla. peopesadel läigib paakunud pohmelus, kaenlaalused haisevad kurbuse järele. riided lasuvad korratutes kuhjades ja ma ei viitsi ega suuda jälle tööle minna. enor lööb mu maha. kadri lööb mu maha. Jürka lööb mu maha. Erki lööb mu maha. siin läheb lausa suuremaks rebimiseks. oi, ma ei julge oma telefoni sisse lülitada. ma ei taha jälle udutada ja valetada, lubadusi jagada, lolli mängida.

see ilus tüdruk, kes eile mulle külla lubas tulla, ei helistanudki

töötegemine ajab jooma, joomine sunnib tööd tegema. "Sa kas sured või usud nende fakin valesid." Nii ütleb tegelane filmis "Peenike punane joon". Kes ei usu et töö teeb rikkaks, terveks ja heaks, see peab jooma. Kirik või kõrts. Mina valisin kõrtsi. sest päevavargana õnnestub mul ehk viinaleti eest pääseda. Hiilida öhe. selline on minu kurikaval, vettpidav plaan - põletusjälgedega seinal.

joove sunnib aegajalt sügavamalt hinge tõmbama. enor helistas - tema mind esialgu veel maha ei löö. lähen õue telefoniga rääkima, ei saa isegi aru miks, aga alati tahaks suure, laia lageda taeva all olla kui telefoniga räägin. näen ja vahin huviga mööduvat blondiini aga siis meenub mulle et alles ma tagusin pihku. ja ma mõistan et mu huvi on viirastus, mälestuse mälestus....

homme tuleb jälle tööle minna...

Wednesday, May 27, 2009

psaiko ja mina tegime esopi luuletuse ümber

tillukese karbi sees
elab väike haige mees
Ise aina kiitleb et
minu nimi on brikett
olen väga tähtis pisik
ja mind kardab iga isik

Friday, May 15, 2009

Filmitegemise lugu


2007 aasta kevadel sain ma kokku Argo Tepandiga. parandasime pead. Veljo vedeles ka minu pool põrandal. rääkisime igasugu lugusid ja siis Argo leidis et ühe mu jutu põhjal võiks filmi vändata. Idee tundus eriti ahvatlev, kuna me kujutasime elavalt ette Veljot selles filmis mängimas. Veljo ise ei saanud midagi aru kuna oli maani täis.

Argost lausa õhkus kevadet, ta oli näost punane ja just venelastega viina joonud. Mis sa hing veel tahad. Hehh. Tõmbas mu käima tõesti ja kuskil suveks olime võtete aja kokku leppinud. Algselt plaanisime filmida Tartus, aga siis leidis Argo mingi koha kuskil kalamajas, mis meenutas vana pepleri ühikat ja nii tuli mul ja Veljol minna - Tallinna.

Mina ja mu sõber Veljo oleme ehitajad ja seega olime tollel nädalal juba mitu head päeva viina visanud. Jube pohmahirm oli. panime julgustuseks ühe star dollari naha vahele ja siis käis Veljo oma naise juures raha järel. Aga raha ta muidugi ei saanud. Kui Veljo naisele ütles et ta sõidab tallinnasse filmivõtetele, hakkas naine suure häälega naerma. Ta kuulutas et kui Veljo tahab lakkuda siis nii öelgugi, mitte ärgu mõelgu selliseid totraid valesid välja.

Tegelikult Veljo läkski tollel õhtul naisest lahku. Mitte küll lõplikult aga ta elas ikka mitu head kuud minu juures enne kui naise juurde tagasi roomas. Aga tollel õhtul ei andnud naine talle isegi riideid kätte, nii et piletid kella üheteistkümnesele talna bussile ostsin mina. Mäletan ilus suveõhtu voolas bussi akvaariumaknast mööda. mnjah.

Talnas pidi Argo meil bussijaamas vastas olema, aga kui ma talle helistasin oli tal telefon väljas. Nii me siis passisime Veljoga inimtühjas bussijaamas, öösel, tallinnas ja mõtlesime milline venelaste kamp meile nüüd kloppi annab. Aga siis tuli mulle meelde et Argo pidi von grahlis olema ja nii me võtsime takso ja sõitsime kesklinna.

Von Grahlis pressisid tõprad meilt kaks sotti piletiraha välja, seal sees uimerdas mingi disko, Argo Tepandit aga polnud kohe kuskil. Põgenesime sellest mõttetusest ja siis Veljo oletas et Argo on Levist väljas. Mina küsisin et mis kuradi koht see veel on ja Veljo kes on algselt Talnas elanud, ütles et see on sama mis tartus Zavood. Ahaa.

Raske on kahel tartu joodikul talna vanalinnas kõrtsi otsida. Kõmpisime ja kõmpisime. tuju oli sitt. tundus et filmivõttetd tahavad vägisi nurja minna, meie talnaskäik lihtlabaseks joomiseks keerata. Salapärase kõrtsi nimega Levist leidsime me lõpuks küll üles, aga ka seal polnud Argo Tepandit leida.

Hm. tegelikult selgus hiljem et Argo siiski oligi Levist Väljas. Ta kas magas laua all või passis kuskil sitamajas, sellel ajal kui me teda meeleheitlikult taga otsisime. me jõudsime koguni ühed õlled teha sellel ajal kui see tõbras kuskil põrandal aeles.

Aga siis oli meil mõistus otsas kah. mida edasi küll teha? Kuhu minna? Tartusse tagasi oleks saanud alles hommikul rongiga, sinnamaani aga oli veel tubli lahmakas aega. Veljo rääkis et tal on Talnas vanad sõbrad kelle juurde võiks küll minna aga siis kisub küll lausjoomiseks. Kartis mis ta kartis, lõpuks Veljo siiski helistas. Tuli välja et Veljo sõber Tõnn on veel üleval ja joob kuskil Mustamäe karuperses. võtsime ennast kokku ja takso, sõitsime sinna.

Mustamäel, tuleb välja on selline müstiline kõrts nagu Kannu Pubi. Ma ei ole midagi nii totrat varem näinud. Seal oli mitu suurt kantristiilis ruumi täidetud käratseva rahvahulgaga, peamiselt ehitajatega. Oli reede õhtu. Inimesed mitte ei tantsinud, vaid vihtusid, just nimelt vihtusid tantsida. Mingisugused purjus jubedad naised lõid meestele massiliselt külge ja kujutate ette - üks eit üritas isegi mind ära sebida. Heheh. Aga noh too oli ka eriti jube rõõla. Rääkisin temaga psühholoogiast ja ta tegi minekut. Veljo praktiliselt lohistati tantsima, tõsi küll ta oli juba nii auru alla et ei saanud selle asja mõttest enam päris täpselt aru ning kakerdas visalt oma kohale tagasi. Mina istusin keset seda mürglit ja irvitasin lakkamatult. Tõnn veel küsis et mida ma naeran ja siis ma valetasin et lihtsalt hea tuju jne.

Tõnn jootis meid nagu muiste. Stroh toodi lauale, paarkümmend tonni tehti välja. Hommikuks oli Veljo pilditu, minul aga selge tõsiasi et tuleb ennast ja Veljot rongi peale lohistada - tagasi, koju, tartusse. mul oli pagana kahju et olin Veljo sellisesse avantüüri kiskunud, et ta naisega tülli läks ja ikkagi talnas jooma kukkus. Egas midagi, organiseerisin Veljo kuidagi takso peale ja me olimegi juba minemas, aga siis tuli Tõnn ja ütles et me peame Enno ka koju viima. Ma ei saanud sellele palvele, mis oli poolest saadik käsk ei öelda ja nii me sõitsimegi kuhugi linnuvabriku kanti, kus Enno praegugi veel pesitseb.

Enno ei tahtnud meid enda poolt kuidagi ära lasta. Tal oli eramaja teisel korrusel suur ja tühi korter. Veljo püherdas ennast mingi diivani peale magama, Enno aga näitas mulle oma vannituba, mille ta ise plaatinud oli, tutvustas mulle oma kasse Katat ja Muhhi ning rääkis et naine jättis ta maha, läks lihtsalt minema koos Enno parima sõbraga. Enno oli suurte kurbade, meeletute silmadega kõhn vintske tüüp, kes suutis purupurjus peaga tööd teha. Ta tuikus kolmekilomeetrise intervalliga ja hakkas mulle lootusetult meeldima. Teatasin et mul on kotis veel üks pudel Star Dollarit, et kurat mees akme jooma.

