Õppigem astroloogiat

Kõige keskel on päike, Päikese ümber tiirleb Maa, Maa ümber aga Muu...

Paide klaverimängija

Rääkisime Enoriga Hämelini vilepillipuhuja loost et kui tugev sotsiaalne müüt see on ja et kuidas see kehastab Kunstniku kättemaksu ühiskonnale kes teda ei taha ega mõista ta elulist sotsiaalset rolli ja et kuidas ta maksab kätte just läbi laste, läbi oma justnagu olematu sotsiaalse rolli. Korraga tekkis kujutlusse selline pilt : Rein Rannap on Paides tegemas sama asja. Pärnu jõe suunas liigub selline rongkäik - ees on frakis maestro kes lükkab enda ees tohutusuurt Steinway tiibklaverit ja aeg ajalt peatub et lüüa paar akordi. Tema kannul tulevad tänalapsed kes uudistavad et mida loll onu küll teeb. Nad järgnevad talle jõkke, kus seisavad nõutult põlvini vees ja kuulavad kuidas Rannap vees klaverit klimberdab...

Petsi hala III

Kehaline armastus pole mõeldav ilma vägivallata. Kundera on pannud need sõnad meelelise naisterahva mõttesse, kes kurvastab, leiab et tema armuke pole võimeline teda alistama, kamandama (see naisterahvas aga samas - paradoks, paradoks - vihkab totalitarismi ja marssivaid karju). Vägivallatuses, headuses ja inimlikkuses näeb ta nõrkust.

Pärast sellist lausungit on raske taluda inimkonna olemasolu. Inimkond on lootusetu - geneetilisel tasandil. Kui arenemisvõimelisem, terviklikum, vaimsem osa inimkonnast - naised, leiavad et vägivallatus ja kamandamisest loobumine on nõrkus, pole inimkonnaga tõesti muud teha kui ta põlema panna.

Naised premeerivad (selline premeerimine ei toimu enamasti teadlikult) vägivaldset, teisi inimesi allutavat ahvi. Premeerivad võimu, mis läbi sajandite hävitab ühiskonna algset orgaanilist ülesehitust, mille kohaselt ellu jäädi tänu sellele et tehti koostööd, hoiti kokku, hooliti üksteisest. Kui see on tõsi, pole ime et Masing naisi niiväga vihkas.

Nii et kes siis õieti rohkem hoidis alal ja ülal esimese öö õigust - gurmaanidest aadlimehed, või naised kes instinktiivselt hoiavad tugevama poole? kas pole nii et anarhism on võimatu mitte ainult tänu inimkonna eetilisele allakäigule vaid ka tänu naiste vaikivale vandenõule, mis kogukonna alati hõbekandikul türannile ulatab? Kas on võimalik et just naised käivitasid sotsiaaldarvinistliku vähkkasvaja?

Äkki on just see põhjus miks feminismist kunagi asja ei saa. Sügaval sisimas naised ei usu iialgi ei sellesse et naised meeste peal trambiks ega ammugi mitte seda et keegi kellegi peal ei trambi. Kas naised on patriarhaadi ära teeninud? Kas nad ise loobusid matriarhaadist? Iseenesest on see loogiline - orjandus põhineb ju alati orjade vaikival nõusolekul.

Äkki naised siiski polteadlikult tajuvad seda tõmmet vägivaldse võimu suunas, iseäranis seksis ja just seetõttu üritavad sõprust seksist vabastada, nö puhtaks pesta. ja suhtuvad sõbrasse kes laskub seksi, hullemini kui abielumehesse kes truudust murrab või litsimajas orjaplikade man tilliga sorkimas käib?

See annaks muide kohe hea mudeli sellest kuidas tekkinud võim muude asjade hulgas hävitas promiskuiteedi ja seksuaalriitused mis sidusid kogukonna üheks seksuaalorganismiks. Sõbrad ja tutvad ei kepi ja kui siis noh niisama, mitte tõsiselt (Suguharu aga keppis ihu ja hingega), See on on tabu alates selles ajastu kui kogukond lõhuti. Võimu anaalseks asendas üleüldise koituse.

