Saabub päev

On üks mees kes ei leia sõnu. Aga ühel päeval leiab ta oma sõnad üles ja kirjutab ... lause.

Mardiga koos tekkis selline kujutlus

Päevakordade all, kuskil päevakordade ookeani põhjas on mingi asi, mis ühel hetkel hakkab kerkima. Ta kerkib lõpuks päevakorrale. Enne ta oli nö päevakorras. Kujutage nüüd ette kuidas ta niimoodi päevakorrale kerkib. Me märkame seda tema ilmumist sügavikust pinnale. Me jälgime seda pinevalt kuni selgub see miski mis pävakorrast päevakorrale kerkinud on. Alguses me ei näe selgelt, aga kui liigne päevakord ta pinnalt alla päevakordade ookeani tagasi vajunud on, siis me mõistame, mis see on - sitt loomulikult.

Selle ma kirjutasin aastaid tagasi - ma olen ka niisugust elu elanud

Kullake, kallis, tule, no tule, tule, tule, tule TULE-E-E! ….

Olin väikeste vaheaegadega keppinud juba kella kaheteistkümnest saadik, praegu aga oli kell juba kuus, väljas läks valgeks. Tundsin et kauaks minust tegijat enam pole, silme eest kippus mustaks minema. Munn oli mingi naljakas, eemalseisev, tuimavõitu, tukslev asi mis toimis veel vaid hädapärast, tunnete varal. Tahtsin kohutavalt magada, magada, ma-ga-da.

Hakkasingi juba alla andma, ütlema et teeks väikse vaheaja, tõmbaks hinge, tukuks, kui tundsin et ta hakkab ikkagi tulema, keha hakkab voolama, kuuma vedeliku juga ümbritseb mu riista hellitavalt. Hetkeks läks süda kurnatusest ja vihast pahaks – miks ta kurat just nüüd tulema peab hakkama, kus ta raisk enne oli. Surusin viha maha, tuli minna, tuli tulla.

Kobasin sisemises tühjuses ringi ja otsisin mingitki positiivset emotsiooni mille külge klammerduda. Seal polnud palju, ainult mingi mõttetu, ärakulunud soov teisele inimesele head teha, ebasiiras ja egoismist haisev, aga kõlbas seegi.

Vaatasin talle otsa, uputasin ennast ta silmade õrna heledusse, lasin endale keele kurku toppida. Tunne hakkas kasvama, resoneerima ühes taktis kehaga, muutus osaks minust, siis temast, siis olime mõlemad see tunne, astusime koos katedraali uksest sisse, otse valgusesse, valgus….
Tuletuletuletuletuletule

Tulin, plahvatasin, nutsin ja naersin, ulgusin ja haukusin, tema hoidis must kinni, kaitses mind. Palusin teda et ta hoiaks mind, sest ma libisen muidu eemale ära ja tema hoidis, meeleheitlikult hoidis, hirmust, et mitte üksi jääda. Süda oli paha, veri oli kätest ära valgunud, pea käis ringi, olin endast kõik ära andnud ja veel ühtteist lisaks. Üritasin nutta aga sellest ei tulnud midagi välja peale haleda nuuksatuse.

Ootasin millal ta mind lahti laseb. Tunded olid ära lahtunud ja ma olin taas üksi koos temaga. Tahtsin kohutavalt ühte suitsu, tahtsin seda külma õlut sealt kapist. Ma ei pidanud talle midagi ütlema, pidin lihtsalt vait olema, mitte segama kuni ta oma peas hellitussõnade stsenaariumi kirjutab, mida mina enam ei jaksa, ei jõua, ei viitsi talle öelda. Kohutavalt oleks tahtnud hoopis midagi lõbusat öelda, midagi asjakohatut. Rääkida rahast, tööst, sõpradest. Pidasin siiski vapralt vastu. Vapper tinasõdur, hehh.

Lõpuks ta tõusis, läks kusele. Ma viivitasin et teda mitte ärritada, siis hiilisin külmkapi manu õlle järele. Ooooohhhhhhhhh! Külm õlu! Kurat. Ta imestas taas kord et mulle peale keppi õlu nii hea maitseb. Noo seletasin mina, vedelikukaotus, mineraalid. Hea et ta suitsu kohta ei küsinud. Imesin kuuma suitsu kopsudesse, tunnetasin iga rakuga seda kuumust. Mnjaa.

Nüüd tuli kuidagi magama minna, aga mitte väga kiiresti. Temal olid oma rituaalid, võttis kaua aega enne kui magama sai. Kurat, miks on nii et mina saan voodisse ühe minutiga, tema aga ühe tunniga, aga ma surusin selle ärritusnoodi maha. Tahtis kaissu, no võtame.

Äääähhh, krt. Homme tuleb jälle magamata olla. Aga ma ei ütle talle seda vaid võtan ta hellalt kaissu, käsi sureb kohe ära, teki all läheb talumatult palavaks. Jään lõpuks siiski magama……

enor kirjutas üles, mina peksin segast

Oii jummal
Assa tuss
See oli laks
Ma tahaksin et suust tuleksid välgud välja
Türa puts
Kesse seal kaarikus sõitis, see oli jumal, apollo.
Türa ma olen nagu tuumapomm ma tunnen kuidas kiired must väljuvad
Aa.. türa putsi
Sa tead kui hea on ringutada
Tõmbad keha laiali ja tunned kuidas chi kehas ringi liigub
Türa see on nagu mägi
Nagu sammas ringi liigub
Oota ma proovin
See on taiji sammas las ma proovin
Ja tead chi on täitsa tunda
Tõmbab .. ringi
Ja ma teen seda iga päev
Sa vana vitt
Ossa tuss
Opaa
Kahju et ma ei oska raisk ma teeks kolmanda silma ka lahti
Struktuuri, struktuuri.. kuidas see on
.. see on võre


a jaa nii lihtne see ongi jajah
aga tegelikult visuaalse vormi saab ära võtta ju
ok
sa vanalits traisk
see energia on olemas, see on olemas see toimib
see on tunne nagu alakõhus on pomm
suur jurakas, kuul raudketi otsas
sa vana pekk raisk
sa vana pekk
see on kõige vanemaid energia kogumise asendeid taijis,
selle küla elanikud kõik kasutasid seda
kes seal ringi käisid
sa vana puts raisk

Senss ja sensibiliti

19 sajandi lõpp, Inglismaa. Viktoriaanlikus pargihämaruses istuvad hästiriietatud noormees ja neiu ning vestlevad ülevatel teemadel a la Flaubert. Valitseb Jane Austini ja Charlotte Brönte romaanidest tuttav habras, tundeline õhustik. Pärast pikemat vestlust moraali ja sõpruse teemadel avaldab noormees neiule tuliselt ja paljusõnaliselt armastust. Mingil hetkel sõnad lõpevad, noored nõjatuvad vaikides istuma, oma mõtteid mõtlema ja suveööd kuulatama. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik? Kas armastus võib olla läbinisti platooniline ja kui kaugele võivad inimese viia sügavad eneseohverduslikud tudeliigutused...
Kuu särab, mingi lind häälitseb kusagil pargisügavuses, midagi suurt pudeneb hääletult kildudeks. Neiut meelitavad noormehe õilsad, sügavad tunded, teda liigutavad kaunid pooetilised sõnad. Täis emalikku õrnust asetab ta pooleldi hajameelselt, aga samas ka mõneti kaastundlikult käe noormehe käele, mis lebab abitult ta kõrval süles ja pigistab seda toetavalt. Mõni aeg hiljem, mõnevõrra kohmetunult sõnab neiu:
"Ah, see polegi teie käsi? ..."

Vaikus Tammelinnas

Tammelinn, vaikus. Vihmalaigulise tsementkrohviga kaetud majakeste katustelt pudeneb hääletult kasse. Ühes eramus avaneb õhtu sinkjasse hallusesse uks, kust kiirgub sooja ja ema noomivaid hüüdeid. Uksest tormab järsku välja poisike ning jookseb tenniste krudinal graniidiga kruusatatud kõnniteed pidi Ragn Sellsi prügikasti juurde. Ta avab kiirustades rohelise plastkaane, viskab midagi pürgikasti ja tõttab siis kärmelt tagasi. Uks tema järel sulgub ja graniidiga kruusatatud teel laiutab taas hääletus. Korraga kärgatab pimestav plahvatus, prügikast lendab ribadeks. Plahvatusele ei reageeri keegi, majast ei välju kedagi, politseisireenid ei pista üürgama. Elu Tammelinnas läheb oma tavalist graniiidiga kruusatatud rada, ühes rütmis muruniidumasinate lõginaga. Vaikus Tammelinnas.

