2007 aasta kevadel sain ma kokku Argo Tepandiga. parandasime pead. Veljo vedeles ka minu pool põrandal. rääkisime igasugu lugusid ja siis Argo leidis et ühe mu jutu põhjal võiks filmi vändata. Idee tundus eriti ahvatlev, kuna me kujutasime elavalt ette Veljot selles filmis mängimas. Veljo ise ei saanud midagi aru kuna oli maani täis.
Argost lausa õhkus kevadet, ta oli näost punane ja just venelastega viina joonud. Mis sa hing veel tahad. Hehh. Tõmbas mu käima tõesti ja kuskil suveks olime võtete aja kokku leppinud. Algselt plaanisime filmida Tartus, aga siis leidis Argo mingi koha kuskil kalamajas, mis meenutas vana pepleri ühikat ja nii tuli mul ja Veljol minna - Tallinna.
Mina ja mu sõber Veljo oleme ehitajad ja seega olime tollel nädalal juba mitu head päeva viina visanud. Jube pohmahirm oli. panime julgustuseks ühe star dollari naha vahele ja siis käis Veljo oma naise juures raha järel. Aga raha ta muidugi ei saanud. Kui Veljo naisele ütles et ta sõidab tallinnasse filmivõtetele, hakkas naine suure häälega naerma. Ta kuulutas et kui Veljo tahab lakkuda siis nii öelgugi, mitte ärgu mõelgu selliseid totraid valesid välja.
Tegelikult Veljo läkski tollel õhtul naisest lahku. Mitte küll lõplikult aga ta elas ikka mitu head kuud minu juures enne kui naise juurde tagasi roomas. Aga tollel õhtul ei andnud naine talle isegi riideid kätte, nii et piletid kella üheteistkümnesele talna bussile ostsin mina. Mäletan ilus suveõhtu voolas bussi akvaariumaknast mööda. mnjah.
Talnas pidi Argo meil bussijaamas vastas olema, aga kui ma talle helistasin oli tal telefon väljas. Nii me siis passisime Veljoga inimtühjas bussijaamas, öösel, tallinnas ja mõtlesime milline venelaste kamp meile nüüd kloppi annab. Aga siis tuli mulle meelde et Argo pidi von grahlis olema ja nii me võtsime takso ja sõitsime kesklinna.
Von Grahlis pressisid tõprad meilt kaks sotti piletiraha välja, seal sees uimerdas mingi disko, Argo Tepandit aga polnud kohe kuskil. Põgenesime sellest mõttetusest ja siis Veljo oletas et Argo on Levist väljas. Mina küsisin et mis kuradi koht see veel on ja Veljo kes on algselt Talnas elanud, ütles et see on sama mis tartus Zavood. Ahaa.
Raske on kahel tartu joodikul talna vanalinnas kõrtsi otsida. Kõmpisime ja kõmpisime. tuju oli sitt. tundus et filmivõttetd tahavad vägisi nurja minna, meie talnaskäik lihtlabaseks joomiseks keerata. Salapärase kõrtsi nimega Levist leidsime me lõpuks küll üles, aga ka seal polnud Argo Tepandit leida.
Hm. tegelikult selgus hiljem et Argo siiski oligi Levist Väljas. Ta kas magas laua all või passis kuskil sitamajas, sellel ajal kui me teda meeleheitlikult taga otsisime. me jõudsime koguni ühed õlled teha sellel ajal kui see tõbras kuskil põrandal aeles.
Aga siis oli meil mõistus otsas kah. mida edasi küll teha? Kuhu minna? Tartusse tagasi oleks saanud alles hommikul rongiga, sinnamaani aga oli veel tubli lahmakas aega. Veljo rääkis et tal on Talnas vanad sõbrad kelle juurde võiks küll minna aga siis kisub küll lausjoomiseks. Kartis mis ta kartis, lõpuks Veljo siiski helistas. Tuli välja et Veljo sõber Tõnn on veel üleval ja joob kuskil Mustamäe karuperses. võtsime ennast kokku ja takso, sõitsime sinna.