Jõime. Kell oli seitse kui helises uksekell ja ukse taga oli Tõnn pudeli viina ja teiste talna tüüpidega. Enno jäi magama. mina jõin nagu noor jumal koos Tõnnga. Ma arvasin tollal veel Tõnnst üsna sitasti ja arvasin et ta on suvaline Tallinna põmmpea kes on juhtumisi Veljo lapsepõlvesõber. Tuli aga välja et Tõnn on hästi terviklik ja lõpuni põhjendatud maailmavaatega mees. Kellel on kõik läbi mõeldud. Loomulikult mulle ta patriarhaalne ärimehelikkus ei meeldinud, tema ratsionaalsus aga tekitas tahtmatult respekti.

Hommik kulges omasoodu, kella kümneks oli selge et kogu see kuradi talna joodikute kamp kavatseb kuhugi Kassilaiule edasi jooma sõita. Mõistsin et ma ei või Veljot nendega kaasa lasta, muidu ta ei pääsegi tsüklist välja. Samas helistas Argo Tepandi ja uuris pahaselt et kus kurat me oleme. Sõimasin teda ikka mehiselt. Argo teatas lõpuks et ta on kuskil kalamaja lõpus, et tulgu me sinna et kohe algavad filmivõtted.

Võtsime takso. Taksojuht oli ilus vene naine, kellele ma kuidagi nagu kohe tahtsin külge lüüa. Ajasin siis vigurijuttu, et olen üle aastate talnas ja et ei tunne üldsegi talnat. naine naeratas seepeale, juhtis taksot ja tutvustas autoakna taga laiutavat linna. Veljo minu seljataga irvitas vastikult et pole sellist lollust veel näinud et talnat niimoodi giidi kombel tutvustama peab. Taksojuht ei solvunud vaid flirtis minuga edasi.

Niimoodi lõbusalt juteldes jõudsimegi Kalamajja. Siis me tükk aega meeleheitlikult otsisime seda kohta kuhu Argo meid kutsus - kalamaja lõppu. Lõpuks selgus et ühes kohas tänav lihtsalt lõpeb ära ja et see ongi kalamaja lõpp. Hehh, kujutate pilti. Astusime taksost välja, mina üsna vastumeelselt - kuradi ilus naine oli ju see taksojuht.

Võtteplatsil võtsid meid vastu operaator ja helimees, mõlemad olid Argo peale maruvihased. Argo vana siga pidi ju kogu üritust korraldama, kaanis aga selle asemel ennast mõnusalt täis ega suvatsenud isegi kohale ilmuda. Ootasime siis Argot. Leidsin kuskilt mingi vanaka mille me Veljoga kohe nahka panime.

Kui purupurjus Argo lõpuks laekus, arvas kaameramees et talle aitab ja et mingit kuradi filmimist siin täna ei tule. ma siis veensin teda et me saame võtted tehtud ka ilma purjus lavastajata. operaator vaatas minu ja Veljo joomisest tursunud lõustasid ega tahtnud kuidagi uskuda et me veel näidelda suudame. Aga ta otsustas siiski proovida. Argo saatsime eest ära viina järele, sest tema hädised vabandused panid meestel rusikad sügelema.

Ja suur filmikunst läks käima. Avastasin et mulle duubelhaaval näitlemine istub ja üldse tollel päeval asi edenes. Ma olen siiani kindel et kui me oleks kogu filmi tollel päeval purki saanud, oleks see ka õnnestunud. Teisel päeval me olime joomisest juba liiga väsinud. Iseenesest aga oli see ikka hullumeelne kogemus - me ei saanud joomist katki jätta, sest siis me oleks kohe ära vajunud. Ma olen muidugi varem purjuspäi lavale sattunud, aga sellist asja pole ma veel kogenud. Selleks et osa usutavalt täita peadki sa olema põhimõtteliselt purjus. Täitsa lõpp. Kusjuures ma mängisin omenda kirjutatud käsikirjaga filmis iseennast. Mnjah.

Kui operaator ja helimees lõpuks lahkusid, vajusime Veljo ja Argoga sinnasamasse kalamaja korterisse magama. olime ju öö otsa joonud, väsinud ja magamata. tukkusime paar tundi ja nuiasime siis Argot et ta meid kuhugi edasi sööma viiks. Lonkisime kalamajast välja. Balti jaamas tegi üks umbkeelne müüja mulle selgeks et ma ei oska eesti keelt. Ei osanud talle nagu väga vastu vaieldagi.

Lõpuks maandusime Harju mäel ja siis kiskus asi ikka väga sürriks. Laval esinesid mingid rahvariides tüübid ja laulsid isamaalisi laule, paarkümmend sammu eemal oli vene noorukite kamp, kes räuskasid ja ropendasid. istusime pargipingil mis oli ümbritsetud mingitest punastest ja sinistest sellistest suurtest puust munadest. Munade vahel mängisid lapsed ja tuigerdasid parmud. Ja tagatipuks lendasid taevas õhupallid.

Kõik see kokku oli väga totter ja samas väljakannatamatu. Siis otsustasime Argo poole minna. Argo elas tollal Mustamäel, mille üle sel lollikesel millegipärast väga hea meel oli. Ta muudkui korrutas seda laulujuppi: "Elan Mustamäel, korter on aus ja hea..." ja seletas meile, tartlastele, kui tore ikka Tallinnas elada on, ja et tartlased ilmaasjata kardavad talnat. Tema pidev perssesaatmine oli väsitav.

Argo juures selgus et mees on suur pornosõber. Vaatasime siis igasuguseid pornokaid, jõime vanakat. Üks pornokas jättis Veljole eriti ereda mulje. Too ärkas parasjagu tukastusest, nägi ekraanil nikkuvaid vanureid ja hüüatas "Issand mis asi see on? Jube! Mingid vanad rõõlad kepivad! See ei ole võimalik, see on filmitrikk!". Naersime vaese Veljo üle kes on nii naiivne ja eluvõõras et ei tea mis asi on vanuriporno. Jäime magama.

Järgmisel hommikul ärgates leidsime et Argo oli juba võtteplatsile läinud, mis sedapuhku asus Filmiakadeemias. pidime Veljoga talle järele vantsima. Tee viis läbi parkmetsa, et Veljo ega mina niimoodi mustamäe hingeelu ei tundnud, siis eksisime ära. Eksisime keset Tallinna linna metsa ära. Kuidas see võimalik on? Ei tea, Müstika.

Ilus ilm oli, päike paistis, puude vahel vedeles päevitavaid neidiseid ja pudeleid otsivaid vanamehi. Ühe juurest teise juurde hulkudes pääesesime metsast välja ja jõudsime filmiakadeemiasse. Võttegrupp polnud veel kohal. Ootasime. Tutvusin ühe vahva vene helimehega, kes rääkis mulle, et Peterburis on selline qi-gon´I koolkond, kes kasutab qi tundmaõppimiseks ja kogumiseks viina. Tundus kuidagi õige lähenemine olevat neil meestel.

Teise päeva võtted olid kusised. Kuidagi ei loonud ja kõige taga oli mingi sisemine ebakindlus. Ma arvan et tolleks hetkeks olime kõik liiga ära joonud. Meile Veljoga pidi vahetpidamata jooki sisse kallama et me ära ei kukuks. Samas tuli seda jaopärast teha et mitte täis jääda. Kiskus jubedaks. Ühest kaadrist, kus tegelane valab vett karahvinist klaasi pidime tegema üle kolmekümne duubli – Veljo käsi värises, mööda valas kogu aeg. Siis lõhkus Argo veel operaatori läpaka ära jne jne.

