Raamatusoovitusi igaks aastaajaks

Igal aastaajal on omad raamatud mida lugeda. Pikkadel jahedatel novembriõhtutel tuleb istuda pööningul pirnivalgel, kuulata kuidas tuul katuses kolistab ja lugeda Muumitrolli. Märtsis kui maailm koosneb tatist, aega aga on lõputult palju võetakse ette need paksud Balzaci tellised. Päikeselistel suvepäevadel on vaja pugeda tolmavate kardinate vahele koos Gerald Durrelli unustamatu raamatuga "Minu pere ja muud loomad". Juulis, kuskil keskeestis põlla pääl bussipeatuses passides on sobilik süveneda Strugatskite "Asustatud saarde" - no teate küll, see mis ilmus 1980/81 Pioneeris koloreeritud trükis Valteri illustratsioonidega, mitte see uus troostitu väljaanne. Kasvõi nende fantastiliste pilvede pärast, mida seal leidub. teine võimalus on Bradbury "Võilillevein" aga see on üldse selline suveraamat ega käi mõne eksklusiivsema hetke kohta. Aa ja kui juba suveraamatute peale jutt läks, siis augustis proovige kindlasti istuda mõne üleküpsenud marjapõõsa lähedale lugema Klingeli raamatut "Saar ookenis" - see ilmus "Maailmas ja mõndas" ja hoiab suve kinni. Muidugi, kui te olete veel 11-aastane ja süvatalvel gripis, segi ja sassis, siis on kõige mõttekam võtta see 50-ndate aastate "Don Qiujote", vaadata neid hullumeelseid Dore gravüüre ja imestada: millest kuradist see raamat küll kõneleb. Sügisel harjakapis niiskete vihmamantlite vahel passides saabub Salingeri, Hemingway ja Remarque aeg - nukralt ja pehmelt nagu sex. Hesse ja Kafka nõuavad erilähenemist. asetage bach grammofonile mängima, istuge mugavalt tugitooli, piiluge korraks aknale kleebitud mustavat sügisööd ning sukelduge. Aprillis aga kui valgus karjudes aknast sisse tormab, kaitske ennast Grini ja Philip K Dickiga... Ja üldse lugege LeGuini...

poliitilise alatooniga erootikaliin

Lubada võib kõike.....

Vaatasin internetti lolli näoga ja äkki ohhooo! näen sellist reklaami:
NIVEA MEGANÄPUNÄIDISED

kujutasin endale kohe ette hunnikut äralõigat sõrmi....

retked 1

kõndimine, higistamine, piidlemine...

linna kohal lainetab päikesetuul, väikeste lehtedeta puud põlevad kahinal-kõikudes igavikus. tolm moodustab kellaosuti aeglusega protuberantse, mis ripuvad liivase vanikuna hõõguvate kõnniteede kohal. majad tõmbuvad päikese käes kössi, ajavad värvi nagu maod nahka. mu jalutuskäik osutub paadiretkeks lõputu rahu ookeanis. järsku on tonnide kaupa aega, aga nii on see ju kogu aeg olnud - talvine hetkeekspress on peatunud ja masinist end kusele unustanud. sooja kuiva tuule käes liikuvast kardinast õhkub seletamatut turvatunnet, koridorist tuleb meeldivat supilõhna. higist ülikondadesse riietunud inimeste silmis helendab igavus. vanamutikesed pruunides, väikeste lillede mustriga kleitides tatsavad pärastlõunases leitsakus marjapõõsaid kiusama. joodikud silmad pahupidi kuulavad siruli maas taeva sinises kõminas jumalat. rullid kogunevad hirmunult kampadesse, peletavad masendavat hingerahu agressiivse jõminaga, nende kiiskavalt auravad autod täidavad persepükstes tüdrute elus paar tühikut ja ja nii mõnegi lootuse. (tüdrukud on nii masendavad, naised aga löövad seevastu õitsele) supilinnas leiab üks naine elu mõtte kuna karlovas kaotab üks mees elu armastuse. ridade vahelt leitakse keskealise mehe vägivallatunnustega surnukeha...


...... pidetult .......

armastus

mõistsin täna taas midagi uut armastusest. et armastuses elamine on aklimatiseerumisprotsess.

Armastus on lõputu ruum, kus õhu asemel on põletav sära. Et seal ellu jääda peab inimene õppima hingama seda sära. See on samaväärt ettevõtmine kui püüda vee all hingata, omastada otse veest hapnikku. Tuleb lõputult ja üha uuesti üritada ja üritada ja üritada. köhida põlevatest kopsudest tuhka.