Ei tea, ei tea. Lõppeks võis asi olla pelgalt sõnas mis mind puudutas. Selge see et vägivalda on vahel vaja ja selleks et seda kasutada peab olema...aga jah mitte jõudu vaid südant. See on see millest räägib kolonel Kurtz Apocalypsise lõpus. Seda südant on kaugelt rohkematel inimestel kui arvatakse.

Kas aga selline süda on ikka avaliku afisheerimise asi? Kas tõesti peab südant seksi nimel narrima vägivallaga. Kindlasti olnuks Buddha võimeline vägivallaks, mis sest et tohutu hinnaga, kas seda aga peab igale naiserajakale iga jumala päev näitama, igale lollile inimesele tõestama. lihtsalt selleks et kari lolle sind "nõrgaks" ei peaks. Ei tea.

Ma mäletan noorusest näidendit. Poistel oli vaene haige, ara ja kohtlasevõitu isa, kaubaagent kes kogu aeg kuskil ära tööreisil. Poisid olid range vanaema kasvatada. Miski hetk aga ilmub poiste ellu isa vend, mafiooso, elu ja naistemees, löömamees, karm kutt, kes üritab (alguses edukalt) poisse enda järel käima panna. Miski hetk poisid mõistavad et tegelt on karm kutt nende isa kes surmahaigena nende hariduse tarvis kuskil kaugel kopikat kerjab, sellal kui mafioosost vend vanaema tagant litsiraha üritab varastada. Siuke lugu siis jõu ja tugevusega.

Petsi hala II

Mind ajendas mõtlema lause, mis mulle öeldi ja mis oma absurdsuses kõlas kui etteheide: Sind on võimatu armastada, sinusse on võimatu armuda.

On üks bioloogiline mehhanism. See toimib nii sügaval tasandil et seda ei märka enne kui selle puududes. Ma ei tea kuidas see on naiste puhul, aga meeste puhul on nii: naised kiidavad mehi, õigemini emad kiidavad poegi. Häbi tunnistada (ikka on kurb kui selgub et inimene pole muud kui bioloogiline masin) aga meessugu on tehtud nii et mehed vajavad emapoolset takkakiitmist ja julgustamist. Sellega investeerib ema oma pojasse teatavat nahaalset enesekindlust ja isegi mõningast nartsissismi. Mina olen parim, mina tean kõike, minul on õigus, ütleb sedasi kasvatet tubli ahvi nägu. Rusikaga rinnale tagumine on meeste puhul piinlik vaadata, ometi märgitseb see ka lolli enesekindlust, ambitsioonikust mis elu edasi viib.

Naised hindavad ja valivad mehi selle järgi ning põlgavad (võibolla et täiesti õigustatult) neid kes ei ole emalt saanud kaasa SEDA. seda mida pole isegi võimalik sõnadesse panna. Naised poputavad oma poegi, et naised neid armastaks. Kummis rinnaga isased saavad premeeritud. Armastusel ja inimlikkusel pole siin kohta ja õige ka. Selleks on nimelt sõbrad ja tuttavad.

Valus, aga ka kummastav on tunnistada taas et negatiivse nähtuse taga peitub midagi emakesest loodusest. Mehelik kuketsemine mõõdukal määral tagab edukuse ja läbilöögivõime, ambitsioonikuse, motivatsiooni. Ikka on nii et pole olemas halbu asju maailmas vaid heade asjadega liialdamine, nende väärtarvitamine. Thomas rääkis sellest kui ta väitis et kõik pattude liigid pole muud kui armastuse liiasus, vähesus või väärtarvitus. Meeste puhul torkab silma nõme enesekultus, ego mis tiirleb enda ümber nagu kärbes türa ümber. Samas on see emaarmu liiasus neis, ilma emaarmuta aga mees kui selline lihtsalt ei toimi.