Võtete lõpus küsis Veljo operaatorilt, et kas ta nüüd võib jooma minna, millepeale see kostis mürgiselt et jah nüüd võib jooma minna. Operaator ise polnud viinamees, vaid tegeles veel usinalt koolitööga. Kell oli kuskil seitse, Argo kutsus meid enda poole mustamäele jooma. Meie Veljoga aga tahtsime selleks hetkeks ainult ühte asja – põgeneda sellest neetud linnast, mitte näha ja mitte kuulda Argo lolli plära. Meie joodikusüdamed põksusid ärevalt kui me Balti jaamas rongi peale jooksime.

Mina tahtsin kohe esimeses kupees maha istuda, aga Veljo ei lubanud. Ja tõesti istmed olid seal sellised imelikud, pehmed nagu bussis. Läksime järgmisesse kupeesse, jälle sama jama. Alles viimases kupees ohkas Veljo kergendatult “Vot need on meiesuguste meeste jaoks õiged istmed”. Vanad head puust rongipingid. Korkisime aramise lahti ja jäime tartut ootama.

Tartus läksime veel minu poole kus ootasid ees veel arlo ja kratt, kellega jõime star dollarit ja muljetasime. Järgmisel hommikul oli Veljo pohmaagoonias, minul aga polnud sittagi viga. Kiusasin veel Veljot, ütlesin et lähen tööle. Tööle ma muidugi ei jaksanud minna, aga nii hea oli kuulata kuidas Veljo kadedalt mind vandus.

Film aga jäigi lõpetamata. Kaadrit monteeriti kokku, aga korralik heli jäi tegemata. Kellelgi polnud ei raha ega huvi. Argo visati peagi koolist joomise pärast välja ja sinna see jäigi. Aga algne versioon filmist on mul olemas, nii et kui tahate tulge minu poole, mul on DVD, vaatame.

Wednesday, May 13, 2009

votttttt

panen tihasele pekki
ja lasen leiba luusse,
kõht on täis
ja lahkub sealt vaid suudlusteks

XWVJBEQD

Saturday, May 9, 2009

Üks vana lugu

Kivilinna lugu

Detsembri lõpus pakuti mulle tööd. Kivilinna gümnaasiumis oli filosoofia õpetaja poole õppeaasta pealt ära läinud ja nad vajasid kedagi kes õpilastele aasta lõpus hinde välja paneks. Nad helistasid mulle enne jõulu ja nii me leppisimegi kokku et viienda jaanuari hommikul lähen asja kohapeale vaatama.

Viienda jaanuari hommikul ma olin ärgates veel väga purjus. Tegelikult ma isegi ei plaaninud tõusta, läksin lihtsalt kusele või niisama muidu õhku ahmima ja vett larpima, kui mulle järsku Kivilinna kool meelde tuli. Ma muidugi ei viitsinud sugugi minna ja väga suur kiusatus oli kogu asi nahhui saata. Aga kuidagi ma enda liikuma sain. Lõppude lõpuks polnud see mul esimene kord niimoodi minna.

Elasin tollal illgaalina vanas pällis ja nii kujunes mu teekond kivilinna üpris pikaks. Selles seisundis kõndimine on üpris omamoodi elamus. Sulle tundub et sa kõnnid paar-kolm meetrit oma kehast eespool. Õigemini komberdad. Ja sa pead nägema tublisti vaeva et keegi ei märkaks kui täis sa tegelikult oled.

Annelinn oli jube nagu ikka. Betoonist majakarpide vahel valitses veel hämarus. Taevas oli pilves ja tänavad täis tööle tõttavaid kühmus kogusid. Kivilinna kooli leidmine majaderägastikus võttis üksjagu aega. Lõpuks leidsin end lähenemas mingile klaasist ja betoonist totrusele. See kõrgus kuidagi eraldi nagu mingi kiskjalik vabrik. Aegajalt vilgatasid suurest tumedast kolossist kurjakuulutavad tuled ning võis selgesti hoomata konveiereid töötamas. Euroremont polnud oma valedega veel siia jõudnud – tegemist oli vana hea veneaegse haridustootmishoonega. Määrdunud klaasid, alasti betoonseinad.

Vastu võttis mind õppealajuhataja – kuuekümneaastane hallide juustega pedagoogiline raudvara Tutvustas mind mingite dokumentidega, viis süsteemidega kurssi. Mina üritasin muidugi rääkida võimalikult vähe – et ei paistaks välja kui purjus ma veel olen.

Isegi läbi oma pohmaudu ma siiski tajusin et midagi oli selle kooliga viltu. Õppealajuhataja oli kuidagi hirmunud, koolimaja seistsmekümnendate aastate interjöör kuidagi määrdunud ja kleepuv, aknad kattunud kondenseerunud vee kihiga. Jäi mulje nagu oleks siin just äsja kõvasti viina joodud.

Siis viidi mind direktori juurde. Tervitused-viisakused, mõned üldised sõnad kooli kohta, viisakad küsimused minu käekäigu kohta jne. Üritasin jällegi oma sõnu väga ettevaatlikult sättida, et mitte midagi lolli öelda. Napid repliigid, pikad mõttepausid. Teate küll seda seisundit. Mnjah.

Aegamisi ma tajusin et direktor minu vastas teeb sedasama. Neljakümneaastase lühikest kasvu ametnikupässi silmad olid aukus ja kottis. Tajusin korraga et meie lühike viisakas vestlus oli veninud lõpmata pikaks, et direktor üritab samamoodi ettevaatlikult sõnu ritta ajada mistõttu jutt venib nagu tatt.

See oli ühteaegu nii groteskne kui painajalik kogemus. Lõbus oli mõista et meie vestlus võib olla kahe joodiku pimesikumäng, painajalik oli mitte teada seda kindlasti. Polnud ju ühtegi tõendit peale ülitugeva déjà vu tunde, mille võis ka muidugi mu enda joomise arvele kirjutada.
Kohtumine lõppes siiski. Mind võeti tööle.

Kainenesin alles koduteel.


Friday, May 8, 2009

olemised

Ma olen rong mis sõidab mööda kaheksaastmelist raudteed. Ma muutun hääleks, ma kandun kagusse. Seal sädelen ma jõelainetes päikesevalguses, kuni istun kiviks ja kuulan endas kallima südamelööke. Hiljem olen ma tähistaevast toetav suitsusammas. Ma murdun lainena vastu ust ja langen tühjusse käed õieli. Ma hiilgan ja küütlen sest ma olen puhkevalt tõusev õis. Üks panter silmitseb mind kahtlustavalt, vongerdab minema. hommik on saabunud, ma heljun uduna kastese aasa kohal. Kuused kuumutavad mind kui ma sipelgana okkaid ringiratast lohistan. Keegi sobrab minus otsides võilillejuurt kui ma mullana jahedalt vastu kobisen. ma olen õhk, ma vabisen marjapõõsaste vahel. Ma olen sääseke kes otsib purjuspäi tantsusaapaid. Ma olen jäine mägi, ma libistan end liustikuna pilvede vahelt läbi, ma muutun ookeaniks, MA AHMIN ÕHKU...

Monday, April 27, 2009

Raamatusoovitusi igaks aastaajaks

Igal aastaajal on omad raamatud mida lugeda. Pikkadel jahedatel novembriõhtutel tuleb istuda pööningul pirnivalgel, kuulata kuidas tuul katuses kolistab ja lugeda Muumitrolli. Märtsis kui maailm koosneb tatist, aega aga on lõputult palju võetakse ette need paksud Balzaci tellised. Päikeselistel suvepäevadel on vaja pugeda tolmavate kardinate vahele koos Gerald Durrelli unustamatu raamatuga "Minu pere ja muud loomad". Juulis, kuskil keskeestis põlla pääl bussipeatuses passides on sobilik süveneda Strugatskite "Asustatud saarde" - no teate küll, see mis ilmus 1980/81 Pioneeris koloreeritud trükis Valteri illustratsioonidega, mitte see uus troostitu väljaanne. Kasvõi nende fantastiliste pilvede pärast, mida seal leidub. teine võimalus on Bradbury "Võilillevein" aga see on üldse selline suveraamat ega käi mõne eksklusiivsema hetke kohta. Aa ja kui juba suveraamatute peale jutt läks, siis augustis proovige kindlasti istuda mõne üleküpsenud marjapõõsa lähedale lugema Klingeli raamatut "Saar ookenis" - see ilmus "Maailmas ja mõndas" ja hoiab suve kinni. Muidugi, kui te olete veel 11-aastane ja süvatalvel gripis, segi ja sassis, siis on kõige mõttekam võtta see 50-ndate aastate "Don Qiujote", vaadata neid hullumeelseid Dore gravüüre ja imestada: millest kuradist see raamat küll kõneleb. Sügisel harjakapis niiskete vihmamantlite vahel passides saabub Salingeri, Hemingway ja Remarque aeg - nukralt ja pehmelt nagu sex. Hesse ja Kafka nõuavad erilähenemist. asetage bach grammofonile mängima, istuge mugavalt tugitooli, piiluge korraks aknale kleebitud mustavat sügisööd ning sukelduge. Aprillis aga kui valgus karjudes aknast sisse tormab, kaitske ennast Grini ja Philip K Dickiga... Ja üldse lugege LeGuini...