õigeusklikel on uskumus mille kohaselt ettevalmistamata inimene kes näeb jumalat kogu ta hiilguses, ei kannata seda välja, tajub seda põrguliku valuna. sellepärast (kuigi muidugi mitte ainult selletõttu) peavad inimesed käima regulaarselt kirikus teenistusel - et harjuda jumalaga, ta kohalolekuga, nö teha trenni et suuta jumalat näha ja kogeda müstilist mittevalget valgust.

kui inimene esimest korda armastab, satub esimest korda sellesse ruumi, siis põlevad ta silmad hetkeliselt läbi. õhku ei ole, vett ei ole. on ainult sära millele tuleb avada oma kopsud, vereringe, süda. ja valu. Alguses inimene roomab vaid jättes järele pikka verist jälge nagu miski lihasööja nälkjas. ta suu on avanenud karjeks aga selles ruumis pole õhku, niisiis me ei kuule teda.

mingil hetkel karjeks avanenud suu sulgub, inimnälkjas peatub, tõmbab esimese rahuliku kopsutäie sära. Valu on ära põlenud, sära täitnud inimese sisemised võlvid kõminal ja inimene ise saanud säraga üheks. ta tõuseb püsti ja hakkab algul ebakindlalt, siis juba julgemalt minema. ta on ühendanud oma vereringe armastusse ning joob nüüd puhast vibreerivat valgust. ja temast ei jää jälgi...

Pöidlaküüdi käsiraamat pimeduses

kui vittugi näha pole tuleb sõrmega kobada...

petsi hala

lahe sõna kargas pähe - petsti!

üks hala tiirutab mul peas ringi, siuke loll. mõtlesin et panen ta sita paberile, las tiirutab seal edasi. need kes lolli hala ei viitsi lugeda, ei pea edasi lugema.

Naised mind ei taha - kui meest. minusse ei armuta, ei minda ogaraks mu pärast. asi pole välimuses, ma pole küll just iludus aga koll ma ka ju pole. ma pole rikas ega kuulus, aga mul on jällegi hea suuvärk ja tundlik süda. eiiii, siin on ikkagi midagi väga müstilist, isegi jaburat.

seda olukorda võib kirjeldada järgmise võrdpildi abil: kujutage endale ette kõiki maailma mehi naise silmade läbi. ütleme et see on grupipilt, mehed seisavad seal, mõni on hästi pikk, mõni paks, mõni inetu, mõnel on hästi pikk kara, mõni on jällegi paberitega jne. point on selles et mind pole sellel pildil. Lihtsalt polegi. mind on sealt välja lülitatud. ja ma olen täheldanud et see väljalülitamine toimub kuidagi hetkeliselt, iseenesestmõistetavalt, automaatselt.

Mis toimub nagu? Mis mõttes nagu? milles asi on? kuidas saab mind niimoodi välja lülitada ja veel nagu oleks see kõige iseenesestmõistetavam asi maailmas. Ma saaks aru et ma olen kole ja räpane ning et vaid vähesed on must huvitet. Ei, sugugi mitte, mind isegi ei vaadata. Ma tunnen ennast nagu lõputöö kaitsmisel kui enamus otsustajatest polnud isegi mu tööd lugenud. Tegelt ajab see ka vihale. Hei, see on minu maailm ka! jne.

nüüd on see pläga paberil, vaatame mis edasi saab. eks ta üks mu purjuspäi valvejutt ole. nagu reljo jutt sellest kui pisike munn tal on (selle jutuga on ta muide üsna palju naisi ära sebinud - pettuda pole võimalik, kheh, aga milline üllatus ja rõõm kui selline enese laitmine osutub valeks). tõenäoliselt ikka asi selles et olen lihtsalt kole, vaene ja räpane. tahan end vaid lohutada end sellise lolli jamaga, tunda end erilisena. votttttttt.

Uitmõte

Kõik need kes otsivad sümboleid ja märke on narrid, sest sümbolid pole muud kui peeglid, selle peeglid kes neid otsib. Lemil oli sarnane tähelepanek Solarises: Me ei lähe otsima mingit suurt Kontakti ega Tundmatut Võõrast vaid pelgalt omaenda peegelpilti. Märgiline tegelikkus on siis nagu kuulus stseen Bruce Lee filmist kus peategelane on sattunud võitlema peegellabürinti. teine võimalus on kujutada ette peegelklaasprillidega meest pargis. kõik - lehed, oksad, rohi, taevas, päike peegeldavad tema prille. Et siis filosoof pargis või midagi. Hhehh! narkissoslik õudus kus kaob nii maailm kui see kes vaatab. Lõputu reflektiivne implosioon.

psaiko plaan kurjade, ahnete ja õelate väljasuretamiseks

Kurjus ei paljune sugulisel teel, vaid vegetatiivselt. seda on öeldud juba piiblis - mida külvad seda lõikad ja sellele viitab vanakreeka müüt lohe hammastest. seega ei saa kurjasid ja õelaid impotentsusega välja suretada nagu psaiko lootis. küll aga aitab vahest unesurm - lähed õhtul magama ja hommikul ei ärka üles, ilma igasuguste piinlemisteta. impotenstust saaks kasutada hoiatusvahendina - aasta impotentsust ja kui ei mõju siis unesurm.

rohelised lood

Ratastooli kanepilis-analüütiline nägemus - tooli taga, vastu toolikorju nõjatudes seisab jalgratas. Üritasime veel leida sarnaseid liitsõnu. Esimene mis pähe tuli oli millegipärastKaru maja. Nad on eraldi - siin seisab karu ja siin maja...