Seega abielunaised pole sugugi julmad elajad kui nad oma mehi toetamise asemel maha teevad, tänitavad ja õiendavad. Nad lihtsalt ei soovi täita emarolli oma mehe puhul. Nad eeldavad ja õigustatult et see patarei on siin juba piisavalt täidetud, laetud. Pigem tuleb meie pisikesel Pegasusel tiibu kärpida, muidu lendab veel minema. Selline käitumine toimib tegelt täiesti korralikult tavaliste Meeste puhul, kes on saanud emalt kuhjaga poputada. Naise ving toniseerib sellist meest, tekitab väljakutse ema poolt taevani kiidet infantas. Meestes kellel ema pole olnud tekitab aga see õigustamatut frustratsiooni.

Vaat siis sellised ematamehed hädaldavad - naine pole seltsimees ja sõber vaid justkui suurim vihavaenlane. Kuhu jääb Hoolimine ja Kokkuhoidumine millest abielu alguses justkui juttu oli? Eksitus kallid sõbrad - Hoolimine ja Kokkuhoidmine kui nad pole lihtsalt sõnakõlkad, ei kohusta naist olema talle ema eest, täitma mehe enesekindlust (küll aga peab mees pidevalt oma tundlikku kätt naise emotsionaalsel pulsil hoidma). Ja üldse kõik need ilusad sõnad käivad enesekindla mehe kohta, et see oma tublis türasuses liialdustesse ei kalduks. Need meemid on kaitsemehhanismid.

Nii et ematamehed - toimib vana kristlik põhimõte : Kus on sinna antakse ja kus pole sealt võetakse ka viimane. (Me Enoriga mõtlesime välja sellise asja: pimedal laval kostab läbi udu sulnis naishääl - Poisid, emme ei armasta teid enam. Hahahahahahah. Selline kerge, sädelev, hõljuv naer.)

ah, ei viitsi vinguda rohkem...

jälle unenägu

nägin unes et olin festivalil. jalutasin mingi neiuga peomelust eemale. kiskus kepiks ära kätte. siis meenus mulle et ma pidin ühiselamust mingeid asju võtma (aga mis asju - kurat seda teab. Kondoome?). jätsin neiu ootama, läksin oma ühikatuppa. seal hakkasin kiiruga asju kokku otsima. olin erutatud ja õhinas, kartsin et olen ikka midagi maha unustanud, ei suutnud kõigil asjadel meelt küljes hoida. samal ajal ei tohtinud toanaaber, kes seisis sealsamas mu asju näha. meenutasin mis asju ta näha ei tohi. Nii - revolver on mul võrkkotis, selle peab silma alt ära koristama. sel hetkel kui sirutasin käe revolvri järele mõistsin et toakaaslane mu selja taga on leidnud mu ametitõendi. pöörasin ennast ümber ning samal hetkel lõi toakaaslane mind habemenoaga ninna. kõik kohad said verd täis. uus ülikond oli rikutud. küsisin et miks ta nii tegi ja miks just ninna. Ta seisis seal maikaväel nõutult, ütles et ei oskand nagu muud midagi ette võtta. väänasin tal hõlpsalt noa käest, võtsin oma asjad ja läksin alla. all selgus et tegu on narva 89 ühikaga. astusin komandandi juurde sisse, surusin kätt ja ütlesin: " siin on kõik nagu kakskümmend aastat tagasi.

psaiko ja armumine. unenägu jällegi

"Aga armuks õige ära ... ei noh ... heas mõttes nagu..."

....

