teadvuse igivoolav jõgi

Me võime kujutada endale ette teadvust, teadvustatud mõtteid ja tundeid kui jõge. Jõgi võib olla sogane või selge, lai või kitsas, madal või sügav, kiire või aeglane, ühtlane või kärestikuline - nagu ka teavuse vool. Jõgi võib sillerdada päikesepaistes samuti kui virvendada tuule käes. Vahel jõgi aurab, kui ta just pole jääkaane all. Jõgi võib voolata sirgelt, aga ka kiira-käära. Kuu looded kulutavad ta kaldaid samuti kui jõgi ise oma sängi. Maastik millel see jõgi oma sängi kulutab on alateadvuse mitmekesine salapärane omailm. Teadvuse jõgi söövitab sängi teadvustamatusse kuna viimane keerab ja käänab jõge omatahtsi. Mõnikord pole jõel põhja, teinekord ulatuvad jõe põhjast välja komplekside ja valede rahnud, mille ümber mõtete ja tunnete vood kõikeunustavalt keerlevad. Jõe lätted kaovad maapõue sügavusse, ta suubub aga lõputu rahu ookeani, kus laevad aeglaselt horisondil sillerdavasse päikesesse kaovad. Võib oletada et Dionysos kes elab lätetel käib aegajalt külas Apollonil üle tuhande mere, üksik tao munk aga kasvatab vaikselt riisi jõe ääres. Kuulatleda kuuvalges allika juures maa häält kevadel kui kõik aurab ja kidiseb või marssida jõe sirget serva mööda kõrbetolmus otse päikesesse - on siin valikut. Ujuda, sukelduda, uppuda ..... ärgata. Pidada tublit vesiveskit koos kindla veskitammega, mis vett jaopärast läbi lubab ja veskirattaga mille mühin jõe kaldal kasvavate puude sahina summutab...

masendav tuimus

imelik on ikka kaine olla. justnagu rändaks ajamasinaga tagasi oma üksildasse noorusesse. olen nimelt vahepeal nii palju joonud et olen unustanud selle tunde, mis tollal mind valdas. see oli absoluutne, kompromissitu, paratamatu üksildus. seda ei saatnud põletav masendus, pigem oli tegemist tuimusega, mis teatud mõttes koguni rahustas. su silmapõhjad on nagu hiigelsuure külma, tühja koopa osavõtmatud seinad, millele elu graveerib oma võõrastavaid, samas ilusaid mustreid. vene filmides esineb seda tunnet ja sellel on nimigi olemas - taska. eurooplane ei saa sellest tundest iialgi aru. see pole põletav igatsusevalu, see pole üldse valu. see on tervalt tajutud valu puudumine, võimatus valuks. lõputust tolmusest tasandikust mida külm päike kiiritab, õhkub nii lõputut üksildust et ainus mõistlik reaktsioon on rahu. See on platonovlik rahu - segu abitusest, vaprusest, üksildusest, osavõtmatusest, kirgastusest. seda toimlemist tühjuses on võimatu kirjeldada inimesele kes pole seda ise kogenud. kas peab veel ütlema et see tunne on ka ühtlasi absoluutselt talumatu?

ilmnes jutuajamise käigus

Ma elan nagu valemängija.

Ma oleks pidnud ennast keskkooli ajal maha nottima. Ei julgenud muidugi, noore inimese asi. Aga mis teha, kui kisub paratamatult, tõmbab sinnapoole. Siis ma leiutasin justkui virtuaalsed mängukaardid. Ma petsin iseennast kaartidega. Nagu Josephus Flavius seal Feuchtwangeri raamatus ennast surmast täringutega välja pettis. Sõbrad, peod, teadmised, raamatud, näitlemine, tai-qi. See kuradi ühikas, jamad naistega. Põgenemine iseenda ja Vältimatu eest. Kõik et täita tühjust. Uba on aga selles et vanemaks saades hakkavad nii viitsimine kui vigurid otsa lõppema. Kaardid kipuvad kuhugi kaduma, neid jääb kätte üha vähem. Ja nii ma lähenen aeglaselt, jänesehaake tehes, tiirutades nagu kärbes vältimatule.

Aga on veel midagi, mida ma vahepeal teada sain.

Enesetapp on vältimatus. Seda vältimatust on valesti mõistetud. Enesetapp on See Vältimatus. Täpsemalt - Enesetapp on üks vältimatuse aspekte. Ta on vähem kui tema kohta käiv predikaat. Ja see ilmneb tõigas et aspekte on veel. Näiteks sarimõrv või lihtsalt eneseleidmine või satori või koguni nirvana. Niisiis - pole mitte enesetapu vaid ongi Selle Vältimatu küsimus. See on nagu Heideggeri die kehre - murrang mõtlemises. See Vältimatu on koht stsenaariumis kus inimene murrab endasse paratamatult sisse, omaenda olemise valendikku. Tõe hetk, poisid.

täiendus:
jutu uba on see et see mida peetakse enesetapuks, mille poole mõni vääramatult liigub, on tegelt laiema tähendusega hetk, tõe hetk, selgus, et seda ei maksa karta kuna tegu polegi niivõrd enesetapuga. See on inimese lahtivõtmise ja kokkupanemise punkt, meditatsiooni keeles nn absoluutne null.