armastus

mõistsin täna taas midagi uut armastusest. et armastuses elamine on aklimatiseerumisprotsess.

Armastus on lõputu ruum, kus õhu asemel on põletav sära. Et seal ellu jääda peab inimene õppima hingama seda sära. See on samaväärt ettevõtmine kui püüda vee all hingata, omastada otse veest hapnikku. Tuleb lõputult ja üha uuesti üritada ja üritada ja üritada. köhida põlevatest kopsudest tuhka.

õigeusklikel on uskumus mille kohaselt ettevalmistamata inimene kes näeb jumalat kogu ta hiilguses, ei kannata seda välja, tajub seda põrguliku valuna. sellepärast (kuigi muidugi mitte ainult selletõttu) peavad inimesed käima regulaarselt kirikus teenistusel - et harjuda jumalaga, ta kohalolekuga, nö teha trenni et suuta jumalat näha ja kogeda müstilist mittevalget valgust.

kui inimene esimest korda armastab, satub esimest korda sellesse ruumi, siis põlevad ta silmad hetkeliselt läbi. õhku ei ole, vett ei ole. on ainult sära millele tuleb avada oma kopsud, vereringe, süda. ja valu. Alguses inimene roomab vaid jättes järele pikka verist jälge nagu miski lihasööja nälkjas. ta suu on avanenud karjeks aga selles ruumis pole õhku, niisiis me ei kuule teda.

mingil hetkel karjeks avanenud suu sulgub, inimnälkjas peatub, tõmbab esimese rahuliku kopsutäie sära. Valu on ära põlenud, sära täitnud inimese sisemised võlvid kõminal ja inimene ise saanud säraga üheks. ta tõuseb püsti ja hakkab algul ebakindlalt, siis juba julgemalt minema. ta on ühendanud oma vereringe armastusse ning joob nüüd puhast vibreerivat valgust. ja temast ei jää jälgi...