Sunday, April 26, 2009

poliitilise alatooniga erootikaliin

Lubada võib kõike.....

Vaatasin internetti lolli näoga ja äkki ohhooo! näen sellist reklaami:
NIVEA MEGANÄPUNÄIDISED

kujutasin endale kohe ette hunnikut äralõigat sõrmi....

retked 1

kõndimine, higistamine, piidlemine...

linna kohal lainetab päikesetuul, väikeste lehtedeta puud põlevad kahinal-kõikudes igavikus. tolm moodustab kellaosuti aeglusega protuberantse, mis ripuvad liivase vanikuna hõõguvate kõnniteede kohal. majad tõmbuvad päikese käes kössi, ajavad värvi nagu maod nahka. mu jalutuskäik osutub paadiretkeks lõputu rahu ookeanis. järsku on tonnide kaupa aega, aga nii on see ju kogu aeg olnud - talvine hetkeekspress on peatunud ja masinist end kusele unustanud. sooja kuiva tuule käes liikuvast kardinast õhkub seletamatut turvatunnet, koridorist tuleb meeldivat supilõhna. higist ülikondadesse riietunud inimeste silmis helendab igavus. vanamutikesed pruunides, väikeste lillede mustriga kleitides tatsavad pärastlõunases leitsakus marjapõõsaid kiusama. joodikud silmad pahupidi kuulavad siruli maas taeva sinises kõminas jumalat. rullid kogunevad hirmunult kampadesse, peletavad masendavat hingerahu agressiivse jõminaga, nende kiiskavalt auravad autod täidavad persepükstes tüdrute elus paar tühikut ja ja nii mõnegi lootuse. (tüdrukud on nii masendavad, naised aga löövad seevastu õitsele) supilinnas leiab üks naine elu mõtte kuna karlovas kaotab üks mees elu armastuse. ridade vahelt leitakse keskealise mehe vägivallatunnustega surnukeha...


...... pidetult .......

Saturday, April 11, 2009

armastus

mõistsin täna taas midagi uut armastusest. et armastuses elamine on aklimatiseerumisprotsess.

Armastus on lõputu ruum, kus õhu asemel on põletav sära. Et seal ellu jääda peab inimene õppima hingama seda sära. See on samaväärt ettevõtmine kui püüda vee all hingata, omastada otse veest hapnikku. Tuleb lõputult ja üha uuesti üritada ja üritada ja üritada. köhida põlevatest kopsudest tuhka.

õigeusklikel on uskumus mille kohaselt ettevalmistamata inimene kes näeb jumalat kogu ta hiilguses, ei kannata seda välja, tajub seda põrguliku valuna. sellepärast (kuigi muidugi mitte ainult selletõttu) peavad inimesed käima regulaarselt kirikus teenistusel - et harjuda jumalaga, ta kohalolekuga, nö teha trenni et suuta jumalat näha ja kogeda müstilist mittevalget valgust.

kui inimene esimest korda armastab, satub esimest korda sellesse ruumi, siis põlevad ta silmad hetkeliselt läbi. õhku ei ole, vett ei ole. on ainult sära millele tuleb avada oma kopsud, vereringe, süda. ja valu. Alguses inimene roomab vaid jättes järele pikka verist jälge nagu miski lihasööja nälkjas. ta suu on avanenud karjeks aga selles ruumis pole õhku, niisiis me ei kuule teda.

mingil hetkel karjeks avanenud suu sulgub, inimnälkjas peatub, tõmbab esimese rahuliku kopsutäie sära. Valu on ära põlenud, sära täitnud inimese sisemised võlvid kõminal ja inimene ise saanud säraga üheks. ta tõuseb püsti ja hakkab algul ebakindlalt, siis juba julgemalt minema. ta on ühendanud oma vereringe armastusse ning joob nüüd puhast vibreerivat valgust. ja temast ei jää jälgi...


Pöidlaküüdi käsiraamat pimeduses

kui vittugi näha pole tuleb sõrmega kobada...

Friday, April 10, 2009

petsi hala

lahe sõna kargas pähe - petsti!

üks hala tiirutab mul peas ringi, siuke loll. mõtlesin et panen ta sita paberile, las tiirutab seal edasi. need kes lolli hala ei viitsi lugeda, ei pea edasi lugema.

Naised mind ei taha - kui meest. minusse ei armuta, ei minda ogaraks mu pärast. asi pole välimuses, ma pole küll just iludus aga koll ma ka ju pole. ma pole rikas ega kuulus, aga mul on jällegi hea suuvärk ja tundlik süda. eiiii, siin on ikkagi midagi väga müstilist, isegi jaburat.

seda olukorda võib kirjeldada järgmise võrdpildi abil: kujutage endale ette kõiki maailma mehi naise silmade läbi. ütleme et see on grupipilt, mehed seisavad seal, mõni on hästi pikk, mõni paks, mõni inetu, mõnel on hästi pikk kara, mõni on jällegi paberitega jne. point on selles et mind pole sellel pildil. Lihtsalt polegi. mind on sealt välja lülitatud. ja ma olen täheldanud et see väljalülitamine toimub kuidagi hetkeliselt, iseenesestmõistetavalt, automaatselt.

Mis toimub nagu? Mis mõttes nagu? milles asi on? kuidas saab mind niimoodi välja lülitada ja veel nagu oleks see kõige iseenesestmõistetavam asi maailmas. Ma saaks aru et ma olen kole ja räpane ning et vaid vähesed on must huvitet. Ei, sugugi mitte, mind isegi ei vaadata. Ma tunnen ennast nagu lõputöö kaitsmisel kui enamus otsustajatest polnud isegi mu tööd lugenud. Tegelt ajab see ka vihale. Hei, see on minu maailm ka! jne.

nüüd on see pläga paberil, vaatame mis edasi saab. eks ta üks mu purjuspäi valvejutt ole. nagu reljo jutt sellest kui pisike munn tal on (selle jutuga on ta muide üsna palju naisi ära sebinud - pettuda pole võimalik, kheh, aga milline üllatus ja rõõm kui selline enese laitmine osutub valeks). tõenäoliselt ikka asi selles et olen lihtsalt kole, vaene ja räpane. tahan end vaid lohutada end sellise lolli jamaga, tunda end erilisena. votttttttt.

Thursday, April 9, 2009

Uitmõte

Kõik need kes otsivad sümboleid ja märke on narrid, sest sümbolid pole muud kui peeglid, selle peeglid kes neid otsib. Lemil oli sarnane tähelepanek Solarises: Me ei lähe otsima mingit suurt Kontakti ega Tundmatut Võõrast vaid pelgalt omaenda peegelpilti. Märgiline tegelikkus on siis nagu kuulus stseen Bruce Lee filmist kus peategelane on sattunud võitlema peegellabürinti. teine võimalus on kujutada ette peegelklaasprillidega meest pargis. kõik - lehed, oksad, rohi, taevas, päike peegeldavad tema prille. Et siis filosoof pargis või midagi. Hhehh! narkissoslik õudus kus kaob nii maailm kui see kes vaatab. Lõputu reflektiivne implosioon.