Mustamäel, tuleb välja on selline müstiline kõrts nagu Kannu Pubi. Ma ei ole midagi nii totrat varem näinud. Seal oli mitu suurt kantristiilis ruumi täidetud käratseva rahvahulgaga, peamiselt ehitajatega. Oli reede õhtu. Inimesed mitte ei tantsinud, vaid vihtusid, just nimelt vihtusid tantsida. Mingisugused purjus jubedad naised lõid meestele massiliselt külge ja kujutate ette - üks eit üritas isegi mind ära sebida. Heheh. Aga noh too oli ka eriti jube rõõla. Rääkisin temaga psühholoogiast ja ta tegi minekut. Veljo praktiliselt lohistati tantsima, tõsi küll ta oli juba nii auru alla et ei saanud selle asja mõttest enam päris täpselt aru ning kakerdas visalt oma kohale tagasi. Mina istusin keset seda mürglit ja irvitasin lakkamatult. Tõnn veel küsis et mida ma naeran ja siis ma valetasin et lihtsalt hea tuju jne.
Tõnn jootis meid nagu muiste. Stroh toodi lauale, paarkümmend tonni tehti välja. Hommikuks oli Veljo pilditu, minul aga selge tõsiasi et tuleb ennast ja Veljot rongi peale lohistada - tagasi, koju, tartusse. mul oli pagana kahju et olin Veljo sellisesse avantüüri kiskunud, et ta naisega tülli läks ja ikkagi talnas jooma kukkus. Egas midagi, organiseerisin Veljo kuidagi takso peale ja me olimegi juba minemas, aga siis tuli Tõnn ja ütles et me peame Enno ka koju viima. Ma ei saanud sellele palvele, mis oli poolest saadik käsk ei öelda ja nii me sõitsimegi kuhugi linnuvabriku kanti, kus Enno praegugi veel pesitseb.
Enno ei tahtnud meid enda poolt kuidagi ära lasta. Tal oli eramaja teisel korrusel suur ja tühi korter. Veljo püherdas ennast mingi diivani peale magama, Enno aga näitas mulle oma vannituba, mille ta ise plaatinud oli, tutvustas mulle oma kasse Katat ja Muhhi ning rääkis et naine jättis ta maha, läks lihtsalt minema koos Enno parima sõbraga. Enno oli suurte kurbade, meeletute silmadega kõhn vintske tüüp, kes suutis purupurjus peaga tööd teha. Ta tuikus kolmekilomeetrise intervalliga ja hakkas mulle lootusetult meeldima. Teatasin et mul on kotis veel üks pudel Star Dollarit, et kurat mees akme jooma.
Jõime. Kell oli seitse kui helises uksekell ja ukse taga oli Tõnn pudeli viina ja teiste talna tüüpidega. Enno jäi magama. mina jõin nagu noor jumal koos Tõnnga. Ma arvasin tollal veel Tõnnst üsna sitasti ja arvasin et ta on suvaline Tallinna põmmpea kes on juhtumisi Veljo lapsepõlvesõber. Tuli aga välja et Tõnn on hästi terviklik ja lõpuni põhjendatud maailmavaatega mees. Kellel on kõik läbi mõeldud. Loomulikult mulle ta patriarhaalne ärimehelikkus ei meeldinud, tema ratsionaalsus aga tekitas tahtmatult respekti.
Hommik kulges omasoodu, kella kümneks oli selge et kogu see kuradi talna joodikute kamp kavatseb kuhugi Kassilaiule edasi jooma sõita. Mõistsin et ma ei või Veljot nendega kaasa lasta, muidu ta ei pääsegi tsüklist välja. Samas helistas Argo Tepandi ja uuris pahaselt et kus kurat me oleme. Sõimasin teda ikka mehiselt. Argo teatas lõpuks et ta on kuskil kalamaja lõpus, et tulgu me sinna et kohe algavad filmivõtted.