Facebooki vaimukused 2

Ma olen Vali Sugu

Ajaloolased ja kulturoloogid on tuvastanud

et keskaegses Jaapanis eksisteeris kuskil 18 sajandil vahevorm nukuteatri ja kabukiteatri vahel. Jaapani nukuteatris teatavasti kasutatakse inimsuuruseid nukke, mida juhivad üleni musta riietatud näitlejad. Kabuki teatris on nukkude asemel inimesed mistõttu see teatrivorm on tuntud oma justnagu mehaanilise liikumisjoonise poolest. Ajaloolased on nüüd selgitanud et tegelikult harrastati 18 sajandil jaapani kõrgemas ja rikutumas seltskonnas nn inimteatrit: mõni tühine inimene, kerjus või muu selline püüti kinni, tapeti, rebiti tükkideks ja traageldati taas kokku. Laiba sisse konstrueeriti keeeruline traatidest ja terasvarrastest juhtimissüsteem, mille abil mitmendat põlve õppinud nukujuhid said laipnukku juhtida. Andmed pikantse teatrivormi käekäigust katkevad seoses shogunaadi lagunemise ja keisrivõimu tugevnemisega Jaapanis 19 sajandil...

Mart küsis:

Kui Maa koosneb makaronidest -
Mis siis saab?

Lüüriline luuletus (kirjutatud sitamajas)

Pealkiri on KURBUS:

Sa sirutad käe,
aga rull on tühi

Tõsine identiteedikriis

"See ei ole Mina,
See on minu Schauma!"

pudinad

Kui kalmaar lendab,
kukub taevas kildudeks

...

Väike Varju
karjus Harjus,
mormoonid tuppa
käänasid
hormoonid sappa
väänasid

...

Kurgipurki
panin mürki
sellel suvel
sõidan Türki

...

Teismelistele püromaanidele mõeldud telesari "Päästja tikutoos"

Uurija tõmbas niite kokku,
libahundid tundsid end puudutatuna

...

Genialistide lugu:
"Sa oled Marli-Bobi ema,
ma olen su Bobi televiisorist
korduvalt näinud"

Kujutage nüüd ette, kolmas Reich, parteilased ja sõjaväelased on väljakule üles rivistatud, kõik ootavad pinevalt Juhi kõnet. Hitler, elav jumal isiklikult astub poodiumile ja ... hakkab laulma sedasama genialistide laulu. (Hitler on miskipärast pilves) Mind huvitab, selles niigi haiges situatsioonis, need tuhanded meeletuseni ülesköetud, hüsteerilised inimesed seal väljakul, mis kurat nad küll sellepeale teevad. Kas nad hakkavd märatsema või seisavad vaikides? Hakkavad kaasa laulma? Või lendavad nende ajud lõhki nagu filmi "Mars attacks" lõpus nende marslaste ajud, kes pidid kuulama seda jubedat 50-date aastate muusikat.

Igal juhul seletab Bob Marleyst tuletatud Marli-Bob lahti ka seda BB Kingi anekdooti kus BiBil on sünnipäev ja kus BiBi naine mõlema kannika peale B tähe tätoveerib ja kus BiBi lõpuks imestab et kes see Bob on. Bob on tegelikult Bob Marley ehk Marli-Bob. BiBi on pahane kuna arvab, et Bob Marley, kes teeb salapärast ja väga huvitavat muusikat nimega reggae, on tema naisele juba jõudnud kotid sappa panna. Vähe sellest et Marli-Bobi reggae tema juhitavat jazzi-impeeriumi ohustab, nüüd on siis ka linad määritud...


Kappadi-kappadi hüppas põis
ja Karplauhti lõhki käis

Elu24-st lugesin valesti

Mingi "meeleheitel koduperenaine" rääkis seksuaalfantaasiatest, kiitles oma seksuaaleluga (kolmikud ja nuss teiste naistega) ning mainis muuhulgas:

"Meeletu nauding on see kui naabrinaine mind keelega taga ajab."

Iseenesest oli ka originaalvariant päris lõbus. Kuidas koduperenaine, tubli keskklassi kodanik räägib oma naabrinaisest, kes teda keelega tippu viib. On näha et asjad on kõvasti paremaks läinud. Kolmandas Reichis näiteks olid koduperenaised enamasti hoopis Gestapo teenistuses ja saatsid oma naabrinaisi mõnusalt koonduslaagrisse. Selge see et tubli keelekas on tunduvalt parem alternatiiv. Kodanluse diskreetne võlu.

Bauhoff esitleb

ökomuld

Piiripetsi isiklik quiz (issand kuidas ma jälestan seda sõna)

Vasta alljärgnevale küsimusele pikemalt mõtlemata ja sa saad jälle midagi endast teada:

Kes sa oled?

Ma...

1. ...olen Peeter Piiri (12 punkti)

2. ...ei ole Peeter Piiri (2 punkti)

3. ...olen võibolla Peeter Piiri (6 punkti)



Ja nüüd tulemused:

0-5 punkti: Sa ei ole Peeter Piiri

5-10 punkti: Sa oled võibolla Peeter Piiri

10-15 punkti: Sa oled Peeter Piiri


(Siin all võiksid olla mõned maitsekad kastikesed ristikeste jaoks)

Facebooki vaimukused

Sisse logitud kui Peeter Piiri (See pole sina)

Sic!

Üleeile vaatasin ma filmi kus Daniil Harmsi näoga mees vestles oma prussakaks muutunud kirjutusmasinaga. Kusjuures viimane kasutas rääkimiseks inimese perseauku, mis asus tal millegipärast keset selga

Äge film oli!

Muusikal

Hele naishääl laulab: Lepatriinu kotid
Meeshääl, bass laulab: on väikesed

Kurvavõitu lugu

Elas kord üks poiss, kellel polnud kaisukaru. Ja nii ta siis pugeski õhtuti teki alla, ahtale rinnale surutud lennukimudeli tükid...

Tegime Kosel musimuusikali, kui minu käest ootamatult küsiti, et millal oli minu esimene musi. Ma seletasin purjus peaga vastuseks nii:

"Jah, musiromantika on minust kauge kaarega mööda läinud, ise muretut viisijuppi vilistades."

Eksistentsialistlik jutuke

See eksistentsialistlik lugu räägib sisemiselt arenenud inimesest. Saatuse või siis juhuse tahtel on ta sunnitud elama vetelpäästeinstruktori ja pleyboy pruuniksvõõbatud kehas. Teda ümbritseb tüütu kaaskond - mingid totralt armunud, solaariumites siniseks päevitunud, kunstisside ja plastilise ilukirurgia najal uuemale elule turgutatud blondiinid ning nende armukadedad mehed. Keevad tunded, arenevad painavalt mõttetud draamad. Peategelane talub seda kõike oma tarbetult musklilise keha varjus, aga et ta ammutab jõudu tühjusest, siis kiirgub tema südamest lõputut leplikkust selle madalama eksistentsivormi suhtes. Kirjeldus inimese teest sisemise rahu poole on kirja pandud minavormis ning selle esimesed laused võiksid olla näiteks sellised:

"Ärge otsustage mu üle välimuse põhjal. Ma olen see, kes ma olen - ma olen vetelpääste instruktor..."

jälle unenägu

Nägin unes et olin mingis kevadkoolis või suvelaagris - päris täpselt ei saanudki teada, kus siis õieti. Mulle tundub, et ma vist sebisin nukuliku välimusega naist. Mis on veider kahes suhtes - sebimine pole mulle iseloomulik tegevus ja ma polnud seda naist kunagi varem näinud. Naisel oli kaaslanna, asiaat, kõhn, julmade silmadega. Tolle sabas tilpnes omakorda austaja, frakis tüüp, kelle nägu ma kas ei näinud või ei mäleta. Naistel olid seljas pidulikud ballikleidid 19. saj lõpust. Mustad toonid ja lehvikud lisasid salapära.