Kaks kanepis peaga buddha munka saavad kokku ja tutvuvad:
- Tere !
- Tere !
- Mina olen Mina
- Mina olen Mina
- Väga meeldiv tuttavaks saada
- Väga meeldiv tuttavaks saada

Kanepi svenbudism:
Mõistuse kiirong hetkeks välgatas...

Sisemine taskulamp:
kui süda läikima hakkab pöördub tagurpidi

Vat see on see häda filosoofiaga viimasel ajal: Sofia on aga armastust ei ole. Vaene tüdruk muudkui ootab ja igatseb...

omandipuhkus
emandipuhkus
meil on emand ja meil on majand ja majandal on emand
iseemandav eesti
isemanduv eesti
isenduv eesti
isemaanduv eesti
isenduv eesti
imenduv eesti

Kui puudutada vaikust armastusega sünnib muusika - Pärt

Perssetäis külma õhku (no kujutage ette suurt sooja perset millest kuuma auru asemel millegipärast heeliumiauru välja tuprub)

Elektriraudtee pedaalide sedastamise kompanii Käbi Malle. Kujutasime ette elektriraudtee pedaale. Piki rööpaid on rööbaste külge kinnitet pedaalid. Rong sõidab üle pedaalide pedaalide jõul. Seejärel nägi Sven Mahajaana ratast mis toimib samal põhimõttel: iga mahavajutet sansaarapedaal annab tõuke suurele mahajaana rattale

VOTT - Viga Oligi Tarvis Tõestada

Mehelik lihttulevik - tuletis mehelikust lihttulemisest
joobeseisund : inimlik täisolevik

hingeline hingel hingeldas hinkupaatoris
kulinaatol-kulminaator
lingib, süngib ja pingib
elvis wrestling
uus võimuvorm - sokraatia
hapnikukampaania
präänikuäärsed päkapikud
Ping ja Yan mängisid pingpongi Hongkongi tagumistel väljakutel
Valitsus annab välja dekreete, destruktsiooni (Derrida on seal pääminister) valitsus diskreete. Et aeg ja ruum oleks diskreetsed selle asemel et olla kontinuaalsed.
Diskreet - oi usk läks vähe valesti (Credo - usk)

Lugu puust poisist kellel pikk
nina: Binokkel
Tartu, väike puust linn, palju puust mänguasju - puine lugu

siga nikkus kurge, kure kael oli virge, siga nikkus edasi, kurg laulis tagasi, siga masturbeeris, kurg ejakuleeris

Rippuv ämmaemand kiigutab hälli. On end üles poonud, ripub tuule käes ja kiigutab niimoodi hälli. See on siis surmajärgne hoolitsus.

Poola lugu : Katõnni läksid pannid. Nägin kuidas punased rauast pannid tuhandete kaupa üle kaardimaastiku Katõnni voorivad. Niimoodi maadligi. Pannid helendavad alt tuumaroheliselt. Katõnnis ootab neid ees koonduslaager, mille väravale on kirjutet : Arbeit macht Frei, kuna sealsamas värava lähedal seinas on keldriaken kust kostab hädine : Wille zur Mach

nopped

... Naine hiilis mu kõrvale voodisse vaikselt ja salamisi. nagu üks vanainimene keda ma kord augustipalavaga üle emajõe ujumas nägin. Vana keha oli groteskselt suur ja habras vanas katkises ujumistrikoos. ta läks aeglaselt vette ja kastis end järkjärgult märjaks. siis libistas ta end tasakesi sügavasse vette ja kadus silmist nagu poleks teda olnudki. kui ta lõpuks pinnale ilmus võis imetleda ta liigutuste täiuslikku harmooniat, jõuvarude halastamatut ökonoomiat. ja ei läinud vaja kaua aega kui ta oligi üle jõe...

...

Elas kord üks mees kellel olid hellad käed ja õrn süda. Mees jagas oma õrnust südamest ja kinnitas seda hellalt kätega. Ja kõigil oli hää meel mehest kel on õrn süda ja hellad käed. Aga siis juhtus et mees tahtis et keegi ka temale õrnust jagaks ja hellitaks teda. Aga nüüd polnud järsku kedagi seda tegemas. Niisiis peksis õrna südamega mees hellalt pihku......

Ongi kogu lugu