Sunday, September 18, 2011

Festivalilehes viimasel päeval ilmunud kolumn

Margus Kasterpalu intervjuu eilses festivalilehes tekitas küsimusi. Kellele on mõeldud see festival? Festival, mis esindab eesti kutselist teatrit - selle nii institutsionaliseeritud kui institutsionaliseerimata kujul. Mis, kui seda ei korraldaks SA Eesti Teatri Festival, tekiks varem või hiljem kuskil mujal ikkagi. Sest meie ei saa ilma oma, eesti teatrifestivalita teps mitte.

Kas eesti teatrifestival on mõeldud näitlejatele, lavastajatele, dramaturgidele, teatrikriitikutele? Umbes et tuleme kokku ja vaatame üksteise tegemised üle. Mul on pikem kui sul! Oi, mis teil siin on?! Pärast võtame koos viina, sööme pekki ja ei pea pikka viha. Jne.

Või on tegemist kommertslikumat laadi ettevõtmisega, mis eesti tarbijat kohaliku kultuuritööstuse produktidele lähemale peab tooma. Noh nagu kaubamess või midagi. Millisel juhul see festival on mõeldud esmajoones keskmisele teatrikülastajale, omab piletitulu ja teda saab hinnata rentaabluse seisukohalt.

Festivali etenduspaikades tunglev, piletitega relvastatud rahvamass osutab viimsele võimalusele ja festivali klubi ning ajalehe olemasolu jällegi viitab esimesele. Etenduste sabades seisavad näitlejad, kaelakaardid kaelas ja vaatavad kuidas piletitega inimesed saali sisenevad. Siin võib teatrit kaeda läbi tuhandete lukuaukude neljandas seinas. Ilus ilmarahvas maailma veeren, ilus, ilus, ilus on see ilmaelu.

Pahandused neljanda seinaga Von Krahli teater, „Idioodid”


Lavastus „Idioodid” asub ohtlikul piirimaal akadeemilise teatri ja tänavateatri, osalusteatri vahel. Võibolla liiga ohtlikul. Lavastajatöö on tehtud korralikult, võib täheldada kompositsiooni funktsioneerimist. Näitlejad mängivad oma rolle usutavalt ja täie kaasaelamisega. Lars von Trieri filmi kesksed rõhuasetused tuuakse edukalt üle eesti konteksti ja - mis veelgi parem - eesti teatrimaailma. Meie teatrielu skisofreenilisust ja silmakirjalikkust lahatakse üsna halastamatult. Näidatakse, kuidas grupp Viljandi Kultuurikolledži tudengeid otsustab esitada väljakutse ühiskonnale, mängida avalikus ruumis, tänaval, ametiasutustes, lõbustuskohtades idioote. Kesksel kohal seisab idee irriteerida, provotseerida möödakäijat, keskmist kodanikku (kaasa arvatud eesti teatribürokraati) tema sisseharjunud rituaalide, käitumismudelitega, tema mängudega võimu, raha ja seksi ümber. Võib ju viriseda visuaalse meedia kasutamise üle antud etenduses – pea pool infost jõuab vaataja silma läbi suurel ekraanil projitseeritava videomaterjali (suur osa sellest küll siiski otseeetris). Vaidlus visuaalse meedia kasutamise üle teatris aga on juba vana ja vaevalt meie selle lõppu näeme. Tervikuna asi töötab. Tekib hoopis neljanda seina probleem.

Kalev Kudu lavastas kunagi Tartu Üliõpilasteatris näidendi Nestor Mahno elust, see oli oma küsimuseasetuselt väga provokatiivne ja anarhismimaiguline tükk. Kontrolletendusel istus üks vana purjus punkar, veendunud anarhist, kes hakkas näitlejaid keset mängu sõimama. Tema jaoks oli see kõik palagan ja pettus. Kalev Kudu tegi selle lolli vea, et juhatas tüübi pooljõuga saalist välja. Niipea, kui see oli juhtunud, oli kogu etendus surnud. Tema sõnum tegi end avalikkuse silma all täis. Sellest hetkest alates ei saanud mitte keegi seda lavastust enam tõsiselt võtta ja minu arvates oligi see Tartu Üliõpilasteatri üks suuremaid läbikukkumisi. Kui sa lähed nii provokatiivse materjaliga lavale, siis sa pead olema valmis publikupoolseks sekkumiseks. „Idiootide” etendusel istus minu kõrval mu sõber, kes tahtis kangesti koos näitlejatega lavale „tõmblema” minna. Ta lärmitses, näitlejad tema käitumisele ei reageerinud. Sellest hetkest alates kukkus etendus kolinal kokku, ta ei toiminud enam minu jaoks. Võibolla polegi see kivi niivõrd lavastaja ja näitlejate kapsaaeda. Pigem näitab see meie teatri ja teatrikoolide nõrkust. Tegemist oleks hiilgava lavastusega, kui publikut kaasataks julgelt etendusse. Osalusteatri võtmes töötaks antud materjal vapustavalt. Osalusteater aga eeldab väga põhjalikku ettevalmistust. Hoopis teistsugust ettevalmistust kui see, mida pakub eesti akadeemiline teatritraditsioon.