Rippusin nukunäoga naise sabas ja sattusin lõpuks buduaari, kus saime olla ainult meie neljakesi. Mulle ulatati skalpell ja mult oodati et ma hakkaksin nukunäoga naist lõikuma. Tegin mõned kohmakad sisselõiked, kõik kohad olid verd täis. Ahastus, õudus ja vastikus ajasid mul südame pahaks. Nukunäoga naine võttis mult skalpelli ja hakkas ennast ise lõikama. Vilunud liigutustega eemaldas ta oma kaelalt naha, ning asus seejärel skalbi kallale.

Vaatasin asiaadi poole - tolle austaja oli naise kaelalt ja peast naha juba täielikult eemaldanud ning asus nüüd eemaldama nahka näolt. Ilma skalbita tundus tema pea ebaloomulikult väike. Kuna ma nüüd teadsin mida edasi teha, võtsin taas nukunäoga naiselt skalpelli, eemaldasin lõplikult skalbi ja seejärel ka näo. Näonaha all oli sama nägu, ainult erinevalt eemaldatud näost, mis oli roosa, oli see nägu hall. Mõlema naise olekust õhkus seksuaalset naudingut. Mis täitis mind aeglaselt kurbuse, üksinduse ja vihaga...

Joanna Ellmann ja Peeter Piiri esitlevad: Marie Under, Friida ja kiilakad

Eesti lüürilise luule üks väljapaistvamaid esindajaid, kirjaneitsi Marie Under kümbles meessoost literaatide ja kirjanike õrnas, katkematus tähelepanus. Keda kõike seal polnud - Adson, Gailit, Visnapuu, Tuglas. Kõik kuulsad, säravad, tuntud - ikkagi meie väikese rahva kultuuriline koorekiht.

Marie Under aga sellele kõigele vaatamata oli sügavalt ja lootusetult armunud tööliskirjanik Johannes Vares-Barbarusse, tolle aja kriteeriumite kohaselt luuserisse ja autsaiderisse meie kirjandusmaastikul. Kord kohtusid nad pargipingil, kus Under oma kuumad tunded Vares-Barbarusele teatavaks tegi. Pöördumise lõpetas ta järgmise lausega:

"Kallis Johannes! Kas me ei võiks need hingeelulised liigutused mitte kehalisel tasandil vormistada?"
"Ei, mina olen pühendanud ennast klassivõitlusele ja ei või endale lubada kombelõtvust, mis iseloomustab manduvat kapitalistlikku ühiskonda."

Äraütlemine oli valus ja leidis loomingulise väljenduse luulekogus "Õnnevarjutus." Suures ahastuses aga lõid välja Marie Underi nümfomaalised kalduvused, millest pärineb ka väljend "marieunderlikud eluviisid". Et Johannes Vares-Barbarus oli tollal paljakspöetud peaga, langesid voodilinade vahelt lohutust otsiva Underi löögi alla just teda ümbritsevad kiilad literaadid Adson ja Gailit. Moodustus eesti kirjandusajaloos teenimatult tähelepanuta jäänud, samas asjaomastes ringkondades kurikuulus "Marie Underi kepi sondernkomando".

Erandiks kiilakate himuras enamuses oli tuntud sulemees Fridebert Tuglas, keda tema fetishiarmastuse tõttu ka Friidaks kutsuti. Niisiis oleks kaamerasilm hilisel õhtutunnil avastanud Marie Underi magamistoas järgmise vaatepildi: Esiplaanil on Friida kes särasilmil proovib selga Marie Underi aluspesu. Tagaplaanil on voodi, kust kostab joobunud, võimukas naisehääl, mis teatab:

"Roni maha kiilakas, Friida kord on!"

Teiste seas jagas oma vaimustust Marie Underi külluslike kehaliste võlude üle ka August Gailit. Ta istus kirjutusmasina taga ja trükkis kirglikult teksti. Aegajalt tõstis ta käed klahvidelt, hellitas Marie Underi kujuteldavaid rinnamügaraid ja õhkas kogu südamest. Seejärel asus ta taas käte värinal tuhandekordse innuga kirjutama. Nii valmis Gailiti teos "Leegitsev süda."

Marie Underi peatähelepanu sel tormisel perioodil aga on hõivanud Hendrik Visnapuu. Vaat see on mehine mees. Kaljuna seisab Visnapuu linna taga metsas ja tõstab aeglase, väärika liigutusega oma duellandipüstoli (kõik mehised mehed lasevad püssi). Sealsamas põlvitab imetlusest hullunud Marie Under, kes on klammerdunud Hendrik Visnapuu vaba käe külge. Visnapuu tulistab, Marie Under aga oigab: "Oo Hendrik" ja sulab hääletult süldiks. Visnapuu pöördub hetkeks, silmitseb põgusalt süldistunud Mariet, seejärel pöördub tagasi, tõstab relva, puhub suitsu torult ja pistab vilunud liigutusega relva kabuuri. Lask on õnnestunud.

Krüpti astus seksotroopne naine

poistel püksis vemblad tõusid nagu kevadised tulbid

või ka nii:
Krüpti astus seksotroopne naine
poistel püksis vemblad liighatasid nagu lilled kevadises tuulepuhangus

Kargas suhu

Valitsejad kelle põhiliseks murelapseks on lihtsale inimesele peeru vahele keeramine

Kaks võrdlust

Nutmisest loobumine on nagu kepist ja masturbatsioonist loobumine. Teisel nädalal on kõige raskem ja nälg kõige põletavam. Keha mäletab veel, kehameel nõuab oma. Kolmandal nädalal on psühholoogiliselt painav (seesama kolmas nädal mis suitsetajatele tavaliselt komistuskiviks saab), aga edaspidi tuleb unustus ja rahu. Sa elad nii nagu poleks seda osa elust lihtsalt olemas. Mis on üllatav - võiks ju mõelda et aja jooksul isu ja nälg aina kasvab. Tõenäoliselt see nii ongi, aga mida suuremaks kasvab vajadus, seda sügavamale alateadvusse on see surutud. Ainult unenägude hõlmas meenub aegajalt midagi, sellest jäävaid füüsilisi jälgi aga on väga raske millegiga konkreetsest kokku viia (vt Hume) - põhjuslikkus peab siin psühholoogilisele hädavajadusele lootusetult alla vanduma.

...


Naised on nagu raha nuiavad joodikud. Nad muudkui hädaldavad ja halavad tähelepanu ja hoolitsuse järele, ega anna endale samas aru, et ükski resurss maailmas pole ammendamatu ja et tasuta lõunaid pole olemas. Niisamuti kui lõpeb lõpuks kaaskodanike kannatus joodiku ammendamatu krediidi suhtes, lakkavad toimimast need jõud mis naist lõkketulena selles ilmas soojendavad - sõprus ja seltsimehelikkus. Aga jah , mis ma ikka õelutsen, sama kehtib ka meeste suhtes...

Ilus jutt mis kisub veits rõvedaks

Mu hing on talviselt riides, mu keha valmis pikaks rännakuks. Mu pilk puurib horisonti ja silma selle taga. Temperatuur silma sisemuses on mahedalt null kraadi - Kelvini järgi. Randmeist väljuvad vardad ja ristuvad seal, kus silmad väsivad. Sabakont künnab vagu jälgede vahel, pikk päevatee vaob öösse. Päike põletab mu varju kõrbeliiva kellaosuti suunas - ta tiirutab ringiratast ümber ränduri nagu kass ümber palava pudru. Ma olen oma rajal nagu see kuulus habenuga, mis silma pooleks nüsib. Sirgjoon läbistamas ringi. Liha mu luudel kuivab kokku, saab üheks luudega. Ja minust jääb järele üksnes minemine. Lähen ja lähen

