Kullake, kallis, tule, no tule, tule, tule, tule TULE-E-E! ….
Olin väikeste vaheaegadega keppinud juba kella kaheteistkümnest saadik, praegu aga oli kell juba kuus, väljas läks valgeks. Tundsin et kauaks minust tegijat enam pole, silme eest kippus mustaks minema. Munn oli mingi naljakas, eemalseisev, tuimavõitu, tukslev asi mis toimis veel vaid hädapärast, tunnete varal. Tahtsin kohutavalt magada, magada, ma-ga-da.
Hakkasingi juba alla andma, ütlema et teeks väikse vaheaja, tõmbaks hinge, tukuks, kui tundsin et ta hakkab ikkagi tulema, keha hakkab voolama, kuuma vedeliku juga ümbritseb mu riista hellitavalt. Hetkeks läks süda kurnatusest ja vihast pahaks – miks ta kurat just nüüd tulema peab hakkama, kus ta raisk enne oli. Surusin viha maha, tuli minna, tuli tulla.
Kobasin sisemises tühjuses ringi ja otsisin mingitki positiivset emotsiooni mille külge klammerduda. Seal polnud palju, ainult mingi mõttetu, ärakulunud soov teisele inimesele head teha, ebasiiras ja egoismist haisev, aga kõlbas seegi.
Vaatasin talle otsa, uputasin ennast ta silmade õrna heledusse, lasin endale keele kurku toppida. Tunne hakkas kasvama, resoneerima ühes taktis kehaga, muutus osaks minust, siis temast, siis olime mõlemad see tunne, astusime koos katedraali uksest sisse, otse valgusesse, valgus….
Tuletuletuletuletuletule
Tulin, plahvatasin, nutsin ja naersin, ulgusin ja haukusin, tema hoidis must kinni, kaitses mind. Palusin teda et ta hoiaks mind, sest ma libisen muidu eemale ära ja tema hoidis, meeleheitlikult hoidis, hirmust, et mitte üksi jääda. Süda oli paha, veri oli kätest ära valgunud, pea käis ringi, olin endast kõik ära andnud ja veel ühtteist lisaks. Üritasin nutta aga sellest ei tulnud midagi välja peale haleda nuuksatuse.
Ootasin millal ta mind lahti laseb. Tunded olid ära lahtunud ja ma olin taas üksi koos temaga. Tahtsin kohutavalt ühte suitsu, tahtsin seda külma õlut sealt kapist. Ma ei pidanud talle midagi ütlema, pidin lihtsalt vait olema, mitte segama kuni ta oma peas hellitussõnade stsenaariumi kirjutab, mida mina enam ei jaksa, ei jõua, ei viitsi talle öelda. Kohutavalt oleks tahtnud hoopis midagi lõbusat öelda, midagi asjakohatut. Rääkida rahast, tööst, sõpradest. Pidasin siiski vapralt vastu. Vapper tinasõdur, hehh.
Lõpuks ta tõusis, läks kusele. Ma viivitasin et teda mitte ärritada, siis hiilisin külmkapi manu õlle järele. Ooooohhhhhhhhh! Külm õlu! Kurat. Ta imestas taas kord et mulle peale keppi õlu nii hea maitseb. Noo seletasin mina, vedelikukaotus, mineraalid. Hea et ta suitsu kohta ei küsinud. Imesin kuuma suitsu kopsudesse, tunnetasin iga rakuga seda kuumust. Mnjaa.
Nüüd tuli kuidagi magama minna, aga mitte väga kiiresti. Temal olid oma rituaalid, võttis kaua aega enne kui magama sai. Kurat, miks on nii et mina saan voodisse ühe minutiga, tema aga ühe tunniga, aga ma surusin selle ärritusnoodi maha. Tahtis kaissu, no võtame.