Monday, April 6, 2009

psaiko plaan kurjade, ahnete ja õelate väljasuretamiseks

Kurjus ei paljune sugulisel teel, vaid vegetatiivselt. seda on öeldud juba piiblis - mida külvad seda lõikad ja sellele viitab vanakreeka müüt lohe hammastest. seega ei saa kurjasid ja õelaid impotentsusega välja suretada nagu psaiko lootis. küll aga aitab vahest unesurm - lähed õhtul magama ja hommikul ei ärka üles, ilma igasuguste piinlemisteta. impotenstust saaks kasutada hoiatusvahendina - aasta impotentsust ja kui ei mõju siis unesurm.

Saturday, April 4, 2009

rohelised lood

Ratastooli kanepilis-analüütiline nägemus - tooli taga, vastu toolikorju nõjatudes seisab jalgratas. Üritasime veel leida sarnaseid liitsõnu. Esimene mis pähe tuli oli millegipärastKaru maja. Nad on eraldi - siin seisab karu ja siin maja...

Kaks kanepis peaga buddha munka saavad kokku ja tutvuvad:
- Tere !
- Tere !
- Mina olen Mina
- Mina olen Mina
- Väga meeldiv tuttavaks saada
- Väga meeldiv tuttavaks saada

Kanepi svenbudism:
Mõistuse kiirong hetkeks välgatas...

Sisemine taskulamp:
kui süda läikima hakkab pöördub tagurpidi

Vat see on see häda filosoofiaga viimasel ajal: Sofia on aga armastust ei ole. Vaene tüdruk muudkui ootab ja igatseb...

omandipuhkus
emandipuhkus
meil on emand ja meil on majand ja majandal on emand
iseemandav eesti
isemanduv eesti
isenduv eesti
isemaanduv eesti
isenduv eesti
imenduv eesti

Kui puudutada vaikust armastusega sünnib muusika - Pärt

Perssetäis külma õhku (no kujutage ette suurt sooja perset millest kuuma auru asemel millegipärast heeliumiauru välja tuprub)

Elektriraudtee pedaalide sedastamise kompanii Käbi Malle. Kujutasime ette elektriraudtee pedaale. Piki rööpaid on rööbaste külge kinnitet pedaalid. Rong sõidab üle pedaalide pedaalide jõul. Seejärel nägi Sven Mahajaana ratast mis toimib samal põhimõttel: iga mahavajutet sansaarapedaal annab tõuke suurele mahajaana rattale

VOTT - Viga Oligi Tarvis Tõestada

Mehelik lihttulevik - tuletis mehelikust lihttulemisest
joobeseisund : inimlik täisolevik

hingeline hingel hingeldas hinkupaatoris
kulinaatol-kulminaator
lingib, süngib ja pingib
elvis wrestling
uus võimuvorm - sokraatia
hapnikukampaania
präänikuäärsed päkapikud
Ping ja Yan mängisid pingpongi Hongkongi tagumistel väljakutel
Valitsus annab välja dekreete, destruktsiooni (Derrida on seal pääminister) valitsus diskreete. Et aeg ja ruum oleks diskreetsed selle asemel et olla kontinuaalsed.
Diskreet - oi usk läks vähe valesti (Credo - usk)

Lugu puust poisist kellel pikk
nina: Binokkel
Tartu, väike puust linn, palju puust mänguasju - puine lugu

siga nikkus kurge, kure kael oli virge, siga nikkus edasi, kurg laulis tagasi, siga masturbeeris, kurg ejakuleeris

Rippuv ämmaemand kiigutab hälli. On end üles poonud, ripub tuule käes ja kiigutab niimoodi hälli. See on siis surmajärgne hoolitsus.

Poola lugu : Katõnni läksid pannid. Nägin kuidas punased rauast pannid tuhandete kaupa üle kaardimaastiku Katõnni voorivad. Niimoodi maadligi. Pannid helendavad alt tuumaroheliselt. Katõnnis ootab neid ees koonduslaager, mille väravale on kirjutet : Arbeit macht Frei, kuna sealsamas värava lähedal seinas on keldriaken kust kostab hädine : Wille zur Mach

Friday, April 3, 2009

nopped

... Naine hiilis mu kõrvale voodisse vaikselt ja salamisi. nagu üks vanainimene keda ma kord augustipalavaga üle emajõe ujumas nägin. Vana keha oli groteskselt suur ja habras vanas katkises ujumistrikoos. ta läks aeglaselt vette ja kastis end järkjärgult märjaks. siis libistas ta end tasakesi sügavasse vette ja kadus silmist nagu poleks teda olnudki. kui ta lõpuks pinnale ilmus võis imetleda ta liigutuste täiuslikku harmooniat, jõuvarude halastamatut ökonoomiat. ja ei läinud vaja kaua aega kui ta oligi üle jõe...

...

Elas kord üks mees kellel olid hellad käed ja õrn süda. Mees jagas oma õrnust südamest ja kinnitas seda hellalt kätega. Ja kõigil oli hää meel mehest kel on õrn süda ja hellad käed. Aga siis juhtus et mees tahtis et keegi ka temale õrnust jagaks ja hellitaks teda. Aga nüüd polnud järsku kedagi seda tegemas. Niisiis peksis õrna südamega mees hellalt pihku......

Ongi kogu lugu

Tuesday, March 24, 2009

nägemus

Nägin nägemust.

Kõndisin mööda pirogovi, kevadine päike silitas perssekannikaid, mõtlesin lustlikult et kevad on käes ja sellele millised mättad kuivaks ja millised märjaks lähevad. Erkki Hüva tuli käed laiali vastu ja üritas midagi seletada aga ma lipsasin tal peost sõnadega "Kurat see on liiga keeruline". Läksin niimoodi ja korraga nägin vaimusilmas Kristina Viina maali Tartu raekoja platsist. No teate, see kus raekoja plats koosneb vittudest. Ma nägin et olen seal platsil, need vitud, need olid nagu hiigelsuured vaalad ja neid ümbritses paks verejas udu. Mõned olid ootusärevalt paokil, mõned resoluutselt suletud. Mõni veritses, mõni ajas miskit muud jama välja. Ühest purskus miskipärast niisket verejat auru. Oli palav ja niiske, päikest polnud läbi udu näha.

Oligi kogu lugu

Friday, March 20, 2009

Ka kääbustel on voodiprobleemid

Hertzogi filmis "Ka päkapikud on olnud väikesed" on stseen kus kaks kääbust lukustatakse teiste poolt "mesinädalateks" magamistuppa. Naine on vähe pikem ja suudab voodisse ronida, aga mehel jääb pikkusest puudu. Naine siis julgustab meest, et kuule proovi veel, proovi niimoodi hooga ja hüpates, proovi voodi otsast üle ronida, proovi teiselt poolt tulla, äkki saad midagi jalge alla panna jne.

G-e-n-i-a-a-l-n-e. selline kõverpeegel, täitsa lõpp, nii täpne. Kuidas naine meest suguakti ajal julgustab, tegelikult aga sisimas ta üle irvitab. kuidas mees nürilt ikka üritab ja üritab kuigi lähenemine on lootusetult vale ja arusaamine asjast lonkab mõlemat jalga. Jube grotesk institutsionaliseeritud, formaliseeritud perekondlikust seksist. Neli seina, abieluvoodi ja kaks üksikut inimest lolli mängimas.

Järgmises stseenis leiavad kääbused üles erootikaajakirjad. Need on voodi kõrval ja mees kasutab neid algselt selleks et voodisse pääseda, mis tal lõpuks lõplikult ebaõnnestub. Naised, naised, naised, paljastet rindadega, sihvakad, pikkade jalgadega. Kääbused vaatavad ja itsitavad. itsitsits. sõgedalt, totralt, mõttevabalt. Naine ja mees, pärast ka need teised kes sinna tuppa neid lukustasid. Itsitavad seda kummalist, võõrast maailma kuhu nemad kunagi ei pääse ja on seetõttu loomulikult sama naljakas kui ennast täispissinud laps või surnud kana.

Meie naerame kääbuseid et nad naeravad tundmatut, mida meie, suured inimesed nii hästi tunneme. ja siin ka meie oleme narrid, sest seda klantsitud roosade piltide maailma polegi olemas ja kääbustel on õigus kuigi neil pole õigus...