Lähen vannituppa ja koorin end riidest lahti. Võtan riista pihku ja see lollike tuksatab kohe ootusärevalt nagu koerake. Võtangi koera asendi, tundub mugav olevat. Teen mõned liigutused, kiiremini ja aeglasemalt - uurin meeleolusid. Aegajalt tõmbun tagasi, kui kiim liiga suureks kisub. Tunnen kuidas keha mürinal hormoone toodab ja neid laiali pritsib, kuidas ihuliikmed adrenaliinist jäigaks lähevad. Väldin kujutluspilte, sest need aktselereerivad liigselt käsitlusaluseid protsesse. Kui keha hakkavad läbistama tõmblused ja krambid, tõmban end hambad irevil tagasi, kui vaja, siis lõrisen ja haugun, et auru vähemaks anda. Rahunen, rahunen, ootan kuni viimane serv kaob taas silmapiiri taha. Siis alustan uuesti ja siis veelkord ja veelkord. Ikka viimase piirini ja algusse tagasi. Aegamisi on tunda kuidas kõigepealt sugutis, seejärel kogu kehas hakkavad edasi tagasi käima kuumalained . Nagu Metropolises, seal kohas kus hull doktor loob tuleviku üliinimese. Meel selgib. Keha vibreerib ja kumiseb nagu kirikukell. Aegalalt peatun ja pööran oma pilgu meelde, uurin kujutluspilte ja tundevõbelusi. Vajadusel teen märkemeid. Lõpuks ma lõpetan, aga ei lähe ega tule kuhugi. Katkestan. Ootan kuni hingamine rahuneb. Panen riided selga. Oeh, püksipõlved on ikkagi märjaks saanud kahhelpõrandal. Seedin toimunut. Leian et käib kah. Väike uhkus hiilib südamesse - olen tugev ja samas järeleandlik, aga ikkagi õel ja põrgulikult visa. Pühin higi laubalt, tõusen javäljun.

Uued toimetused ootavad.

mõteldes p-le

Iga kord kui sa purjus sõbra pead oma kodust välja viskama, viib ta kaasa tüki südamest. See on reetmine. jah, muidugi, nii ja naa, peab ja peab ja peab ja kõigile on nii parem, aga ikkagi reetmine on reetmine. Timukatöö.

leiud 4

Üks noor neiu tuli väljast rohelist tegemast. Ta silmad, mis tavaliselt tegid niimoodi blink-blink, tegid nüüd põb-põb...

...

Vaatasin neid inimesi Kaubamajas. Nad tundusid nii jubedad ja vastikud. Samas mõnel neist oli kindlasti puhas südametunnistus. Steriliseeritud südametunnistus aga on puhas nagu tuumapomm - lapsed ei saa nakkust isegi kui see koolimajale heita.

...

Gabriel siseneb sitamajja. Sitapoti serva peale on kaunis naisterahva käekirjas jäetud kirjake "Kohtume kloostri taga metsas". Potis endas loksuvad mõnusalt kaks rasvast julka. Mõne aja pärast siseneb Gabriel taas pellerisse. Potis ujuvad uued, värsked julgad, potiserval aga on taas kiri: "Ootan Sind endiselt, Sinu Agnes."

...

Lady GaGarin
Lõbus strip
Vabariiklik taparaatide tehas "Lembitu"
Assamalla lahing ja Vasalemma dilemma
Üürida inimsuurune korter
igal moosil oma nägu - moosinägu
omanäoline moos
ilmetu moosinägu

Laskuri reegel:
Lase huupi aga lase täpselt

Metsas seisab kolme jalaga tool - ekskrementeeriv inimlaps

aanja miis on litsimajas

tsurka no tsurka haanja miis
tsurka no tsurka haanja miis
uma kolmõ kopka iist...

Kui saabub üleilmne rahuriik

avanevad rusikad nagu lilled

päeval päikese käes avastasin

hinge hiilib
vaikne väärikus

laste kunstinurk

viieaastane laps leiab lehmakoogi, topib selle konisid täis nagu siili ja selle kauni taiese nimi on loomulikult Päike

ära m/liimi siin midagi
muidu riimin sulle varsti meemi

geeniga otse meemiasse

selle meemiga kaugele ei riimi

Freudi analaal: mees läheb otse alateadvusse

kui sa oled türapea siis kasvab sulle surres peast munn välja

isikud ja muud haikud
plaksutasid haikut

rahvasooansambel

mõhe - mõnus, muhe tihe ja tahe

tahan keelele taha panna
sitaks hea keelend

Sven läheb ENSV-sse 1982 aastal, asutab seal bändi "Rusikas ja klaas" mille hitt "Keevitaja polka saab kuulsaks. Selle eest antakse talle autasuks pruun volga

sobib nagu rusikas lukuauku

meil homme kolentinipäev

ma seksin nii harva, et see peaaegu ei meeldi mulle

olmeona

blogistame

Visandid: H

Me märkasime teda kohe ja nimelt läbi kõnnaku. Seisime sõbraga ühika koridoris, kui ta meist mööda kõndis. Me olime ühel meelel et tegu on lummava naisterahvaga ehkki miks just jäi arusaamatuks. Midagi tema kõnnakus oli, ei tea kas asi oli teatavas jäikuses, aga kuidagi assotsiotsieerus see laplastega. Björki hullumeelsust kumas sealt läbi. Midagi väga naiselikku, midagi väga erootilist, aga absoluutselt teispool Cosmopolitani küündimatuid rõvedusi.

Teisalt kui ta istus oma põlvedel teemantistes, meenutas ta jaapanlannat. Mul on miski jama nende jaapani kaunitaride selgadega, mis on sirged, viitavad tugevale sisemisele distsipliinile, tantsule, võitluskunstidele. Euroopa naised kipuvad olema seljast kõverad, seda peetakse koguni seksuaalseks ehkki ma ei saa küll aru miks aga noh eurooplaste maitse selles valdkonnas on alati olnud vähe imelik. H. selg oli sirge ja terviklik, samas painduv nõtke, tugev. Ja kui ta juhtus olema alasti siis tegi valendav nahk selle ka kauniks.

Kui H nuttis, siis haaras see kogu ta olemuse. Tundus nagu oleks ta sisemuses puhkenud tulekahi, nagu põlenuks ta seestpoolt väljapoole. Hiljem kui ma pidin meievaheliste tülide käigus oma südame kõvaks tegema oli just seda kõige raskem välja kannatada. H oli tuleolend, ta oli sündinud draakoni aastal. Temas pulbitses tohutu energia mis aga oli lapsepõlves käänatud iseennast õgima. Seetõttu jäi ümbritsevatele ekslik mulje nõrgast ja vastupanuvõimetust olendist. Selline suhtumine maksis karmilt kätte. Kui H. allasurutud raev ükskord vallale pääses oli see kiire, äkiline, etteennustamatu, halastamatu ja hävitav. Mäletan seda hirmusegast hämmingut ta töökaaslaste näol, kui H ühel ilusalt päeval neile kätte maksma asus. Isegi mina kuigi ma elasin H-ga 10 aastat, ei osanud iial ette teada millal mind võib jälle tabada süüdistuste ja etteheidete laviin.

H-le meeldisid lõhnad. Ta otsis lõhnu hoolega ja nautis neid. Kui tee ääres sattus olema jasmiin või kibuvits, nuusutas ta läbi iga viimase kui õie. See oli ühtaegi nii tüütu kui armas. Kui H miilustas siis esmajoones nuusutas ta läbi kõikvõimalikud karvad. Seda oli raske välja kannatada sest see tekitas kõdi. Ükskord ma koguni demonstreerisin seda ta enda peal ja nuhutasin ta samamoodi läbi nagu koer. "Issand, kas see on tõesti nii talumatu?" küsis ta ja ma siis valetasin et pole hullu.

H ei ei kandnud ilusaid riideid, ei teinud soenguid, ei maalinud endale nägu pähe. Ta, vististi küll alateadlikult tegi end inetuks kandes vormituid ja ja värvituid asjandusi nii et ükskord ma solvasin teda hingepõhjani öeldes et ta näeb välja nagu Saksa DV kooliõpilane. Ta ei saanud enese kaunistamisest aru, sellise absurdsuse tähtsustamine ümbritsevate inimeste seas aga tekitas temas trotsiseguse reaktsiooni. Teisalt oli just H see kes õpetas mind nägema asjades ja inimestes lasuvat vaikset sisemist ilu, nagu ka seda kui habras on see ilu selle maailma vägevate käes.