Nägin unes igast jama. Nägin mitut unenägu kõige pullim oli see et kaotasin ühes unenäos kingad ära ja leidsin teises üles. Või tegelt oli nii - ühes unenäos ostsin uued kingad ja kogu aeg unustasin neid igale poole, küll poeletile, küll välistrepile. Ja alati oli ka kohe keegi kes need minu asemel peaaegu endale sai - oli see siis kõvera näoga vanamees või tänavalapsed. Valetasin, meelitasin ja võimutsesin et neid tagasi saada. Lõpuks õnnestus mul uued kingad kindlalt kotti karjatada. Järgmises unenäos aga pidin minema televisiooni esinema, talk-show´sse. Pidin esinema kas koos Märt Põdraga või tema asemel, täpselt ei mäletagi, igal juhul jõudsin viimasel hetkel kedagi asendama. Jalas olid mul vanad lahtise tallaga kingad, mida ma siis häbenesin, kuigi neid kaadris näha polnud. Saate vaheajal tulid mulle aga meelde eelmise unenäo kingad, need olid kotis ja ma olin üllatunud nende olemasolust. Rääkisin sellest operaatorile, kes tegi ehmunud nägu ja teatas et need on legendaarsed kingad, mis omaniku käest kogu aeg ära kaovad, et sellepärast nad teises unenäos nii odavalt müügis olidki. Kõik teavad neid kingi ja keegi ei lähe ostma. Olin unes lõvikonservi täis ja uhkeldasin endamisi, et näed siis kui vägevad kingad mul õnnestus taltsutada. Panin uued kingad jalga. See osutus aeganõudvaks ja painajalikuks protsessiks - oli kiire, kohe pidi tulema järgmine võte, mina aga mässasin lõputult sokkide ja kingadega. Kingad olid pruunid ja üsna inetu tegumoega. vaatasin muudkui närviliselt telemeeste poole, neil aga paistis ka olema viivitusi. Lõpuks sain kingad jalga, aga et aega ikka oli veel otsisin midagi süüa. jne...

psaiko tutvub kauni Daamiga

"Vabandage, ega teie ei tea palju nüüdsel ajal Tartu linnas abort võiks maksma minna?"

...

Kati arvas et Psaikot pole olemas, et psaiko on multifilmitegelane

unenägu

nägin täna unes et satun Venemaale. Alguses purjutan Narvas Reljo ja Ooluga. Keset joomingut selgub et Oolu on sõjaväelane ja et täna öösel on minek Venemaale, salaja, üle Peipsi, kaatriga. Millegipärast saab tsiviliste sellele salamissioonile kaasa võtta, meie Reljoga läheme ka. Sõidame kaatriga üle Peipsi. Jõuame kuhugi linna. Teised lähevad kuhugi, mina eksin ära otsides Reljot. Igal pool on helikiirusel kihutavad rongid, kohalik harrastus on autol nendega võidu sõita. jään ühele autole peaaegu alla. Ekslen, läheb pimedaks. Viimase raha eest ostan hirmu peletuseks lapiku brändi. Mingid noorukid üritavad minuga justnagu tüli norida, Mina pobisen midagi habemesse, lõpuks ütleb üks eesti keeles: "Anna kala siia!", sellepeale vastan mina söakalt "Tule ja võta!" olles ise valmis kaklema hakkama. Millegipärast see aga hirmutab neid ja nad teevad minekut. Jõuan veel mõelda et ju nad hakkasid eesti keele kõla kartma. vahepeal on talv saabunud. istun äravisatud toolile miski maja nurga taga, hakkan brändit jooma. Järsku avastan et olen hoopis klaaspaviljonis, riieteta. Inimesed murravad paviljoni, karjudes: "Pane komm kohe käest ära!!!". Nad arvavad et olen kommionu. Katsun seletada, aga mis sa seletad kui oled aluspüksteväel, pudel peos kuskil võõral maal. Ärkan segases meelelolus.

Päike

lendas vihinal üle pea
nagu huligaani visatud munakas
hall, külm ja niiske
suure kaarega

luuletus paelussist

kus on ussikese paelad
kus on jussikese naelad


kheh, NaelJuss

lugu

Tänaval kohtuvad Daniil Harms ja Mehis Heinsaar.
"Mina olen vanameeste rappija!" kuulutab Daniil tähtsalt.
"Aga mina lihtsalt pudenen." kohmab Mehis tagasihoidlikult. "Noh nagu vanamutid"
"Aga miks sa pudened?"
"Ma ei tea." ütleb mehis ja teeb sellist kavalat nägu.....

Paha inimene

sööb liblikaid lennu pealt. Kujuta ette toidab ema linde, laps on seal, liblikaid lendab. laps näeb kuidas Paha inimene, muidu soliidses ülikonnas keskealine mees liblikaid sööb. "Emme mis see onu teeb?" "Sa ei näe või et liblikaid sööb. Söö kah," ütleb ema ja topib lapsele vihmaussi suhu.

evolutsiooniline moment

Psaiko rääkis et ta oli lugenud raamatust evolutsioonilisest momendist. See on see kui üks liik läheb teiseks üle. Kujutasin kohe ette kuidas seisab metsas hunt, väriseb kuidagi imelikult, järsku käib krõps ja hundi asemel on vares Kraaks. lehvitab tiibu, kraaksub, lendab minema.

