Krüpti astus seksotroopne naine

poistel püksis vemblad tõusid nagu kevadised tulbid

või ka nii:
Krüpti astus seksotroopne naine
poistel püksis vemblad liighatasid nagu lilled kevadises tuulepuhangus

Kargas suhu

Valitsejad kelle põhiliseks murelapseks on lihtsale inimesele peeru vahele keeramine

Kaks võrdlust

Nutmisest loobumine on nagu kepist ja masturbatsioonist loobumine. Teisel nädalal on kõige raskem ja nälg kõige põletavam. Keha mäletab veel, kehameel nõuab oma. Kolmandal nädalal on psühholoogiliselt painav (seesama kolmas nädal mis suitsetajatele tavaliselt komistuskiviks saab), aga edaspidi tuleb unustus ja rahu. Sa elad nii nagu poleks seda osa elust lihtsalt olemas. Mis on üllatav - võiks ju mõelda et aja jooksul isu ja nälg aina kasvab. Tõenäoliselt see nii ongi, aga mida suuremaks kasvab vajadus, seda sügavamale alateadvusse on see surutud. Ainult unenägude hõlmas meenub aegajalt midagi, sellest jäävaid füüsilisi jälgi aga on väga raske millegiga konkreetsest kokku viia (vt Hume) - põhjuslikkus peab siin psühholoogilisele hädavajadusele lootusetult alla vanduma.

...


Naised on nagu raha nuiavad joodikud. Nad muudkui hädaldavad ja halavad tähelepanu ja hoolitsuse järele, ega anna endale samas aru, et ükski resurss maailmas pole ammendamatu ja et tasuta lõunaid pole olemas. Niisamuti kui lõpeb lõpuks kaaskodanike kannatus joodiku ammendamatu krediidi suhtes, lakkavad toimimast need jõud mis naist lõkketulena selles ilmas soojendavad - sõprus ja seltsimehelikkus. Aga jah , mis ma ikka õelutsen, sama kehtib ka meeste suhtes...

Ilus jutt mis kisub veits rõvedaks

Mu hing on talviselt riides, mu keha valmis pikaks rännakuks. Mu pilk puurib horisonti ja silma selle taga. Temperatuur silma sisemuses on mahedalt null kraadi - Kelvini järgi. Randmeist väljuvad vardad ja ristuvad seal, kus silmad väsivad. Sabakont künnab vagu jälgede vahel, pikk päevatee vaob öösse. Päike põletab mu varju kõrbeliiva kellaosuti suunas - ta tiirutab ringiratast ümber ränduri nagu kass ümber palava pudru. Ma olen oma rajal nagu see kuulus habenuga, mis silma pooleks nüsib. Sirgjoon läbistamas ringi. Liha mu luudel kuivab kokku, saab üheks luudega. Ja minust jääb järele üksnes minemine. Lähen ja lähen

Lähen vannituppa ja koorin end riidest lahti. Võtan riista pihku ja see lollike tuksatab kohe ootusärevalt nagu koerake. Võtangi koera asendi, tundub mugav olevat. Teen mõned liigutused, kiiremini ja aeglasemalt - uurin meeleolusid. Aegajalt tõmbun tagasi, kui kiim liiga suureks kisub. Tunnen kuidas keha mürinal hormoone toodab ja neid laiali pritsib, kuidas ihuliikmed adrenaliinist jäigaks lähevad. Väldin kujutluspilte, sest need aktselereerivad liigselt käsitlusaluseid protsesse. Kui keha hakkavad läbistama tõmblused ja krambid, tõmban end hambad irevil tagasi, kui vaja, siis lõrisen ja haugun, et auru vähemaks anda. Rahunen, rahunen, ootan kuni viimane serv kaob taas silmapiiri taha. Siis alustan uuesti ja siis veelkord ja veelkord. Ikka viimase piirini ja algusse tagasi. Aegamisi on tunda kuidas kõigepealt sugutis, seejärel kogu kehas hakkavad edasi tagasi käima kuumalained . Nagu Metropolises, seal kohas kus hull doktor loob tuleviku üliinimese. Meel selgib. Keha vibreerib ja kumiseb nagu kirikukell. Aegalalt peatun ja pööran oma pilgu meelde, uurin kujutluspilte ja tundevõbelusi. Vajadusel teen märkemeid. Lõpuks ma lõpetan, aga ei lähe ega tule kuhugi. Katkestan. Ootan kuni hingamine rahuneb. Panen riided selga. Oeh, püksipõlved on ikkagi märjaks saanud kahhelpõrandal. Seedin toimunut. Leian et käib kah. Väike uhkus hiilib südamesse - olen tugev ja samas järeleandlik, aga ikkagi õel ja põrgulikult visa. Pühin higi laubalt, tõusen javäljun.

Uued toimetused ootavad.

mõteldes p-le

Iga kord kui sa purjus sõbra pead oma kodust välja viskama, viib ta kaasa tüki südamest. See on reetmine. jah, muidugi, nii ja naa, peab ja peab ja peab ja kõigile on nii parem, aga ikkagi reetmine on reetmine. Timukatöö.