Mida iganes ka mu joodikutest sõbrad mulle ei räägi, H mitte kunagi ei üritanud võimutseda mu üle. Ta küll kartis et mina tahan võimutseda tema üle ja seetõttu meie kooselu oli paranoiast läbi imbunud põrgu, aga ise ta minu otsas trampida ei tahtnud. Ma julgen seda väita kuna olen hiljem kohanud ka sellised kes ainult võimu tahavadki.

avaldamata jäänud arvustus Kiwa näituse kohta

0-protseduurid  sileruumis:

Kiwa näitus ja Anti Saare raamatu „Tekste siledast ruumist“ esitlus Tartus, Y-Galeriis, 27.01-13-02

Kiwa näitusele sisenemist võib kirjeldada ka kui rangeid protokollireeglieid järgivate vastastikuste teadete jada:

- Tähelepanu, me näeme enda ees musta kuupi! Kordan , me näeme enda ees musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin (see on stiilne, äge nagu ka kosmoses lehviv keep)

- Kuuldel, kinnitan, te näete enda ees musta kuupi. Eetriragin

- Tähelepanu, me siseneme musta kuupi! Kordan, me siseneme musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin

- Kuuldel, kinnitan, te sisenete musta kuupi Eetriragin

- Eetriragin Eetriragin Eetriragin

-Kuuldel, kinnitan Eetriragin Eetriragin Eetriragin

Musta kuupi Kiwa näitusel pole. Seal pole midagi ülearust. Küll aga seisab esimeses saalis, uksest sisse astudes,  hõbedases skafandris kogu, peegeldades tagasi mistahes tähenduslikkust. Peegel kaitseb rändajat tühjuse ja vaakumi, plussneljakraadise olematuse eest. Peegel vastamisi tühjuse, vaikuse, puudumise, olematusega. Peeglil on tühjusele sarnane iseloomujoon – ta viib vaatleja alati tagasi sinna kust ta tuli ja nimelt iseenese juurde. Ka peeglis võib kohata iseennast – noo…muude kohtade kõrval.

Kummatigi on peeglitühjus kosmilisest olematusest (mis väljendina on mõttetus kuna Kosmos, maailmaehitis ei saanud kunagi olla kuskilt otsast tühi või olematu vanade kreeklaste järgi) erinev. Kui peegel vältimatult ja paratamatult suunab tagasi iseendale siis päristühjus lubab jääda uduse, tühja pilguga enda ette jõllitama. Tühjusesse saab minna rändama (kui saab) või tagasi pöörduda, peeglis saab vaid tagasi pöörduda. Peegel on visuaalse kogemuse ümberpööramismärk.

See meenutab Karl Ristikivi raamatut „Nõiduse õpilane“ kus musta maagia õpilane satub öösi lugema kabalistlikku teksti. Teksti lugedes tunneb ta et ei sa enam peatuda. Ta tunneb ka et keegi kuri läheneb talle, tuleb uksest sisse ja tema poole ja puha ja puha ja puha. Ta ei saa ennast liigutada, kuri aga sirutab ennast ta selja taga välja, valmistub teda haarama. Samal hetkel aga jõuab õpilane tekstis ümberpööramismärgini mis lugejat kohustab sama teksti lugema tagurpidi. Seda tehes õpilane tunneb kuidas kuri kaob ja saabub kergendav pääsemine.

On raskestivaidlustatav tõik, et tühjust ei saa tekstiliselt hõlmata ega käsitleda. Võib öelda et tühjus tuleb tekstiliselt ette ümberpööramismärgina, st tekstis jääb tühjusest järele  vaid peegel. Kiwa näitusel ripub (väljend mis on nüüd tõesti kujundlik) töö nimega „Nothing“. See töö koosnebki pealkirjast, sest selle koha peal kus peaks olema taies, näeb vaatleja pelgalt valget seina nagu mujalgi ruumis. Selle kunstiteose formaat on judinaidtekitavalt täpne – 0.00 X 0.00. Rangeid protseduurireegleid järgiv protokoll (antud juhul kunstiteose formaat) moodustab valsisammul ümberpööramismärgi.

Me näeme et see peegel osutub läätseks – peeglis on alasti nähtaval kunstiteose formaat oma ebainimlikkuses ja kunstivaenulikkuses. Peegel rebestab, lõhustab, nihestab ja tühistab, ta on dekonstruktsiooni instrument. Samas ei sa peegliga seostada ainult negatiivset, eitavat energeetilist välja. Peegel võib osutuda filtriks, läbi mille paljastub sarnaselt koletistega ka loodus, selle, spontaansus, määramatus ja ilu. Kiwa on asetanud loodusvaated, pildifailid tekstiredaktorisse, avanud need seal ja paljastanud tekstidžungli eksootika. See tekstiragin on omakorda asetatud peeglisse nii et me näeme seal seda mis seal on alasti kujul ja nimelt – teksti.

Nii ei teeni tekstilise tähenduse lühistamine ja tühistamine mitte pelgalt dekonstruktsiooni huve, kuna selle kaugem eesmärk on konstruktiivne ja positiivne. Sarnaselt zenbudistliku looga ühe käe helist kutsub see üles kuulama tõelist tühjust, mitte kartma ja koguni kõrgelt hindama puhast, inimlikust sekkumisest puutumata (või nö valesti puudutatud – vahest selles ongi 0-prtseduuride sügavam tähendus) müra, kaost millest puhkeb õitsele olemise õis.

Kiwa näitus, Tartus, Y-galeriis on filosoofiline ja meditatiivne kontseptuaalse kunsti nähtus. Näitus peab omakorda olema  iselaadseks sisse või väljajuhatuseks Anti Saare tekstikogumikule, mida esitleti koos näituse avamisega. (Raamat millest kindlasti peab eraldi pikemalt kirjutama.)

Me oleme semionaudi peegelskafandris ja me siseneme tekstilist tähenduslikkust kiirgavasse semiosfääri. Muuseas, galerii tagumises saalis, aknaorvas istub veel üks skafandris kogu – sedapuhku valges skafandris, kaetud punase värvi pritsmetega. Kas peab see vaatlejale hoiatavalt meenutama Oscar Wilde´i kuulsat lauset: Kõik kes tegelevad kunstiteose tõlgendamisega teevad seda omal vastutusel? 

Mu kujutlusse kerkis kord müstifikatsioon: ühel päeval teleskoobiga kuud uurides avastatakse mingist kraatrist võllas, võllapuu milles ripub, kiiver lõbusalt viltu skafandris mees. Tema silmis peegelduvad tähed ja nii hakatakse maa peal seda kraatrit kutsuma Poodud Mehe Metsaks. Jutu ots.

märkus

olen tähele pannud et et väge kogudes, ennast puhastades ja südame meelt treenides toimub kolm asja mis samas on üks ja seesama. Esiteks muidugi meel selgineb, taju teravneb. taju vool aeglustub, muutub laiemaks, ühtlasemaks ja rahulikumaks. Lõhnad, värvid, helid, maitsed tulevad ette täies spektris, rikkalikult nagu mõnel hollandi meistri maalil - maastikuliselt. Alkoholist läbi imbunud ja qi-st tühjaksmasturbeeritud teadvuse kulg on selle kõrval nagu nire, jada stroboskoopilisi sähvatusi mõistuse võrkkestal.

Teine asi mis toimub on maailmavalu kasv. Teadvuse jõgi süvendab ja laiendab sängi - see on valus. Ettetuleva kogemine maastikuna on nii rahustav kui ka kurvastav elamus. Selles on üksindust ja valu millega kohtumine tuimestab nagu jääkuninganna puudutus või nagu lõuatäis viina - kõrvetavalt anesteseeriv. Lummav muidugi ka. Lummavalt laiuvad mustlasnaise silmad tuulises õhtus. Külmalt fikseerivad need veremustreid elu vöökirjas. Sa sured ja sured ja sured miljoneid kordi ja elad igavesti et lõputult surra

Kolmas asi mis võtab kokku ja lahutab. Piir unenäo ja ärkveloleku vahel muutub aina õhemaks. Ärkvel olles on seesama tunne mis uneski - kõikehõlmav traagiline rahu, rahu läbi kriiskava vaikuse tunneli, märatseva kindlameelsuse hullumeelsel kiirteel. Ükski häiritus ei ulatu järvepõhja kus liiguvad hiilgavate silmadega süvaveekalad oma paljastatatuses - kompleksid, hirmud, vihad ja ihad. Unenäod on selged, nad jäävad, meelde, neis on võimalik liikuda nii kaine kui purjus peaga.