Seda jälgib põõsast evolutsiooniteoreetik. Kui vares minema lendab kuulutab ta nagu üks joodik teise jutu peale: "Õige!"

lauluke

hommik on õhtust targem
õhtu on hommikust targem
nagu öö ja päev

vesi

vesi on puhas
vesi on valge
valge vesi
nagu piim

Mulle meeldis see visuaal. Kuidas kogu vesi maailmas on ergavvalge. Nagu veri filmides

sitaks hea

MA OLEN KURADI HEA

kaksikvend

leiud 2

Hegeli radadel:
Tees: Naised on tundlikud olendid.
Antitees: Naised on tundetud käkid.

Süntees: Naised on tundelised käkid


Lauakombeid:
Täis kõhuga ei räägita
Uppuja ei hüüa tulles.
Järeldus - kõht on täis.
Uppuja on kui hüüdja hääl kõrbes


Vastastikuse (põhja)imemise seadus:
Uppuja päästmine on teise uppuja asi.

Kõneväänud ja keeleväärakused:
Kes otsib see leiab.
Näe, pime kana juba leidis tera.
Et mida külvad seda lõikad. või noh...
Aga kes ei otsi see jääbki leidma.

Igal oinal oma mihklipäev,
igal tainal oma kuklipäev,
igal lollil oma jaanipäev
igal trollil oma muumipäev

Kheh, meie enoriga õpime stuudios kehamuumi...

Eile Nägin Ma naisi

Tänavanurkadel
naised
nagu liiklusmärgid
nõudlike nägudega
külmadest silmadest
vaatab minust mööda
immitseb südamesse
bioloogiline tühjus

Aga siis meenus mulle üks jaapani anime kus üks poiss nuias naissoolt emalikku lunastust nagu sitahäda ja lõpuks hävitas maailmagi.

No tõepoolest, võta üks ja viska teist...

mögajuttu

Rütmitunnetus on tähtis. Tuleb kannatlikult kuulata oma elu sisemist tukslemist. Tammsaare "Vanades ja noortes" Vanaisa tunneb asjade kohta millal on õige aeg (loomulikult on ta naine see kes temast aru ei saa ja teda lootusetuks laiskvorstiks peab). Piiblis, Koheleti raamatus räägitakse sellest millal on aeg - aeg teha seda või toda või hoopis tegemata jätta . Kes ei kuulatle, kes ei arvesta nende salasustega, see sarnaneb meremehega kes ristilainet sõidab.

Erinevatel inimestel on erinevad rütmid, igaühel päriselt oma. Mõni tuksub tublilt nagu kahetaktiline mootor töö ja kodu vahet, ilma kulumata, kerge käega. Mõni keerutab keerulist variatsiooni, sekeldab ringi, tema askelduste ringi on haaratud kool, töö, kunst, hobid, meelelahutus, ühiskondlik aktiivsus ja ta ei väsi sest ta on loodud just niimoodi põksuma. On neid kes astuvad bolerot nii et süda iga pooleteise päeva järel rütmist välja läheb - ometi läbi põlemata.

Seega üks aste sisemise arenemise teel on leida oma sisemine rütm ning häälestada oma elukorraldus vastavalt sellele. Mis pole aga sugugi kerge ülesanne. Kui palju magada, millal magama minna, kas süüa korra päevas ja tublisti või palju kordi natukesehaaval? Kas ja kuidas end maandada, välja lülitada? Kui palju tohib teha ebameeldivaid asju ja kas üldse tohib? Kuidas aru saada et sisemise rütmi kuulatlemine ei muutu ettekäändeks lihtlabasele laisklemisele? Kas see et inimene ei väsi oma elukorralduses, on märk sellest et ta on leidnud oma rütmi või on hoopis tegu masendava, rutiinist välja kasvava tuimusega?

Nii palju on küsimusi