Võtsime takso. Taksojuht oli ilus vene naine, kellele ma kuidagi nagu kohe tahtsin külge lüüa. Ajasin siis vigurijuttu, et olen üle aastate talnas ja et ei tunne üldsegi talnat. naine naeratas seepeale, juhtis taksot ja tutvustas autoakna taga laiutavat linna. Veljo minu seljataga irvitas vastikult et pole sellist lollust veel näinud et talnat niimoodi giidi kombel tutvustama peab. Taksojuht ei solvunud vaid flirtis minuga edasi.
Niimoodi lõbusalt juteldes jõudsimegi Kalamajja. Siis me tükk aega meeleheitlikult otsisime seda kohta kuhu Argo meid kutsus - kalamaja lõppu. Lõpuks selgus et ühes kohas tänav lihtsalt lõpeb ära ja et see ongi kalamaja lõpp. Hehh, kujutate pilti. Astusime taksost välja, mina üsna vastumeelselt - kuradi ilus naine oli ju see taksojuht.
Võtteplatsil võtsid meid vastu operaator ja helimees, mõlemad olid Argo peale maruvihased. Argo vana siga pidi ju kogu üritust korraldama, kaanis aga selle asemel ennast mõnusalt täis ega suvatsenud isegi kohale ilmuda. Ootasime siis Argot. Leidsin kuskilt mingi vanaka mille me Veljoga kohe nahka panime.
Kui purupurjus Argo lõpuks laekus, arvas kaameramees et talle aitab ja et mingit kuradi filmimist siin täna ei tule. ma siis veensin teda et me saame võtted tehtud ka ilma purjus lavastajata. operaator vaatas minu ja Veljo joomisest tursunud lõustasid ega tahtnud kuidagi uskuda et me veel näidelda suudame. Aga ta otsustas siiski proovida. Argo saatsime eest ära viina järele, sest tema hädised vabandused panid meestel rusikad sügelema.
Ja suur filmikunst läks käima. Avastasin et mulle duubelhaaval näitlemine istub ja üldse tollel päeval asi edenes. Ma olen siiani kindel et kui me oleks kogu filmi tollel päeval purki saanud, oleks see ka õnnestunud. Teisel päeval me olime joomisest juba liiga väsinud. Iseenesest aga oli see ikka hullumeelne kogemus - me ei saanud joomist katki jätta, sest siis me oleks kohe ära vajunud. Ma olen muidugi varem purjuspäi lavale sattunud, aga sellist asja pole ma veel kogenud. Selleks et osa usutavalt täita peadki sa olema põhimõtteliselt purjus. Täitsa lõpp. Kusjuures ma mängisin omenda kirjutatud käsikirjaga filmis iseennast. Mnjah.
Kui operaator ja helimees lõpuks lahkusid, vajusime Veljo ja Argoga sinnasamasse kalamaja korterisse magama. olime ju öö otsa joonud, väsinud ja magamata. tukkusime paar tundi ja nuiasime siis Argot et ta meid kuhugi edasi sööma viiks. Lonkisime kalamajast välja. Balti jaamas tegi üks umbkeelne müüja mulle selgeks et ma ei oska eesti keelt. Ei osanud talle nagu väga vastu vaieldagi.
Lõpuks maandusime Harju mäel ja siis kiskus asi ikka väga sürriks. Laval esinesid mingid rahvariides tüübid ja laulsid isamaalisi laule, paarkümmend sammu eemal oli vene noorukite kamp, kes räuskasid ja ropendasid. istusime pargipingil mis oli ümbritsetud mingitest punastest ja sinistest sellistest suurtest puust munadest. Munade vahel mängisid lapsed ja tuigerdasid parmud. Ja tagatipuks lendasid taevas õhupallid.
Kõik see kokku oli väga totter ja samas väljakannatamatu. Siis otsustasime Argo poole minna. Argo elas tollal Mustamäel, mille üle sel lollikesel millegipärast väga hea meel oli. Ta muudkui korrutas seda laulujuppi: "Elan Mustamäel, korter on aus ja hea..." ja seletas meile, tartlastele, kui tore ikka Tallinnas elada on, ja et tartlased ilmaasjata kardavad talnat. Tema pidev perssesaatmine oli väsitav.
