Thursday, February 18, 2010

Visandid: H

Me märkasime teda kohe ja nimelt läbi kõnnaku. Seisime sõbraga ühika koridoris, kui ta meist mööda kõndis. Me olime ühel meelel et tegu on lummava naisterahvaga ehkki miks just jäi arusaamatuks. Midagi tema kõnnakus oli, ei tea kas asi oli teatavas jäikuses, aga kuidagi assotsiotsieerus see laplastega. Björki hullumeelsust kumas sealt läbi. Midagi väga naiselikku, midagi väga erootilist, aga absoluutselt teispool Cosmopolitani küündimatuid rõvedusi.

Teisalt kui ta istus oma põlvedel teemantistes, meenutas ta jaapanlannat. Mul on miski jama nende jaapani kaunitaride selgadega, mis on sirged, viitavad tugevale sisemisele distsipliinile, tantsule, võitluskunstidele. Euroopa naised kipuvad olema seljast kõverad, seda peetakse koguni seksuaalseks ehkki ma ei saa küll aru miks aga noh eurooplaste maitse selles valdkonnas on alati olnud vähe imelik. H. selg oli sirge ja terviklik, samas painduv nõtke, tugev. Ja kui ta juhtus olema alasti siis tegi valendav nahk selle ka kauniks.

Kui H nuttis, siis haaras see kogu ta olemuse. Tundus nagu oleks ta sisemuses puhkenud tulekahi, nagu põlenuks ta seestpoolt väljapoole. Hiljem kui ma pidin meievaheliste tülide käigus oma südame kõvaks tegema oli just seda kõige raskem välja kannatada. H oli tuleolend, ta oli sündinud draakoni aastal. Temas pulbitses tohutu energia mis aga oli lapsepõlves käänatud iseennast õgima. Seetõttu jäi ümbritsevatele ekslik mulje nõrgast ja vastupanuvõimetust olendist. Selline suhtumine maksis karmilt kätte. Kui H. allasurutud raev ükskord vallale pääses oli see kiire, äkiline, etteennustamatu, halastamatu ja hävitav. Mäletan seda hirmusegast hämmingut ta töökaaslaste näol, kui H ühel ilusalt päeval neile kätte maksma asus. Isegi mina kuigi ma elasin H-ga 10 aastat, ei osanud iial ette teada millal mind võib jälle tabada süüdistuste ja etteheidete laviin.

H-le meeldisid lõhnad. Ta otsis lõhnu hoolega ja nautis neid. Kui tee ääres sattus olema jasmiin või kibuvits, nuusutas ta läbi iga viimase kui õie. See oli ühtaegi nii tüütu kui armas. Kui H miilustas siis esmajoones nuusutas ta läbi kõikvõimalikud karvad. Seda oli raske välja kannatada sest see tekitas kõdi. Ükskord ma koguni demonstreerisin seda ta enda peal ja nuhutasin ta samamoodi läbi nagu koer. "Issand, kas see on tõesti nii talumatu?" küsis ta ja ma siis valetasin et pole hullu.

H ei ei kandnud ilusaid riideid, ei teinud soenguid, ei maalinud endale nägu pähe. Ta, vististi küll alateadlikult tegi end inetuks kandes vormituid ja ja värvituid asjandusi nii et ükskord ma solvasin teda hingepõhjani öeldes et ta näeb välja nagu Saksa DV kooliõpilane. Ta ei saanud enese kaunistamisest aru, sellise absurdsuse tähtsustamine ümbritsevate inimeste seas aga tekitas temas trotsiseguse reaktsiooni. Teisalt oli just H see kes õpetas mind nägema asjades ja inimestes lasuvat vaikset sisemist ilu, nagu ka seda kui habras on see ilu selle maailma vägevate käes.

Mida iganes ka mu joodikutest sõbrad mulle ei räägi, H mitte kunagi ei üritanud võimutseda mu üle. Ta küll kartis et mina tahan võimutseda tema üle ja seetõttu meie kooselu oli paranoiast läbi imbunud põrgu, aga ise ta minu otsas trampida ei tahtnud. Ma julgen seda väita kuna olen hiljem kohanud ka sellised kes ainult võimu tahavadki.

Tuesday, February 16, 2010

avaldamata jäänud arvustus Kiwa näituse kohta

0-protseduurid  sileruumis:

Kiwa näitus ja Anti Saare raamatu „Tekste siledast ruumist“ esitlus Tartus, Y-Galeriis, 27.01-13-02

Kiwa näitusele sisenemist võib kirjeldada ka kui rangeid protokollireeglieid järgivate vastastikuste teadete jada:

- Tähelepanu, me näeme enda ees musta kuupi! Kordan , me näeme enda ees musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin (see on stiilne, äge nagu ka kosmoses lehviv keep)

- Kuuldel, kinnitan, te näete enda ees musta kuupi. Eetriragin

- Tähelepanu, me siseneme musta kuupi! Kordan, me siseneme musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin

- Kuuldel, kinnitan, te sisenete musta kuupi Eetriragin

- Eetriragin Eetriragin Eetriragin

-Kuuldel, kinnitan Eetriragin Eetriragin Eetriragin

Musta kuupi Kiwa näitusel pole. Seal pole midagi ülearust. Küll aga seisab esimeses saalis, uksest sisse astudes,  hõbedases skafandris kogu, peegeldades tagasi mistahes tähenduslikkust. Peegel kaitseb rändajat tühjuse ja vaakumi, plussneljakraadise olematuse eest. Peegel vastamisi tühjuse, vaikuse, puudumise, olematusega. Peeglil on tühjusele sarnane iseloomujoon – ta viib vaatleja alati tagasi sinna kust ta tuli ja nimelt iseenese juurde. Ka peeglis võib kohata iseennast – noo…muude kohtade kõrval.