Kas siis kui paberõhukesed seinad unenäoreaalsuse ja ärkveloleku vahel kokku varisevad, moodustub teadevolematuse kriitiline mass? Kas emotsioonide kõverpeegel käänab selles seisundis asjad oma kohatusse paika? Kas suure väega ja puhastunud meelega mees kuulab olemise värisematut südant läbi vihaudu samuti kui hirmuvibratsioonides. Või iha paines. kas ma jõuan selle tee lõppu, kas ma saan TEADA. Kas ma TAHAN teada? Ja kui ma tean siis KES ma küll olen?

taas unenägu

nägin unes et olen läinud külla Mercale tema vanasse majja. See on millegipärast mu unenägudes korduv motiiv - mul on pidevalt asja Merca vana Oa tänava maja linnapoolsesse hoovi. Tegelikkuses oli see hoov tühi ja viljatu plats. Minu unenägudes on seal siis kas taraga ümbritsetud kaubaladu või puuhoov.

niisiis olin Merca pool, tema tagahoovis, mis muutus pidevalt olles kord puukuur kord laoplats. Mingil hetkel kui see oli pisike puukuur, ilmus üks tsurka. Just selline ülbe, vägivaldne, rumal, vintske, tõmmu, lärmakas, natuke purjus, pintsaku, soni ja ilma lipsuta. Alguses kartsin teda, siis aga meenus mulle, et mul käib temast vägi üle ja ma hakkasin temaga võitlema.

Võitlus oli udune ja segane nagu unenäoheitlused ikka. Tema muudkui ründas, mina muudkui juhtisin kõrvale. Lõpuks ta mõistis et ma lihtsalt mängin temaga sellal kui tema ihust ja hingest minuga sõdib. Ta rahunes ja sõbrunes minuga. Me üritasime koos puuhoovist lahkuda. Taraks oli suur kipakas puuriit, mille otsa ma ei söandanud ronida. Hakkasin puuriida otsast halge maha tirima. Nii oli riit madalam, saime üle ronida.

Väljas selgus et olime tsurkaga vennad. Tema oli vanem vend, mina noorem. Olime lõunamaalased, tõenäoliselt aserid. Ma ise nägin ka välja nagu tsurka. Meie ümber laius Tartu, aga mitte praegune vaid 50-ndate aastate piltpostkaardi Tartu. Oli metsikult ilus suvi, kõik oli uppunud päikesesse ja rohelusse. Raekoja platsi ja Kretzwaldi nurga peal, seal kus praegu asub kasiino, asus millegipärast avalik saun. Sauna ees oli bussipeatus.

Buss peatus, väljusid reisijad, muuhulgas üks ilus naine, riides tolle aja moele vastavalt. Nägu ma ei näinud nagu unenäos tihti juhtub, aga ma teadsin et see on mu venna pruut. Vend ja pruut läksid kuhugi mingeid suliasju ajama, sest meie kõik - mina, mu vend ja see naine - olime sulid.

Mina läksin sauna. Saunas üritasin suguakti. Minu partneriks oli see naine kes mängis Seksis ja linnas peaosa (Ta ei meeldi mulle üldse ja on mu arvates kole nagu öö - tegu polnud märja unenäoga). Õigemini tegu polnud partneriga, ma ise olin see naine ja tegelesin millegi veidraga mis oli segu masturbatsioonist ja onaneerimisest. Ja lõppes mullitamisega nagu mõnes Barney videos. Mingi ürgmuda värk.

Liikusin unes edasi ja läksin oma venda otsima. Teadsin et ta on rongijaamas hoiuruumis tegelemas mingi pettusega. Rongijaamas olid meeletud turvameetmed, igal pool valvurid, hoiruum ümbritsetud kuulikindla klaasiga. Klaasi taga nägin venda koos oma naisega. Sisenesin kasutades miskit võltsitud kaarti. Minu vend kadus kuhugi, naine tuli vastu ja seletas mulle et tegelikult ta on minu naine. Ta lõi mu vennale külge selleks et mulle ligi pääseda. Aga et nüüd on hilja ja kõik on kadunud. Tundsin meeletut kurbust. Samal hetkel hakkasid tööle sireenid ja ma ärkasin. Justnagu

Tegemist oli tsüklilise unenäoga. Sündmused ei asetsenud lineaarselt vaid ma liikusin nende erinevate reaalsuste - rongijaam, puukuur, saun, 50-ndate Tartu - vahel edasi tagasi. esines metatekst, ma olin teadlik oma unenäo unenäolisusest ja kujundasin seda teadlikult. Kommenteerisin, kordasin vastavaid lõike, täpsustasin detaile. Unenägu oli palju üksikasjalisem ja huvitavam aga palju on ununenud

Tean vaid et see kõik oli kuidagi seotud reaalsusega kus ma olen taas oma ühikas, vanas pällis, illegaalina. Ma elan taas oma toas, aga nii et seal elab ka keegi teine. Uus elanik ei märka mind sest iga kord kui ta siseneb, lähen ma rõdule või pesuruumi peitu. Ta viskab iga kord mu asjad rõduaknast alla ja ma ma tassin need iga kord ta lahkudes tagasi. Mäletan et mu jalgratas, mille jätsin maha õnne tänava kuuri, on miskipärast seal rõdul.

Tegemist oli korduva painajaga, mis esineb ka eraldi unenäona . Antud juhul aga oli sellel reaalsusel väljapääs. ma lahkusin pesuruumi, seal aga oli mingi häire. Keegi kuulutas et ühikas on keegi võõras kes elab seal salaja. Läksin koridori - kus oli palju hüsteerias tüdrukuid - rahustasin neid ja ütlesin et kõik saab korda, et võõras tabatakse. lahkusin väärikal sammul, keerasin nurga taha ja siis põgenesin, sest mina see võõras olingi ja sisenesin kas sauna või puukuuri reaalsusesse. Korduvalt.

ma jään seda kirjeldades ajaga lootusetult hätta...

väikesed robinad 3

Veeretasin aega
suunurgast suunurka
muhelesin
veeretasin tagasi

...

Ööpikk
ööbik -
pikk nagu öö
tubli ja kaubik

...

See siin
pole juurvili
ega puuvili
ega ihuvili
See on
töövili

...

Ma olen kalake lõputus meres
Nii palju kalu on vaala keres
et kalaveri mu väikeses peres
saab seguneda valuga mu veres

...

õnnetu mees
õnnetu naisemees
õnnetu naismees

...

Ma tahtsin saada endale
Kevin Costneri posterit
aposterioorselt
selle asemel läkitati mulle
uued läkiläkid

...

Signe ütles nii: Kristjan Jaak Petersoni jalge vahel pidas sütitavalt kõnet Peeter Olesk

-Kellele mees, kellele naine
-Aga kellele siis ikkagi kumb?

Poeg küsib isalt: Isa miks see vanaema lippab seal metsa ääres niimoodi siksak?
Isa: Kellele mees, kellele naine, poiss anna veel üks padrun

Üks selline kakleja mees läheb hommikul, astub kõrtsi uksest sisse ja küsib kohe lävel hästi asjalikult: Läheb kellelegi sahtlisse ka või?

Mõtlesime uusi käändeid välja. Leidsime rajalt mahavõtva käände millele vastandus ilmajättev kääne. tundus et nad seal ikka hullult siblivad ringi seal käänete vahel - küll sisse, küll välja, küll alale, siis jälle ruttu alalt ära. Vahepeal aga käänavad vasakule - Peeruvahele kääne...

Vestlesin Haamriga näost näkku
Tuttav nägu oli..