Wednesday, March 18, 2009

Väikesed nikujutud 1

Kas sex on ülehinnatud? Mul on tuttav tüdruk kes teatab et sex on kaugelt ülehinnatud. Ta peab silmas seda et sexi peetakse igal pool liiga oluliseks, sellest nõretab reklaam, sellest vaterdavad filmid ja pasundavad kollased ajakirjad. Sexist vaterdatakse niivõrd palju et selle varju kipuvad teised inimestevahelise suhtlemise tahud - sõprus, armastus, jne. Enamgi veel - sexist mitte lihtsalt ei vaterdata liig palju, konkreetses inimestevahelises suhtlemises inimesed liialt panustavad seksile. seksiga üritakase lahendada enda ja teiste probleeme nagu oleks see miski imerohi lastesaatest Pailapsiin. Selle asemel et rääkida, mõista, koostunda, otsustada, vastutada, hoida, hoolida...

Kohe tuleb tunnistada et tal on õigus - sex on ülehinnatud. Paraku aga pole see kogu tõde. Sest kuigi sex on ülehinnatud, on ta ka samal ajal alahinnatud. Täpsemalt - sex on väikseks tehtud ja sellisena suureks puhutud. Sex on taandatud mingiks kehalis-psüühiliste naudingute vahetamise kaubaaktiks. Ja kuna sellisena, pisikesena on seks olnud kristluses kaua aega taunitud, on see keelatud vili muutunud lõpuks võimsaks võimu ja manipuleerimise instrumendiks. Isegi seksrevolutsioon mis 60-ndail üritas laiendada seksi ja seksuaalsuse mõistmist, saavutas lihtsalt selle üldiselt kättesaadavuse, keelatu vallandumise. 70-ndate aastate naisliikumine aga süvendas oma küsimuseasetusega seda olukorda veelgi.

Seksi vähendamisega kaasnesid paratamatud veel mitmed peegelduslikud protsessid. Esiteks poleks saanud selline asi saanud kunagi juhtuda kui õhtumaal poleks sellega kaasnenud intelligentsi allakäik, vaimuinimeste tühjenemine. Rumal ja sisemiselt arenematu inimene vaatab ikka nende poole, kes teavad rohkem, aga kui tarkus taandub raamatulugemisele ja laborispassimisele, kui mõtlus jääb lõputult tiirutamamõtlemise klaaspurgis, kui emotsionaalset tarkust peetakse hulluseks - siis saavad asjatundjaiks paraku parimail juhul vaid need kellel on atraktiivsem suguorgan, kes jaksavad kauem nühkida, kes teavad rohkem asendeid või need kes oskavad paremini partnereid vampiiri kombel emotsionaalselt imeda. Ja see kallid sõbrad on masendav. Masendav on vaadata kuidas inimesed kasutavad neile looduse poolt kaasa antud ülivõimsat suhtlemisvahendit. Sama masendav kui näha kedagi mikroskoobiga naelu seina peksmas.

Teiseks poleks see kunagi saanud toimuda kui kristlus poleks lahutanud keha ja hinge, toppinud nende vahele süüd. Hiina ja India kõrgkultuuris olnuks seda tüüpi seksi vähendamine võimatu, sest enne seda kui eurooplased nende maailma kultuuriliselt lagastasid, nad veel mäletasid et keha, vaim ja hing on lahutamatud. Nagu me kõik teame pääldib pikantsem osa seksist meie ajal sado-maso mängudes, nende psühholoogiline läte aga pulseerib süütundes. Musta pesu väljaväänamine seksis on niisiis muutunud seksi suursaavutuseks. nukker kas pole. Meie kultuuris jääb sex lootusetult kehalisuse ja süü valdkonda, kuigi ta tegelik olemus valgustkartvalt vaimlis-hingeline on.

Lõpuks - ja see puudutab juba tervet inimkonda - seksi ja seksuaalsuse erosioon ja implosioon, tühjaksvagumine ja plahvatuslik kokkukukkumine said praegusel kujul võimalikuks vahetus seoses patriarhaadiga. See on muutnud seksi juba tsivilisatsiooni algaegadest peale millekski tooreks ja kiirustavaks nagu mehelik lihttulemine. Seks on muutunud falliliselt infantiilseks ehk siis türapäraselt imikuliseks. vaginaalsus ja täiskasvanulikkus on kuhugi kadunud seksist ja mitte ainult meeste puhul, vaid ka naiste puhul. Kõik tahavad kuhugi kähku plahvatada, vabalt vallanduda nagu seemnepurse päikeselisel aasal, tühjeneda tülika keha süütekitavast painest et siis tähtsa näoga edasi toimetada arukaid asju oluliste väärtuste kaubaturul. Palju on veel neid kes jaaniussikesena hõõgudes tahavad kanduda kaasa öise jõe kuuläikeste lainetega...päevi ja nädalaid.

Sunday, March 15, 2009

Nägin Varblase luuletust vähe valesti

Riist
Millest Sa aru saad
ei kuulu mulle
Riist mille all Sa ellu jääd
on tee teise tulle

TV3 esitleb

17:05 Rosamunde Pilcher: Kannikad tuules

Sunday, March 8, 2009

varane hommikutund

armukadedus ajas mu üles. imbus mu unenägudesse nagu hambavalu, lõi noaga südamesse. Tuli ootamatult ja põhjuseta nagu ikka.

...tuleb õppida kirjutama vastuolulisuses. tekst ei pea mitte lihtsalt olema vastuolusid täis, vaid vastuolulisus peab olema ta olemus, juur. ainult nii saab peegeldada olemise tangorütmi...

...mis asja ma küll armukadetsen, võiks hää meel olla hoopis kui teisel hästi läheb. mu vaene rumal kehameelearu - egoism on see. ürgne, loomulik nagu eluiha. sama sitt noh....

unes nägin filmi kolmekümnendate ameerikast. film oli justkui tehtud majandussurutise aegu, kuigi tegelikult jäi selgusetuks - millal siis ometi.
alguses näidatakse erinevaid noormehi tänaval kõndimas ja räägitakse propagandistlikult vajadusest suhtuda ellu rõõmsalt. need kel kaabu peavad kaabuserva vastu lõbusalt nipsu laskma. jne. siis selgub et need lõbusad noored lähevad lõbusalt sõjaväkke. edasi näidatakse ranget keskealist naist istumas ametnikulaua taga klaustrofoobilises ruumis milleks on võimeline vaid 50-ndate filmitööstus. üle laua vaidleb temaga tüse noormees kaherealises ülikonnas. sel hetkel saame aru et tegu on mängufilmiga, mitte propagandafilmiga. noormees tahab näha oma dokumente, st. ametlikke pabereid mis käivad tema kohta. talle seletatakse et ei ole võimalik kuna kõik need tähtsad paberid on vaid ühes eksemplaris. seejärel läbib noormees ametkondliku kadalipu, viibib mingil hetkel koguni vanglas. lõpuks on ta ühe vanema valgepäise naisterahva korteris. Naine on väga võimukas ja seletab noormehele et too on saavutamas uut astet arengus. Siis näitab ta noormehele pilti raamatust - seal on gravüür metsikust puust öösel. Puu on ähvardav ja ilus, täis ohtusid, lopsakas ja relvis. Naine ütleb et see on Lapse Tigedalt Töötamise Puu. noormees küsib pilti endale aga vanem naine keeldub, kuna see pilt olevat ühtlasi dokument noormehe kohta ja ühes eksemplaris... siis ma ärkan armukadedusse.

enne seda olin näinud unenägu harmsi naisest aga seda ma täpselt ei mäleta. mäletan et nägin harmsi naist justkui dokfilmis kirja kirjutamas vene keeles. harmsi naine saatis harmsile ka liikuva pildi kus ta on paljastat rindadega mispuhul ma veel mõtlesin et huvitav kas see ongi nüüd see meeleline naine. minul seksuaalne erutus puudus, oli vaid õhkõrn alatoon. oli kummastav tunne nagu jookseks filmilint silme eest läbi, unenäole omane pidev võõrandumus...

tjah aga enne seda leiutasin ma unes masina millega kirsse sorteerida. Jeeeeaaaa!

