retked 1

kõndimine, higistamine, piidlemine...

linna kohal lainetab päikesetuul, väikeste lehtedeta puud põlevad kahinal-kõikudes igavikus. tolm moodustab kellaosuti aeglusega protuberantse, mis ripuvad liivase vanikuna hõõguvate kõnniteede kohal. majad tõmbuvad päikese käes kössi, ajavad värvi nagu maod nahka. mu jalutuskäik osutub paadiretkeks lõputu rahu ookeanis. järsku on tonnide kaupa aega, aga nii on see ju kogu aeg olnud - talvine hetkeekspress on peatunud ja masinist end kusele unustanud. sooja kuiva tuule käes liikuvast kardinast õhkub seletamatut turvatunnet, koridorist tuleb meeldivat supilõhna. higist ülikondadesse riietunud inimeste silmis helendab igavus. vanamutikesed pruunides, väikeste lillede mustriga kleitides tatsavad pärastlõunases leitsakus marjapõõsaid kiusama. joodikud silmad pahupidi kuulavad siruli maas taeva sinises kõminas jumalat. rullid kogunevad hirmunult kampadesse, peletavad masendavat hingerahu agressiivse jõminaga, nende kiiskavalt auravad autod täidavad persepükstes tüdrute elus paar tühikut ja ja nii mõnegi lootuse. (tüdrukud on nii masendavad, naised aga löövad seevastu õitsele) supilinnas leiab üks naine elu mõtte kuna karlovas kaotab üks mees elu armastuse. ridade vahelt leitakse keskealise mehe vägivallatunnustega surnukeha...


...... pidetult .......