Nukateater, nokuteater
Vorstitädi
Puurvili
Pudellennuk
Kannibali valitud palad
Aste allpool vööd
Kirgede Torm intriigide pesas
Kirgede Torm ja selle sturmbanführerid

Kalad omavahel põlglikult: Käi jala!
Litsuge see lumi laiaks, mis ta laiab seal!
Sinuga on sama hea rääkida kui vasikaga vastu seina joosta!

tavaline vägivald

ilusal talveõhtul peale jõulu astus mu korterisse korteri peremees ja teatas et ma pean lahkuma sealt. ta viskas mu korterist välja. põhjuseks oli asjaolu et enne jõulu me rüselesime psaikoga maja ees. aega anti jaanuari keskpaigani asjade kokkupakkimiseks ja kolimiseks.

kogu see lugu sai alguse tegelikult palju varem. oktoobri alguses tulin ma just tagasi valgevenest. nädal aega oli korter psaiko hoole all ja kogu see aeg mõtlesin ma üsna resigneerunult et huvitav kas tagasi jõudes on ikka korter alles või on korteri asemel suitsev ahervare. Aga kõik oli korras, aldar oli koguni koristanud ja kütnud mind oodates.

järgmisel päeval aga sai aldar pinssi. olin parasjagu õhtuses proovis kui helises telefon. helistas politsei. aldar oli end täis kaaninud, pilves ning üritanud köögiaknast mu korterisse sisse pääseda. tegevuse käigus oli purunenud aknaklaas. ülalt naaber oli seda kuulnud, arvanud et tegu on sissemurdmisega ja kutsunud politsei.

ma siis seletasi politseile et kõik on korras, et see on minu napsine sõber kes ööbib lihtsalt minu pool, et ei ole sissemurdmine vaid õnnetus, et ei ole kellelegi ainelisi pretensioone, jah tulen küll kohe sinna jne. kui kohale jõudsin leidsin eest ülemised naabrid, kes olid ultranärvis. kes see on, miks ta siin ööbib jne. õnnestus nad kuidagi maha rahustada. aldari saatsin kuhugi nina alt ära. istusin just kööki suitsu tegema ja rahunema kui sisenesid korteriomanikud.

politsei oli nad tagajalgadele ajanud. pidin neile seletama kes on aldar. nemad leidsid et ei saa mulle korterit üürida kui mul selline sõber on. soovitasid sõpru vahetada. peremees vaatas korteris kriitilise pilguga ringi ja uuris et miks ma tapeeti pole välja vahetanud. mina kostsin et minule ei lähe tapeet oma igapäevases elutegevuses eriti korda. tema leidis et sellise suhtumisega pole võimalik mulle korterit kuidagi üürida.

pika pinnimise peale õnnestus mul siiski tookord korterisse edasi jääda. kuni detsembrini, kui toimus rüselus minu ja aldari vahel ja kutsuti taas politsei. pidin lahkuma korterist kus olin elanud neli aastat, kuigi selleks ajaks oli aldar juba läinud ja meie kooselamine lõppenud.

kõige selle keskel torkas silma asjaolu et me ei tekitanud naabritele vähimatki paha. me ei lõhkunud midagi, me ei rünnanud kedagi, ei pannud midagi põlema. isegi väidetav lärm oli hüpoteetiline - neli aastat oli minu juures käinud joomas igasuguseid joodikuid ja kuni sinnamaani polnud mingeid kaebusi ja nüüd järsku et lärm.

see oli lollide inimeste, kodanlaste hirm mis meid keset talve korterist välja viskas. hirm et paberitega hull paneb nende kalli majakese põlema. lahe! R. käis mul külas kõik need aastad, ööbis minu pool ja jäi lugematuid kordi suitsuga voodisse magama. ma kartsin päris tõsiselt et tekib tulekahju. Ometi polnud R-ga probleeme, kuna tema polnud hull. Kui ma rääkisin aldarile naabrite hirmust küsis ta et huvitav miks, miks ta peaks korteri põlema panema? Küsimus mille ma isegi oleks esitanud

aga omanike suhtumises oli veel midagi mis mind väga tugevasti häiris. Hirmust ma sain kuidagi aru, aga kui nad hakkasid suhtumisest rääkima siis hakkas tööle minu sisemine häirekell. Midagi sügavalt pelutavat on arusaamises et inimene ei tohiks oma elukohas taluda korrapäratust ja ebaesteetilisust. Kui see arusaamine muutub iseenesestmõistetavuseks on aeg õudusest karjuma hakata.

Korteriperemees, keskealine edukas, soliidne, korrektne teadustöötaja üritas minus tekitada süü- ja piinlikkusetunnet. Mida mul muidugi ei tekkinud ega saanudki tekkida. minu maailmavaate järgi pole mõtet teha ühtegi üleliigset liigutust: kui tapeedi vahetamine pole hädavajalik, st eluliselt vajalik siis ma ei üldiselt ei vaheta tapeeti. Korter on koht kus elada ja sellega asi piirdub. Räämasus, katkisus, lagunemine on täiel määral aktsepteeritavad kuni nad otseselt ei sega elamist. tegelikult kasvab siit välja terve "lihtsa elu " kontseptsioon mille tuntuim esindaja oli Thoureau ja kaugeim ehk Diogenes

Peremees aga esindas suhtumist mille kohaselt inimene peab püüdlikult hoidma oma elupaiga vastava mingitele avaliku arvamuse standarditele. (Sama põhimõtet järgides peeti kümme aastat tagasi euroremonti kohustuslikuks). Selles peegeldub tema edasipüüdlikkus, sisim soov trügida. ja kui inimene ei tee nii siis hakatakse rääkima suhtumisest, viidates allakäigule ja moraalsele laostumisele. Mulle heideti põhimõtteliselt ette degeneratsiooni ja luuserlust.

See iseenesest polnud ei uus ega solvav. ka ei häirinud mind et nii suhtus maailma intelligentne inimene, teadlane - teadlased on nii ühekülgselt arenenud inimesed et neist võib kõike oodata. Solvav oli see et ta ei näinud isegi võimalust alternatiivse suhtumise olemasoluks. Et ma pole luuser ja omadega alla käinud, vaid esindan ellusuhtumist mis küll erineb tema omast aga pole sugugi ega millegi poolest halvem. Ja et absoluutselt võimatu on talle seda ka selgeks teha.

Vägivald on kommunikatsiooni puudumine. Mu kallis peremees ei suhelnud minuga. Ta tuli, fikseeris olukorra, lahterdas ja hindas ning lõpuks otsustas. korteris elab luuser kes tassib sinna joodikuid ja hulle, tuleb ta välja visata. edasi korteris tuleb kohe teha remont ja võtta korralik üürnik. MOTT. Selline on tavaline vägivald oma üldlevinud kujus. Selline ignorantne tarastav igapäevane vägivald.

Minu peremehele ei tuleks muidugi uneski pähe et ta on kuidagi vägivaldne olnud. tõenäoliselt patsutab ta endale õlale ja kiidab end halastava loomuse eest. mis sest et ta otsis tükk aega ainult ettekäänet et korter kallima raha eest välja üürida. minu silmis on ta nagu hispaania jesuiit, kes uues ilmas indiaanlasi nende hinge puhastamise eesmärgil tuleriidale ajas ega märganud oma suures kultuuritoomise tuhinas aastatuhandete vanust tsivilisatsiooni. Mitte midagi pole muutunud - Valge inimene peab endiselt kõiki teisi ahvideks keda peab tule ja verega õpetama hindama valgete maailma hüvesid.

kolisin välja, jätsin välisukse lahti ja võtme ukse ette. Lahkusin et mitte kunagi naasta. Lahkusin sõnagi lausumata. ma leidsin et nad pole väärt kommunikatsiooni, isegi mitte korteri üleandmiseks...

pikem lugu psaikoga

Psaikol õnnestus pikema pinnimise peale ennast kuidagi hullarisse sättida Oli läinud valvearsti juurde, viinapudel näpu vahel ja küsinud et kui minna selle pudeliga metsa vahele ja see tühjaks juua et huvitav kas hakkab enne külm või tuleb surm varem. Selle küsimise peale pandi ta miskipärast kinnisesse. Psaiko tegi veel imestunud nägu.

Üldiselt oli ta hästi varustatud. Ta just sai riigilt penssi ning oli endale hunniku mõnusat rohtu muretsenud. Et aga ta ennast ei usaldanud siis andis selle ühe teise hullu kätte igaks juhuks hoiule. Aga muidugi - üllatus-üllatus - asi tuli välja. Kas oli lõhnast tunda või olid hullud kuidagi oma käitumiselt hullemad kui muidu - kanep saadi kätte ja kohale kutsuti narkopoll. Nii

Poll hakkas muidugi kohe Psaikot pinnima. Järgnes selline dialoog:
-Kas me võiksime teile esitada mõned küsimused (kurjakuulutav kas pole)
-Jah, aga tingimusel et te vastate enne ühele minu küsimusele. Kas see on võimalik?
-See on võimalik aga mis küsimus see on?
-Kas - kui ma vastan teie küsimustele - ma saan oma kraami tagasi?
-Jaa, aga tingimusel et see läbib narkolabori testi ja kui selgub et tegu pole kanepiga saate oma kraami tagasi.
-Sellise tingimusega ma pole nõus

Psaikole tegi tegelt päris palju nalja mõte et poll hakkab teda mööda linna taga otsima et tagastada talle ümbrik mis polegi täidetud kanepiga vaid miski suva sodiga.