Friday, February 27, 2009

psaiko saatis kirja mulle

aldar talviste to me


psaiko enda plaan reformierakonna kõrvaldamiseks:
peab kuulutama patu kriminaalkuritööks ja siis saab kogu reformierakonna kui vargad ja ahned trellide taha pista ehk neile seadusega taha pista.Ja savisaar läheks vangi kui alatu ja valetaja.Ent tekiks probleem:ei olevat võimalik pattu Siin Ilmas tõestada.Ent siin tulebki appi Joodikute Liit: selle koondkoosolek otsustaks kuidas tõestada.Otsus langeks printsiibil"poohhuiprintsiip":peale jääb nende joodikute hääl, kelle oponendid ei viitsi enam vaielda ja ütlevad :"poohhui, teil on õigus,ka jürgen ligi on värdjas ja varas".Ning üleüldse: koosneks koondkoosolek ainult nendest joodikutest, kes viitsivad kohale minna.
PS.KÕIK ON LEIL,LEIL JA LEILIDE LEIL. psaiko



oluline lisandus tõdemusele KLUBINAD JA PUBINAD on mu meelest Ä
nii et sel juhul oleks KLUBINADÄ JA PUBINADÄ. oleks see vast HÄÄ!

siis veel siit elvast üks inspiraatori abil saadud lauluke:

head head teevad
pahad pajas keevad
head head nokitsevad
pahad vokke vokitsevad

sõna"nokitsevad" varastasin telekast.
sääl oli kümmekond aastat tagasi siuke reklaam: eesti ehitab
nüüd kuulsin-nägin aga hoopis innovatiivset varianti: eesti nokitseb
las lipsud nokitsevad nad ju nii hääd
nägemist(rõhk pohheemi kombel viimasel silbil)
psaiko




internet jebib maski
proovisin lugeda petsiploog.blogspot.com
robot teatas: hüpik blokeeritud, lisaks blokeeris internet explorer teie turvalisuse kaitsmiseks selle saidi muu sisu kuvamise
sitt
mis see hüpik on
mis see sait on
kos mo möts oo
kos mo pöss oo
nägemist(rõhk viimasel silbil)
psaiko

Kindersurprise esitleb

Üllatusmunn

Wednesday, February 25, 2009

Sunday, February 22, 2009

Uus Riik

Reljo teatas täna et tema on uus riik. Arendasime seda teemat Psaiko ja Boheemiga edasi. Praeguses riigis on ju kolm institutsiooni: vangla, sõjavägi ja haigla. Järelikult uues riigis samuti - lasteaed, surnuaed ja loomaaed. Zoofiilid pannakse loomaaeda, nekrofiilid pannakse surnuaeda ja pedofiiilid lasteaeda. psaiko aga saadetakse erikorraldusega loomaaeda zoofiilide juurde.

Saturday, February 21, 2009

Eurolumpeni meelelahutus

klubinad ja pubinad

Vanarahvas räägib psaiko suu läbi

Austa toitu, toit on tulevane sitt!

Poola lugu

Katõnni läksid pannid...

psaiko tähelepanek

Kui endal ei ole mitte kedagi, siis olgu vähemalt neid palju keda sul üldse pole.

Wednesday, February 18, 2009

respiratoor-inspiratoorne hommikupoolik psaikoga


otsustasime asutada Joodikute Liidu (analoogselt Kirjanike Liidule). Igaüht sinna ei võeta. Ainult neid joodikuid kellel on joont ja kes joovad tooniga. Joodikute Liit eraldab siis loomulikult suuremaid ja väiksemaid stipendiume. Vähematele joodikutele eraldatakse joobestipendiumi, aga andekamatele joomestipendiumi, või siis isegi elutöö preemia. Liidu liikmel peab olema ainelisi vahendeid oma joominguks, sest muidu ta võib kaotada tooni ja hakata joonetult jooma. Selline asi ajab ju inimese joonelt jooma!

Mülleri Sass saab näiteks kindlasti elutöö preemia, Boheem aga saab eripreemia joometöö isetu toetamise eest. Tallinna joodikuid Liitu ei võeta, sest selleks et nemad joodikuks saaks , peavad nad enne inimeseks saama (inimeseks nemad end juua kahjuks ei oska). Eritoetused (näit. kanepi ostmiseks) on olemas nendele kes tervislikel põhjustel ei saa küll juua, aga kui jooks siis jooks igati õiges tonaalsuses ja hästi väljajoonistuvalt. Joomingulise tegevuse edendamiseks antakse välja kuukirja "Jooming" kuna eriti suurte joomingute kirjeldused leiavad kajastamist "Joomingu raamatukogus"...

...


psaiko rääkis kord Boheemile tulevikuperspektiivist: masinad teevad töö ära, inimesed surevad välja ja shaamanitel (st. psaiko ja boheemi taolistel joodikutel) on tore. Boheem olla selle peale öelnud: sa räägi seda masinatele, ei tea kas jäävad uskuma.


...


Harmsilik lühinäidend:

A: Aga mida see annab?
B: Aga keda see huvitab?


...



...sünd on ikka üks sitt seiklus. sa kujuta ette, sa oled üleni, ülepeakaela vittus. See on ju totaalne kepp. Aga siis paisatakse sind välja kuhugi külma ja valgesse kohta ja vähe sellest - ei saa enam, pastajanna neli-viisteist aastat ei saa keppi. ja kui lõpuks jälle saab siis ka ainult osaliselt, mingit kuradi juppi pidi... jama värk noh...

sitamajas tekkinud



kes tahab mõõgaga kirjutada varjamatuse verist poeesiat peab minema asjade südamesse ja kuulama olemise enese tukslemist. seal, plahvatava elu epitsentris valitseb rahutukstegev vaikus...

ah ei see on ainult veri mis kohiseb su kõrvus, heh, mõtleja.

Psaiko luuletus

Ma käin tamme varjudes
kisades ja karjudes


Aldar Talviste, 2008

Pajakinnas.

Pajakinnas, pajakinnas
oled väike majakinnas

Peeter Piiri, 2009

tuterdan keset sõnu ringi
ma kannan lahtise kaelaga kingi...

Peeter Piiri, 2009
ühesõnaga heal lapsel mitu pastakat...

Tuesday, February 10, 2009

enoriga vesteldes tekkis selline mõte

kui mees on veel noor ja kogenematu, siis meenutab ta türa. samamoodi ühekülgne, kannatamatu, enesekeskselt võimukas. tema puhkemine nii vaimsetes kui maistes asjades on kiire, ägedaloomuline, järsk ja üürike. Ta on loomuomaselt ja nutmapanevalt autarkne, narkissoslik.

kui mees aga liigub maailmas ringi, nuusutab seda ja teist, õpib tundma maailma, uurib elu tolle mitmekesisuses, elab läbi valu ja kannatusi samuti kui sõnulseletamatuid naudinguid - siis tekib mehele midagi, mis teeb temast terviku, midagi mida võiks tinglikult kutsuda vaimseks vagiinaks.

see tähendab võimet näha asjade olemust laiemalt, aduda nähtuste põhjuste taga allhoovusi, kaasa tunda inimhingedele nende sisemises põlemises. Ennekõike tähendab see aga võimet vaimseks orgasmiks, rõõmuks pelgalt kõige elava olemasolust, sooviks sünnitada läbi valude valgust tähtede alla...

Mehe areng seisnebki vist selles, et ta õpib maldama, olema leebe ja kannatlik, võimutsemise asemel valdama maailma selle mitmekesisuses. tema puhkemine on aeglane, sügav, kauakestev, kõikehõlmav, sujuv, läbistavalt vibreeriv ja lainetav. Autarksus asendub sünergiaga, narkissoslikkus empaatilisusega.

kas see võib avalduda ka seksuaalses sfääris? kas ka mehe kõhus lendavad kord liblikad? ja mida tähendab sellisel juhul seksuaalneuroos? Kas mehel saavad olla päevad? viimane küsimus on lihtne - muidugi on ja iga loomisega tegelev inimene teab seda. hm, ja kes kurat kepib seda vaimset vittu?

