Monday, July 4, 2016

Pinsipäev Karlovas

Karlovas on juba mitmendat päeva pinsipäev. Kitsad tikripõõsastega palistatud tänavad on täis kõikuvaid, tuikuvaid, värisevaid, roomavaid, vingerdavaid, räuskavaid eksrementaalselt odöriseeritud üksusi. Uljal jõuluvanasammul astub mööda uulitsat joodik, käes poolik pudel kallist viskit, mille peale kulus tõenäoliselt pool igakuisest sissetulekust ja millest on hea aegajalt rahulolevalt jooki kulistada. Bussipeatuses on pooleli suurem poliitika, majandus- ja kultuurielu puudutav sümpoosium kuna mõned sügavamad mõtlejad on vajunud aeglaselt - nagu päike - rohujuuretasandile. On neid kes, kaotanud kontakti maailma ja telefonisideoperaatoriga, üritavad kuhugi sisse saada samas kui teised mitte vähem kangelaslikult võtlevad oma õiguse eest pääseda välja, värskemate atmosfääriliste tingimuste kätte. Plate pealt pääsenute hordid täidavad linnakese unise rahutusega, sellega omakorda seguneb keedetud pelmeenide jumalik lõhn. On unustamatuid kohtumisi mille käigus mehed samurai kombel ristavad möögad, otsitakse lahendusi ja võimalusi, nendel momentidel avalduv inimlik leidlikkus ületab peagi igasuguse finantsilise võimekuse lae ja ulatub jumalikku sfääri. Naiste silmist paistab sügav eksistentsiaalne etteheide mis külvab nendega koos olevate laste hinge kummastavaid küsimusi oma isade kohta...

Friday, April 29, 2016

Veel üks nulldialoog

Kujutasin endale ette, et olen varsti kuulus mees, et peagi on teadmine minust jõudnud rakutasandile. Vat läheneb näiteks munarakule meeldiv spermatosoid ja nende vahel areneb selline dialoog:
Munarakk: "Sa Peeter Piiri "Kogutud Teoseid" oled lugenud?"
Spermatosoid: "Jaa, muidugi olen." (valetab muidugi)
Munarakk: "Ok, kobi sisse."
Spermatosoid: "Mersiiii."

KÄISIN MAAL

Käisin eile maal. Tegin natukene tööd, aga ma unustasin tööjope kaasa võtta ning kuna ilm oli suhteliselt külm, siis pidin töötama selle mantliga, milles ma nö avalikumas ruumis ringi liigun. Vana puiduräga koristamine ei ole kõige puhtam tegemine, ma üritasin küll ennast mitte ära määrida, aga aja jooksul kippus mantel ikka vägisi rokaseks saama.
Sellest tuli ühe töömehega juttu. Ta küsis: "Oot, sa oled praegu linnariietes või? Kle ma annan sulle miski jope, mul on siin." Lahke mees oli. Aga mis mind eriti soojalt puudutas oli see väljend: "linnariided". On sellised spetsiaalsed riided, millega käiakse linnas. Seal peab vaata siuke ilus välja nägema. Maal ei saa selliste riietega käia, sest maal tuleb teha tööd, töö aga on must ja tähtsad linnariided määrduvad.
Kui ma mõtlen sellele, kuidas nüüdisajal kõik imperatiivsel, totaalsel kombel enese müümise, enese- reklaami, eneseesitluse ümber tiirleb, siis selle väljendi sisse peidetud suhtumine, isegi filosoofia, mis praegu nii oluliseks peetava rahumeeli, talumehe kombel perifeeriasse lükkab, ei tee südant mitte ainult koduselt soojaks vaid on ka kainestav ja värskendav. Nii tore et on veel midagigi Maarahvast alles.
Hiljem sattusin juhtumisi ühe pere kokkutulemisele. Grilliti. Üks auto pühitseti sisse. Mehed jõid, aga esialgu suht tagasihoidlikult, viinad ootasid kapis hilisemat aega. Kaks naist olid rasedad, jahuti pikalt laste teemal, aga lapsed jooksid aias ringi, mängisid palli, põristasid väikese ATVga. Üks lastest oli tumeda nahavärviga, kuskil nelja-viieaastane, elava loomuga, uudishimulik poiss.
Ma nägin, et ta oli pereliikmena täielikult omaks võetud. No kohe täiesti, "oma" ja jutt lõppend. Ma teadsin et kui keegi oleks seda pisikest poissi ta nahavärvi alusel solvanud, oleks kõik need inimesed seal, vanad ja noored teda kaitsnud. Kohe, ilma kõhklemata. kasvõi vanal heal kolakaandmise tasandil.
See oli kummastav ja huvitav. Räägitakse, et meil on rassism ja et see on levinud näiteks maakohtades, väikeasulates, inimeste seas, kes on väikese või hoopis olematu sissetulekuga või töötavad muul maal, aga siin seda polnud. Lihtsalt polnudki. On veider tunne mitte kohata midagi seal, kus seda eeldatakse olevat. Et asjad on läinud paremini kui oodatud.
Päike vajus metsa taha, kiskus päris jahedaks. Viimane valgus peegeldus tagasi mahajäetud laudahoone fassaadilt, põlla pääl kolistasid ringi udulaamad, vana koer haugatas midagi ja üritas kangete jalgadega ringi koperdades oma kohustusi täita.
Pilvede vahel, silmapiiril lõõmas juustukuu.