Poll siiski esitas Psaikole mõned küsimused:
-Kust te selle kanepi saite?
-Üks mustlasmutt bussipeatuses müüs. Ma pole kunagi kanepit teinud, ostsin proovimiseks.
-Kas tal oli kindlaid tundemärke?
-Ühte ma mäletan kindlalt - tal kas oli või ei olnud üks hammas kullast

Ma kujutan ette et narkopoll, kes tõenäoliselt Psaikot väga hästi nägupidi tunneb, oli naerust kõveras. Nalja ja naeruga väänati ka trahv - 18 000. Psaikot see eriti ei kottinud, ütles et läheb niikuinii regularselt koos teiste trahvidega pensist maha, sealt aga üle teatud määra ei või võtta. Kurb oli lihtsalt see et Psaiko visati hullarist välja ja tema kuuajane prii olemine läks nurja

mnjah

väikesed robinad 2

Tark mees taskus
hea mees tuhvli all
hea mees kes ehmatab -
Ehmuja mees

...

Paned sendi tiksuma
saad kena kopika
Oled surmale sendi võlgu
Surm saadab inkasso

...

Maailmamurul tekkisid ohtlikud kõikumised
Maailmamurumängud
Mururikas põline põllumees
Murul me oleme vennad ja õed
Agressiivse murueide tütred
Perekonna murumuna
Murustusstrateegiad
Murumajandusõpik
Järgnevad tugevad murustused

...

Minust möödus mitu minutit
Vikipedofiilia
Varipisikud
Kultuurikeskuses Tasku tegutseb taskuvaras - varas kes varastab Taskus, varastab taskuid
Rongiliin Tapa - Raadi, ühes otsas lähevad inimesed peale teises otsas väljuvad laibad
Taparaadiparadiis
Paradiisiaparaat
See lugu juhtus paar aastat tagasi. Siis oli veel krooniaeg
Läbi ja lõhki - kui läbi minna, siis ongi lõhki
Mikruubipuder
Andersonil on kell, mis äratab surnud ka üles. Sel pidi olema selline sagedus...
Joodiku-kuubik (Lihtsalt kujutage endale ette purjus meest ruubiku-kuubikut abitu näoga keerutamas. Kui sellest teha masin ongi Joodiku-kuubik)
Vallatu iil sasis illareid (kurjad keeled räägivad et illariteks nimetatakse nüüdsel ajal persekarvu)
Eesti kirjandusklassikat: Väike Illar
Illarilisatsiooniprotsess
Pornomeetermõõdustik
Pornometraaž
Mart: Aja higi

...

Spermapoisid istuvad kõrtsis. Käib juba teab mitmes joomaring teab mitmendal joomatuuril. Lõpuks nendib üks mõtlik ärajoonud spermapoiss, ilma et keegi teda eriti kuulaks: "Aga mina tahtsin saada peaministriks, enne kui kõik perse läks..."

...

Reporteri Dokumentaal esitleb: (kujutlege seda häält ette mis seal teksti peale loeb) Noor Michael oli 12 aastane kooripoiss katoliku koolis Iirimaal, kui ta avastas et on rasedaks jäänud. Ta polnud isegi seksinud veel. Elevusttekitavast sündmusest räägivad meile poisi vanemad...

...

Tõeliselt meeleheitel koduperenaine elab Gröönimaal. Tal pole süüa, ainsaks riietusesemeks on kartulikott. Kuna tal pole ka kodu siis eksleb ta abitult, paljajalu tuisu käes. Suguorganeid on vägivaldselt eemaldatud, nii et temast immitseb valevasse lumme tasahilju verd...

väiksed robinad 1

aldar pajatas et nad olid martiiniga connori juures maal. millegipärast otsustas connori isa tüübid tööle panna (heina tegema) . selle peale läks connor raevu (tapvalt). Ta seletas et nüüd on neil uus töö, nad ehitavad kasvuhoone, lähevad sinna sisse ja hakkavad kõik koos onama, nii et väljast on kuulda vaid robinat kui seeme vastu kileseinu põrkab. sellest siis väiksed robinad ja kirjanduslik suurteos Onu Robi onnike.

aldar seletas et vene ajal filmides tiirast nussi ei näidatud. film tehti tervikuna valmis, pandi purki ja lõpuks lõigati nikukohad välja...

Terav kirves leiab tera

Pime kana leiab kivi

Mõnus mõte - uni!

Surra võib lämbumisse

surra saab ka kängurusse

elada vaid kängumisse!

Tundeline spermapoiss

Flöödiga elemendid

Sõpra tunned hädas

isesuremismootor

neuronautika

Õelus on nagu tüdruk kes on läinud raisku - raisatud poeesia

Kes pärast naerab, naerab edasi!

Ohtlik trikk traksidega

Mary Potter, Mary Poppers

Ma olen kole nagu ÖÖ - aga öös on asju

Ilmselgelt maailmas

Munasarimonogaam

Uus setu vägijook - transa

Nekromantika

Lahkamislaua kohal kõrgub loosung - Tunne Inimest!

Tule Elisasse! - Saad postuumselt kuulsaks!

Ulmetulevik vs Olmetulevik

Ülemeelitus

Käitumishinne on 3-2

Kristluse järgi lõvi ei söö lammast ära vaid paneb ta tallele (peeru vahele)

Tapnik

Lobahunt

Seriaalmõrvar

Turbopõis

Ülemannetus

Lõpuball on pepuball

Tokimehed kepivad aga toksimehed toksivad pihku

Keppisin rätsepaistes

ristpistes

Humanist ei löö mitte teraga, vaid silmaga ikka

Humanist ei söö mitte kirvega vaid silmaga ikka

Öömees

Köömes

Lüli nüüd pulli

sisse ja välja

pull sees, pull väljas

Nii ilus

nii ilus

Niilus

Kole nagu kaks tilka vett

Kellele ema, kellele tütar!

Aga kellele siis ikkagi kumb?

Kepp ajas mind taga!

Aga mis sind nüüd taga ajab?

Mälestused kepist...

Silma võrkkestal 

jooksid mõtete kirjed

tunnete subtiitrid

käsundid osundasid

ristviiteliselt

allikale

nali

üleeile öösel nägin telekast maailma kõige naljakamat nalja. vähemalt tundus see hetkel tapvalt hea. mingi vastik pätakas oli teinud elektritooli maketi. kuskilt sai vajutada lülitit, mispeale toolis istuvat nukku läbis eletrivool. nukuke tõmbus sirgu, juuksed tõusid püsti, tagant lindi pealt aga mängis heli: "Ma olen süütu, ma olen süütu, aaaaaaaaaaaaaaaahhhhh". Sädemed ja ragin, kuni lõpuks nukuke vajub nukralt lössi - surnt.

selles oli midagi groteskset ja sadomasohhistlikku. eriti see koht kus nukuke karjub - ma olen süütu! Muidugi süütu sa vaene loll, selles see asja mõte ju ongi. Nii õelalt pole ma tükk aega kõkutada saanud. Inimliku kohtumõistmise jumalik ebaõiglus, rituaaliks pühitsetud sigatsemine ja samas selle pasase riituse kujutamine läbi palagani, nukuteatri.

muide, just hiljaaegu avastasime seltskonnaga nukuteatri vabastava toime (Hullude nukuteater mille nimi on NUSSI) - proovige näiteks sellist trikki: mängige võimalikult mõttetute nukkude abil läbi oma kolm viimast abielutüli (või noh sellist strateegilist vestlust). tulemused saatke siia ja kui ei toimi saadame teile koju actimeli. heh

artikkel sirbis

avastasin et olen täitsa ok arvustuse kirjutanud

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9886:vaikuse-karjuv-pinge&catid=4:film&Itemid=3&issue=3279