Sunday, February 8, 2009

tähelepanek

mõistsin täna äkitselt miks mul õhtuti kogu aeg pea valutab - see on vähesest viinajoomisest. kuna ma olen nüüd kaine kogu aeg, siis tekib palju tühja igavat aega, mida ma üritan kompenseerida (abitult muidugi) kõrgendatud tähelepanuga ümbritseva suhtes. Mistõttu silmad lähevad tahes tahtmata punni. Loomulikult hakkab siis inimesel pea valutama kui ta niimoodi päevad läbi niimoodi mõttetult silmi punnitab.

mnjah.

"Viimane inimene pilgutab silmi"

Sunday, February 1, 2009

tsitaat


Miks mehed on üldse feministid?

minu puhul on asi väga lihtne. kuna ma olen vaadetelt anarhist, siis mu feminismialased seisukohad tulenevad sellest otseselt. mulle on talumatu et keegi kellegi peal tallub. patriarhaalses ühiskonnas aga mehed talluvad naiste üle, kusjuures mehed ise ei pane seda tähelegi. küsimus pole muidugi ainult minu allergilisuses võimu suhtes. ma arvan et võimu küsimus on ühtlasi inimese sisemise arengu küsimus. ma arvan et mistahes võim laostab inimesi moraalselt. ja laostab nii võimu omamine kui võimule allumine. inimene ei saa sisemiselt areneda olukorras, kus teda patroneeritakse. sest ta ei õpi mitte kunagi iseseisvalt vastutust kandma. kahe inimese vaheline suhe on puudulik kui seal on mängus võim. ei saa olla meeste-naiste vahelisi normaalseid suhteid, kui samas käivad miskid võimumängud. mis sest et võibolla alateadlikult.

kui isiklikust aspektist vaadata - minu vanemate vahel valitses täielik sajaprotsendiline võrdõiguslus. seda üllatavam oli suurde ellu astudes avastada et ümberringi nii sugugi ei olnud. Mul oli ka kümme aastat väldanud suhe (täielikult läbikukkunud) äärmiselt targa ja tundliku naisega, kes mulle näitas ja õpetas, milles tegelikult seisneb patriarhaat, mida teeb see inimeste seksuaalsusega jne. Mehena olles on üpris raske teatavaid asju aduda. Patriarhaat on nii hirmutavalt iseenesestmõistetav nähtus, et seda märgatakse sama vähe kui hingamist. Vean kihla näiteks et enamus mehi näiteks mõistaks "Vagiina monoloogide" küsimuseasetusest sama vähe kui hobune meiereist. "Mingi arusaamatu naiste hala". Tänu sellele on ka vist üldse võimalik et on olemas selliseid oinaid, kes usuvad tõsimeeli, et jäme ots meie ühiskonnas ülepea naiste käes on...

Friday, January 30, 2009

teadvuse igivoolav jõgi

Me võime kujutada endale ette teadvust, teadvustatud mõtteid ja tundeid kui jõge. Jõgi võib olla sogane või selge, lai või kitsas, madal või sügav, kiire või aeglane, ühtlane või kärestikuline - nagu ka teavuse vool. Jõgi võib sillerdada päikesepaistes samuti kui virvendada tuule käes. Vahel jõgi aurab, kui ta just pole jääkaane all. Jõgi võib voolata sirgelt, aga ka kiira-käära. Kuu looded kulutavad ta kaldaid samuti kui jõgi ise oma sängi. Maastik millel see jõgi oma sängi kulutab on alateadvuse mitmekesine salapärane omailm. Teadvuse jõgi söövitab sängi teadvustamatusse kuna viimane keerab ja käänab jõge omatahtsi. Mõnikord pole jõel põhja, teinekord ulatuvad jõe põhjast välja komplekside ja valede rahnud, mille ümber mõtete ja tunnete vood kõikeunustavalt keerlevad. Jõe lätted kaovad maapõue sügavusse, ta suubub aga lõputu rahu ookeani, kus laevad aeglaselt horisondil sillerdavasse päikesesse kaovad. Võib oletada et Dionysos kes elab lätetel käib aegajalt külas Apollonil üle tuhande mere, üksik tao munk aga kasvatab vaikselt riisi jõe ääres. Kuulatleda kuuvalges allika juures maa häält kevadel kui kõik aurab ja kidiseb või marssida jõe sirget serva mööda kõrbetolmus otse päikesesse - on siin valikut. Ujuda, sukelduda, uppuda ..... ärgata. Pidada tublit vesiveskit koos kindla veskitammega, mis vett jaopärast läbi lubab ja veskirattaga mille mühin jõe kaldal kasvavate puude sahina summutab...

Saturday, January 24, 2009

masendav tuimus

imelik on ikka kaine olla. justnagu rändaks ajamasinaga tagasi oma üksildasse noorusesse. olen nimelt vahepeal nii palju joonud et olen unustanud selle tunde, mis tollal mind valdas. see oli absoluutne, kompromissitu, paratamatu üksildus. seda ei saatnud põletav masendus, pigem oli tegemist tuimusega, mis teatud mõttes koguni rahustas. su silmapõhjad on nagu hiigelsuure külma, tühja koopa osavõtmatud seinad, millele elu graveerib oma võõrastavaid, samas ilusaid mustreid. vene filmides esineb seda tunnet ja sellel on nimigi olemas - taska. eurooplane ei saa sellest tundest iialgi aru. see pole põletav igatsusevalu, see pole üldse valu. see on tervalt tajutud valu puudumine, võimatus valuks. lõputust tolmusest tasandikust mida külm päike kiiritab, õhkub nii lõputut üksildust et ainus mõistlik reaktsioon on rahu. See on platonovlik rahu - segu abitusest, vaprusest, üksildusest, osavõtmatusest, kirgastusest. seda toimlemist tühjuses on võimatu kirjeldada inimesele kes pole seda ise kogenud. kas peab veel ütlema et see tunne on ka ühtlasi absoluutselt talumatu?

Wednesday, January 21, 2009

ilmnes jutuajamise käigus

Ma elan nagu valemängija.

Ma oleks pidnud ennast keskkooli ajal maha nottima. Ei julgenud muidugi, noore inimese asi. Aga mis teha, kui kisub paratamatult, tõmbab sinnapoole. Siis ma leiutasin justkui virtuaalsed mängukaardid. Ma petsin iseennast kaartidega. Nagu Josephus Flavius seal Feuchtwangeri raamatus ennast surmast täringutega välja pettis. Sõbrad, peod, teadmised, raamatud, näitlemine, tai-qi. See kuradi ühikas, jamad naistega. Põgenemine iseenda ja Vältimatu eest. Kõik et täita tühjust. Uba on aga selles et vanemaks saades hakkavad nii viitsimine kui vigurid otsa lõppema. Kaardid kipuvad kuhugi kaduma, neid jääb kätte üha vähem. Ja nii ma lähenen aeglaselt, jänesehaake tehes, tiirutades nagu kärbes vältimatule.

Aga on veel midagi, mida ma vahepeal teada sain.

Enesetapp on vältimatus. Seda vältimatust on valesti mõistetud. Enesetapp on See Vältimatus. Täpsemalt - Enesetapp on üks vältimatuse aspekte. Ta on vähem kui tema kohta käiv predikaat. Ja see ilmneb tõigas et aspekte on veel. Näiteks sarimõrv või lihtsalt eneseleidmine või satori või koguni nirvana. Niisiis - pole mitte enesetapu vaid ongi Selle Vältimatu küsimus. See on nagu Heideggeri die kehre - murrang mõtlemises. See Vältimatu on koht stsenaariumis kus inimene murrab endasse paratamatult sisse, omaenda olemise valendikku. Tõe hetk, poisid.

täiendus:
jutu uba on see et see mida peetakse enesetapuks, mille poole mõni vääramatult liigub, on tegelt laiema tähendusega hetk, tõe hetk, selgus, et seda ei maksa karta kuna tegu polegi niivõrd enesetapuga. See on inimese lahtivõtmise ja kokkupanemise punkt, meditatsiooni keeles nn absoluutne null.