Saturday, April 9, 2016

Kummastavad momendid Rahvusraamatukogus:


Sisenen mina Rahvusraamatukokku. Riidehoius tolgendab prominente, sissekäigu juures seletab turva mingile noorele mehele kannatlikult, et miks ta ei või kotiga sisse minna, too aga noogutab niimoodi mõistvalt ja pidevalt. Kogu nende jutuajamine toimub sellise imeliku nurga all, mehed silma teineteisele ei vaata justnagu ei puutuks räägitav vähimalgi määral nendesse. Topin kaardi õigetpidi pilusse ja turva piiksub selle peale midagi üle õla. Või on see masin mis piiksub? Ronin trepist üles - teate küll see dolomiidist trepijurakas seal ulmetrepikojas - sisenen mingisse lugemissaali, istun arvutisse.

Olles mõnda aega teksti trükkinud, astun telefon peos jälle sinna ulmetrepikotta. Astun mina paar sammu ja järsku näen, et minu ees, põrandal, paari meetri kaugusel, puhtakslakutud halli mistrakatte peal on.... kahvel. Kahvel, selline tavaline, libahõbedane. Vedeleb seal teate uhkes üksinduses. Kinnitan teile, et enne seda kahvlit seal polnud. Ma vaatan. Igaks juhuks või ka noh lihtsalt (alati ju ei pea igaks juhuks) ma kahvlit ei puuduta vaid vaatlen teda ugrilase kombel - eemalt. Istun lausa seina äärde vaatama. Või noh, tegelikult ma lihtsalt istun, kahvlist on mul juba sügavalt poogen.

Korraga väljub lugemissaalist rangeilmeline tumedate puust prilliraamidega kodanik ja märkab samuti kahvlit. Tal on kaenla all raamat ning peale mõningast üllatusmomenti ta vaatab miskipärast otsa mulle. Küsival pilgul täis pinevust ja etteheidet. Äkki ta mõtleb, et mina panin selle kahvli sinna? Ei tea. Hakkan kohe mõtlema et milleks, mille kuradi pärast ma peaks või võiks tuua raamatukokku kurat teab kust mingi kuradi kahvli ja asetada selle põrandale. Teisalt, samas, miks ka mitte. Punki võib ju ka vahel panna, mis sest et see ikkagi pole mina. Mina vaatan mustade prilliraamidega rangeilmelisele kodanikule vastu suurte säravate silmadega. Kodanik kohmetub ja tõttab trepist alla. Mina vaatan talle järele, räägin telefoniga, seejärel lähen tagasi trükkima. 

Kahvel on veel seal kui ma nüüd tagasi lähen. Või on rangeilmeline kodanik, prillid peas juba midagi ette võtnud?

Sunday, August 9, 2015

Leidsime uue nulldialoogi Aldariga

A:Tere!
B:Tere!
A:Kuidas läheb?
B:Täbarasti
A:Mul endal läheb ka hästi!
B:Laena viiekas!
A:Ei!
B:Kõike head!
A:Kõike head!


Kiiremini, kiiremini, kiiremini


tuleks valmis ehitada need robotid,
kes teeksid Armastusega TÖÖD
siis ei jääks enam ühtegi inimest
ainult rikkad rikkad rikkad
rikkad rikkad
Ja kui mõni robot
ilmutaks inimlikku momenti
ja vajutaks mingit nuppu valesti
ja käiks üks suur pauk
siis mõne tuhande aasta pärast
roomaksid planeedil ringi
Majasuurused Bakterid

Tuesday, April 7, 2015

Jutustus sellest kuidas Mees Muutus


Oli Mees. Mehel oli Naine. Või Naisel mees. Või noh. 

Naine polnud Mehega üldsegi rahul. Tahtis aga, et Mees Muutuks. Mees punnis esiti vastu, kangesti punnis, tundus nagu arusaamatu milleks selline asi ikka hädatarviline on ja mida see Muutumine ikka tähendab ja... Aga siis Mees mõtles: "Naine on mulle armas, kohe armastan teda, mis ma ikka jonnin, teen nii nagu Naine tahab". 

Mõeldud-tehtud - hakkas Mees tegema kõike nii nagu Naine tahtis. Alguses oli muidugi raske ja keeruline, sest ega Naine ise ka õieti täpselt teadnud, mida Mees tegema või milline ta olema peab. Palju tuli ümber teha ja palju kordi. Mees armastas Naist väga ja meelt ei heitnud, korduvad ebaõnnestumised ainult kinnitasid tema otsusekindlust. 

Lõpuks hakkas asi kuidagi edenema ja Mehel õnnestus suure pingutamise ja vaevanägemise tulemusel teha kõik nii nagu Naine tahtis ja olla nõnda nagu Naise arvates üks Mees olema pidi. Isegi siis kui Naine seda veel õieti ei teadnud ja hiljem veel tuhat korda ümber mõtles. Isegi siis õnnestus Mehel olla ja teha nagu Naine tahtis.

Sellise ennekuulmatu sigaduse peale jättis Naine Mehe muidugi maha. Naine mõtles: "Milline mees küll Naise tahtmist mööda käib? Mees peab ikka Tugev olema. Noh, isegi kui ta on ...tugev. Siukesega ei kõlba isegi Presidendi vastuvõtule minna, muust rääkimata" - Ja Naine läks. On nüüd uue mehega kes on palju tugevam ja keda on hea teistele Naistele eelmise Mehe najal eeskujuks tuua.

Alguses oli Mees muidugi õnnest päris segi, aga nüüdseks on ta rahunenud.