19 sajandi lõpp, Inglismaa. Viktoriaanlikus pargihämaruses istuvad hästiriietatud noormees ja neiu ning vestlevad ülevatel teemadel a la Flaubert. Valitseb Jane Austini ja Charlotte Brönte romaanidest tuttav habras, tundeline õhustik. Pärast pikemat vestlust moraali ja sõpruse teemadel avaldab noormees neiule tuliselt ja paljusõnaliselt armastust. Mingil hetkel sõnad lõpevad, noored nõjatuvad vaikides istuma, oma mõtteid mõtlema ja suveööd kuulatama. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik? Kas armastus võib olla läbinisti platooniline ja kui kaugele võivad inimese viia sügavad eneseohverduslikud tudeliigutused...
Kuu särab, mingi lind häälitseb kusagil pargisügavuses, midagi suurt pudeneb hääletult kildudeks. Neiut meelitavad noormehe õilsad, sügavad tunded, teda liigutavad kaunid pooetilised sõnad. Täis emalikku õrnust asetab ta pooleldi hajameelselt, aga samas ka mõneti kaastundlikult käe noormehe käele, mis lebab abitult ta kõrval süles ja pigistab seda toetavalt. Mõni aeg hiljem, mõnevõrra kohmetunult sõnab neiu:
"Ah, see polegi teie käsi? ..."
Kuu särab, mingi lind häälitseb kusagil pargisügavuses, midagi suurt pudeneb hääletult kildudeks. Neiut meelitavad noormehe õilsad, sügavad tunded, teda liigutavad kaunid pooetilised sõnad. Täis emalikku õrnust asetab ta pooleldi hajameelselt, aga samas ka mõneti kaastundlikult käe noormehe käele, mis lebab abitult ta kõrval süles ja pigistab seda toetavalt. Mõni aeg hiljem, mõnevõrra kohmetunult sõnab neiu:
"Ah, see polegi teie käsi? ..."
hahaa osav
ReplyDelete