Kummatigi on peeglitühjus kosmilisest olematusest (mis väljendina on mõttetus kuna Kosmos, maailmaehitis ei saanud kunagi olla kuskilt otsast tühi või olematu vanade kreeklaste järgi) erinev. Kui peegel vältimatult ja paratamatult suunab tagasi iseendale siis päristühjus lubab jääda uduse, tühja pilguga enda ette jõllitama. Tühjusesse saab minna rändama (kui saab) või tagasi pöörduda, peeglis saab vaid tagasi pöörduda. Peegel on visuaalse kogemuse ümberpööramismärk.

See meenutab Karl Ristikivi raamatut „Nõiduse õpilane“ kus musta maagia õpilane satub öösi lugema kabalistlikku teksti. Teksti lugedes tunneb ta et ei sa enam peatuda. Ta tunneb ka et keegi kuri läheneb talle, tuleb uksest sisse ja tema poole ja puha ja puha ja puha. Ta ei saa ennast liigutada, kuri aga sirutab ennast ta selja taga välja, valmistub teda haarama. Samal hetkel aga jõuab õpilane tekstis ümberpööramismärgini mis lugejat kohustab sama teksti lugema tagurpidi. Seda tehes õpilane tunneb kuidas kuri kaob ja saabub kergendav pääsemine.

On raskestivaidlustatav tõik, et tühjust ei saa tekstiliselt hõlmata ega käsitleda. Võib öelda et tühjus tuleb tekstiliselt ette ümberpööramismärgina, st tekstis jääb tühjusest järele  vaid peegel. Kiwa näitusel ripub (väljend mis on nüüd tõesti kujundlik) töö nimega „Nothing“. See töö koosnebki pealkirjast, sest selle koha peal kus peaks olema taies, näeb vaatleja pelgalt valget seina nagu mujalgi ruumis. Selle kunstiteose formaat on judinaidtekitavalt täpne – 0.00 X 0.00. Rangeid protseduurireegleid järgiv protokoll (antud juhul kunstiteose formaat) moodustab valsisammul ümberpööramismärgi.

Me näeme et see peegel osutub läätseks – peeglis on alasti nähtaval kunstiteose formaat oma ebainimlikkuses ja kunstivaenulikkuses. Peegel rebestab, lõhustab, nihestab ja tühistab, ta on dekonstruktsiooni instrument. Samas ei sa peegliga seostada ainult negatiivset, eitavat energeetilist välja. Peegel võib osutuda filtriks, läbi mille paljastub sarnaselt koletistega ka loodus, selle, spontaansus, määramatus ja ilu. Kiwa on asetanud loodusvaated, pildifailid tekstiredaktorisse, avanud need seal ja paljastanud tekstidžungli eksootika. See tekstiragin on omakorda asetatud peeglisse nii et me näeme seal seda mis seal on alasti kujul ja nimelt – teksti.

Nii ei teeni tekstilise tähenduse lühistamine ja tühistamine mitte pelgalt dekonstruktsiooni huve, kuna selle kaugem eesmärk on konstruktiivne ja positiivne. Sarnaselt zenbudistliku looga ühe käe helist kutsub see üles kuulama tõelist tühjust, mitte kartma ja koguni kõrgelt hindama puhast, inimlikust sekkumisest puutumata (või nö valesti puudutatud – vahest selles ongi 0-prtseduuride sügavam tähendus) müra, kaost millest puhkeb õitsele olemise õis.

Kiwa näitus, Tartus, Y-galeriis on filosoofiline ja meditatiivne kontseptuaalse kunsti nähtus. Näitus peab omakorda olema  iselaadseks sisse või väljajuhatuseks Anti Saare tekstikogumikule, mida esitleti koos näituse avamisega. (Raamat millest kindlasti peab eraldi pikemalt kirjutama.)

Me oleme semionaudi peegelskafandris ja me siseneme tekstilist tähenduslikkust kiirgavasse semiosfääri. Muuseas, galerii tagumises saalis, aknaorvas istub veel üks skafandris kogu – sedapuhku valges skafandris, kaetud punase värvi pritsmetega. Kas peab see vaatlejale hoiatavalt meenutama Oscar Wilde´i kuulsat lauset: Kõik kes tegelevad kunstiteose tõlgendamisega teevad seda omal vastutusel? 

Mu kujutlusse kerkis kord müstifikatsioon: ühel päeval teleskoobiga kuud uurides avastatakse mingist kraatrist võllas, võllapuu milles ripub, kiiver lõbusalt viltu skafandris mees. Tema silmis peegelduvad tähed ja nii hakatakse maa peal seda kraatrit kutsuma Poodud Mehe Metsaks. Jutu ots.