Äääähhh, krt. Homme tuleb jälle magamata olla. Aga ma ei ütle talle seda vaid võtan ta hellalt kaissu, käsi sureb kohe ära, teki all läheb talumatult palavaks. Jään lõpuks siiski magama……
Olin väikeste vaheaegadega keppinud juba kella kaheteistkümnest saadik, praegu aga oli kell juba kuus, väljas läks valgeks. Tundsin et kauaks minust tegijat enam pole, silme eest kippus mustaks minema. Munn oli mingi naljakas, eemalseisev, tuimavõitu, tukslev asi mis toimis veel vaid hädapärast, tunnete varal. Tahtsin kohutavalt magada, magada, ma-ga-da.
Hakkasingi juba alla andma, ütlema et teeks väikse vaheaja, tõmbaks hinge, tukuks, kui tundsin et ta hakkab ikkagi tulema, keha hakkab voolama, kuuma vedeliku juga ümbritseb mu riista hellitavalt. Hetkeks läks süda kurnatusest ja vihast pahaks – miks ta kurat just nüüd tulema peab hakkama, kus ta raisk enne oli. Surusin viha maha, tuli minna, tuli tulla.
Kobasin sisemises tühjuses ringi ja otsisin mingitki positiivset emotsiooni mille külge klammerduda. Seal polnud palju, ainult mingi mõttetu, ärakulunud soov teisele inimesele head teha, ebasiiras ja egoismist haisev, aga kõlbas seegi.
Vaatasin talle otsa, uputasin ennast ta silmade õrna heledusse, lasin endale keele kurku toppida. Tunne hakkas kasvama, resoneerima ühes taktis kehaga, muutus osaks minust, siis temast, siis olime mõlemad see tunne, astusime koos katedraali uksest sisse, otse valgusesse, valgus….
Tuletuletuletuletuletule
Tulin, plahvatasin, nutsin ja naersin, ulgusin ja haukusin, tema hoidis must kinni, kaitses mind. Palusin teda et ta hoiaks mind, sest ma libisen muidu eemale ära ja tema hoidis, meeleheitlikult hoidis, hirmust, et mitte üksi jääda. Süda oli paha, veri oli kätest ära valgunud, pea käis ringi, olin endast kõik ära andnud ja veel ühtteist lisaks. Üritasin nutta aga sellest ei tulnud midagi välja peale haleda nuuksatuse.
Ootasin millal ta mind lahti laseb. Tunded olid ära lahtunud ja ma olin taas üksi koos temaga. Tahtsin kohutavalt ühte suitsu, tahtsin seda külma õlut sealt kapist. Ma ei pidanud talle midagi ütlema, pidin lihtsalt vait olema, mitte segama kuni ta oma peas hellitussõnade stsenaariumi kirjutab, mida mina enam ei jaksa, ei jõua, ei viitsi talle öelda. Kohutavalt oleks tahtnud hoopis midagi lõbusat öelda, midagi asjakohatut. Rääkida rahast, tööst, sõpradest. Pidasin siiski vapralt vastu. Vapper tinasõdur, hehh.
Lõpuks ta tõusis, läks kusele. Ma viivitasin et teda mitte ärritada, siis hiilisin külmkapi manu õlle järele. Ooooohhhhhhhhh! Külm õlu! Kurat. Ta imestas taas kord et mulle peale keppi õlu nii hea maitseb. Noo seletasin mina, vedelikukaotus, mineraalid. Hea et ta suitsu kohta ei küsinud. Imesin kuuma suitsu kopsudesse, tunnetasin iga rakuga seda kuumust. Mnjaa.
Nüüd tuli kuidagi magama minna, aga mitte väga kiiresti. Temal olid oma rituaalid, võttis kaua aega enne kui magama sai. Kurat, miks on nii et mina saan voodisse ühe minutiga, tema aga ühe tunniga, aga ma surusin selle ärritusnoodi maha. Tahtis kaissu, no võtame.
Äääähhh, krt. Homme tuleb jälle magamata olla. Aga ma ei ütle talle seda vaid võtan ta hellalt kaissu, käsi sureb kohe ära, teki all läheb talumatult palavaks. Jään lõpuks siiski magama……
No comments:
Post a Comment