Teatriuuendus ja nostalgia


Tallinna Linnateater tekitab „Keskööpäikese” näol huvitava kultuurinähtuse. Võetakse Artur Valdese visandid ja taastatakse tema 20-ndate aastate lõpul pooleli jäänud teatriprojekt - ja näidatakse põhimõtteliselt teatriuuenduslikku teatrit, mille poolest Linnateater siiamaani just väga kuulus pole olnud.

Kuna ma ise Valdese pärandit ei tunne, siis ma ei tea, mil määral lavastaja lähtus algupärandist ja kui suur osa lavastusest rajaneb teadmisel teatruuenduse hilisemast käekäigust. Igal juhul võib siin täheldada pea kõiki Arteau, Grotowski, Barba ja nende mõttekaaslaste programmilisi põhimõtteid. Tekstipõhise tähenduslikkuse asemel on tekitatud terviklik audiovisuaalne kompositsioon. Iga järgnev lavapilt on lahendatud maalikunstist tuntud proportsioonireeglite kohaselt, kusjuures vähimgi muutus nii helis kui pildis on omakorda allutatud ülitäpselt rütmika seaduspärasustele. Näitlejad tekitavad sellises lavaruumis ühtse ansamblina liikuvaid skulptuuride gruppe. Tekst pole kadunud, aga rütmistamise ja mitmete muude tehniliste võtete abil on ta tähenduse kesksest kandjast taandunud helipildi osaks.

Tulemuseks on teatrikeel, millesse tõlgitult mitmed akadeemilised teatritekstid üllatavad meid järsku väga ootamatult paljastuvate dimensioonidega. Võetakse näiteks Tšehhovi „Kajakas”, hakitakse ta halastamatult tükkideks, tükkidest aga komponeeritakse uus ritualiseeritud tervik, mis mõjub ühtaegu nii groteskselt kui vägivaldselt. Ma pean ütlema, et ükski „Kajaka” akadeemiline esitlus pole mind siiani sellisel määral puudutanud. Lavastuse teises pooles muutuvad kontekstist väljarebitud, pinguldatud emotsioonid ja mehaaniliselt korduvad käitumismustrid ekstaatiliseks müsteeriumiks. Lavastuslik tervik on täpne, hästi väljamängitud, ladus, mitte miski ei lohise, auke ei ole. Isegi kutseliste riigiteatrite kurikuulsat ühte üleliigset kolmandikku pole võimalik täheldada. Täiel määral allkirjaga teater ühesõnaga.

Ja nüüd ma siis nuputan siin – mõeldes Anu Lambile ja Ene-Liis Semperile, aga ka Tallinna Linnateatri publikule – kellele ja miks see kõik mõeldud on. Kas on siin tegu sellega, et harjutatakse eesti konservatiivset teatripublikut uuema teatrikeelega? Või on hoopis tegu katsega mumifitseerida teatriuuendust, näidata seda sellises armsas nostalgilises võtmes, umbes et vaadake kui armsalt lapsikud me kunagi teatrit tehes olime. Ehk siis on äkki tegu hoopis topeltpettusega, teatriuuenduse vaikse läbiimbumisega meie maile nostalgitsemise kaitsvas varjus. Aga äkki on ... heheh... ah ei midagi.

Festivalilehes neljandal päeval ilmunud kolumn

Täna on festivali kolmas päev ja ma pole veel käinud mitte ühelgi etendusel.

Kuna ma jäin festivali kahest esimesest päevast kõrvale, siis otsustasin täna asja kaalukamalt käsile võtta. Olin lubanud festivali õhustikust väikese kolumni kribada. Niisiis tuli käia üritustel, et tunda Festivali Hõngu, aga selles suhtes läks mul kuidagi eriti lollisti.

Kell kaks higistasin püüdlikult Näitekirjanike Kasvulava kõnetunnis, Festivali Hõng aga hajus kuhugi pingeliselt arutlevate inimeste tihedalt aromatiseerunud keskkonda. Kell kaheksa väntasin rattaga Vanemuise väiksesse majja, kus teatati, et etendus jääb tehnilistel põhjustel ära. Kell kümme läksin TÜ Kirikusse, kus selgus, et saal on inimesi lõhkemiseni täis.

Tuli nukralt tõdeda, et mul pole kolumnis kirjutada mitte ühestki etendusest. Viimases lootuses läksin siis festivali klubisse, mis peaks ju olema festivali tuiksoon ja südametunnistus. Seisin Wilde kohviku fuajees tükk aega lolli näoga kuni mingi trepist alla tulev jorss ütles, et festivali klubi asub teisel korrusel.

Seal aga nõutus süvenes – ümberringi istus anonüümne keskklass, nautis elumõnusid. Üks kelner noogutas mulle millegipärast vandeseltslaslikult. Lööduna astusin trepist alla. Mind peatas hea tuttav, kes teatas, et festivali klubi asub hoopis alumisel korrusel. Ja siin, festivali klubis, õlleklaasi taga vanade tuttavatega Teatritehasest juttu ajades sain ma maitsta draamafestivali õhustikku, sain tunda Festivali Hõngu.

Wednesday, August 31, 2011

Rääkides ajast

Ema Juures
ja Zavoodis
Aeg seisab

Monday, August 22, 2011

Puht-eetiline dilemma

jumal on helde olend
jagab lahkelt
ühe käega karistusi
teise käega puhast õndsust
aga kumb käsi on kumb