Argo juures selgus et mees on suur pornosõber. Vaatasime siis igasuguseid pornokaid, jõime vanakat. Üks pornokas jättis Veljole eriti ereda mulje. Too ärkas parasjagu tukastusest, nägi ekraanil nikkuvaid vanureid ja hüüatas "Issand mis asi see on? Jube! Mingid vanad rõõlad kepivad! See ei ole võimalik, see on filmitrikk!". Naersime vaese Veljo üle kes on nii naiivne ja eluvõõras et ei tea mis asi on vanuriporno. Jäime magama.
Järgmisel hommikul ärgates leidsime et Argo oli juba võtteplatsile läinud, mis sedapuhku asus Filmiakadeemias. pidime Veljoga talle järele vantsima. Tee viis läbi parkmetsa, et Veljo ega mina niimoodi mustamäe hingeelu ei tundnud, siis eksisime ära. Eksisime keset Tallinna linna metsa ära. Kuidas see võimalik on? Ei tea, Müstika.
Ilus ilm oli, päike paistis, puude vahel vedeles päevitavaid neidiseid ja pudeleid otsivaid vanamehi. Ühe juurest teise juurde hulkudes pääesesime metsast välja ja jõudsime filmiakadeemiasse. Võttegrupp polnud veel kohal. Ootasime. Tutvusin ühe vahva vene helimehega, kes rääkis mulle, et Peterburis on selline qi-gon´I koolkond, kes kasutab qi tundmaõppimiseks ja kogumiseks viina. Tundus kuidagi õige lähenemine olevat neil meestel.
Teise päeva võtted olid kusised. Kuidagi ei loonud ja kõige taga oli mingi sisemine ebakindlus. Ma arvan et tolleks hetkeks olime kõik liiga ära joonud. Meile Veljoga pidi vahetpidamata jooki sisse kallama et me ära ei kukuks. Samas tuli seda jaopärast teha et mitte täis jääda. Kiskus jubedaks. Ühest kaadrist, kus tegelane valab vett karahvinist klaasi pidime tegema üle kolmekümne duubli – Veljo käsi värises, mööda valas kogu aeg. Siis lõhkus Argo veel operaatori läpaka ära jne jne.
Võtete lõpus küsis Veljo operaatorilt, et kas ta nüüd võib jooma minna, millepeale see kostis mürgiselt et jah nüüd võib jooma minna. Operaator ise polnud viinamees, vaid tegeles veel usinalt koolitööga. Kell oli kuskil seitse, Argo kutsus meid enda poole mustamäele jooma. Meie Veljoga aga tahtsime selleks hetkeks ainult ühte asja – põgeneda sellest neetud linnast, mitte näha ja mitte kuulda Argo lolli plära. Meie joodikusüdamed põksusid ärevalt kui me Balti jaamas rongi peale jooksime.
Mina tahtsin kohe esimeses kupees maha istuda, aga Veljo ei lubanud. Ja tõesti istmed olid seal sellised imelikud, pehmed nagu bussis. Läksime järgmisesse kupeesse, jälle sama jama. Alles viimases kupees ohkas Veljo kergendatult “Vot need on meiesuguste meeste jaoks õiged istmed”. Vanad head puust rongipingid. Korkisime aramise lahti ja jäime tartut ootama.
Tartus läksime veel minu poole kus ootasid ees veel arlo ja kratt, kellega jõime star dollarit ja muljetasime. Järgmisel hommikul oli Veljo pohmaagoonias, minul aga polnud sittagi viga. Kiusasin veel Veljot, ütlesin et lähen tööle. Tööle ma muidugi ei jaksanud minna, aga nii hea oli kuulata kuidas Veljo kadedalt mind vandus.
Film aga jäigi lõpetamata. Kaadrit monteeriti kokku, aga korralik heli jäi tegemata. Kellelgi polnud ei raha ega huvi. Argo visati peagi koolist joomise pärast välja ja sinna see jäigi. Aga algne versioon filmist on mul olemas, nii et kui tahate tulge minu poole, mul on DVD, vaatame.
