olen tähele pannud et et väge kogudes, ennast puhastades ja südame meelt treenides toimub kolm asja mis samas on üks ja seesama. Esiteks muidugi meel selgineb, taju teravneb. taju vool aeglustub, muutub laiemaks, ühtlasemaks ja rahulikumaks. Lõhnad, värvid, helid, maitsed tulevad ette täies spektris, rikkalikult nagu mõnel hollandi meistri maalil - maastikuliselt. Alkoholist läbi imbunud ja qi-st tühjaksmasturbeeritud teadvuse kulg on selle kõrval nagu nire, jada stroboskoopilisi sähvatusi mõistuse võrkkestal.
Teine asi mis toimub on maailmavalu kasv. Teadvuse jõgi süvendab ja laiendab sängi - see on valus. Ettetuleva kogemine maastikuna on nii rahustav kui ka kurvastav elamus. Selles on üksindust ja valu millega kohtumine tuimestab nagu jääkuninganna puudutus või nagu lõuatäis viina - kõrvetavalt anesteseeriv. Lummav muidugi ka. Lummavalt laiuvad mustlasnaise silmad tuulises õhtus. Külmalt fikseerivad need veremustreid elu vöökirjas. Sa sured ja sured ja sured miljoneid kordi ja elad igavesti et lõputult surra
Kolmas asi mis võtab kokku ja lahutab. Piir unenäo ja ärkveloleku vahel muutub aina õhemaks. Ärkvel olles on seesama tunne mis uneski - kõikehõlmav traagiline rahu, rahu läbi kriiskava vaikuse tunneli, märatseva kindlameelsuse hullumeelsel kiirteel. Ükski häiritus ei ulatu järvepõhja kus liiguvad hiilgavate silmadega süvaveekalad oma paljastatatuses - kompleksid, hirmud, vihad ja ihad. Unenäod on selged, nad jäävad, meelde, neis on võimalik liikuda nii kaine kui purjus peaga.
Kas siis kui paberõhukesed seinad unenäoreaalsuse ja ärkveloleku vahel kokku varisevad, moodustub teadevolematuse kriitiline mass? Kas emotsioonide kõverpeegel käänab selles seisundis asjad oma kohatusse paika? Kas suure väega ja puhastunud meelega mees kuulab olemise värisematut südant läbi vihaudu samuti kui hirmuvibratsioonides. Või iha paines. kas ma jõuan selle tee lõppu, kas ma saan TEADA. Kas ma TAHAN teada? Ja kui ma tean siis KES ma küll olen?
Teine asi mis toimub on maailmavalu kasv. Teadvuse jõgi süvendab ja laiendab sängi - see on valus. Ettetuleva kogemine maastikuna on nii rahustav kui ka kurvastav elamus. Selles on üksindust ja valu millega kohtumine tuimestab nagu jääkuninganna puudutus või nagu lõuatäis viina - kõrvetavalt anesteseeriv. Lummav muidugi ka. Lummavalt laiuvad mustlasnaise silmad tuulises õhtus. Külmalt fikseerivad need veremustreid elu vöökirjas. Sa sured ja sured ja sured miljoneid kordi ja elad igavesti et lõputult surra
Kolmas asi mis võtab kokku ja lahutab. Piir unenäo ja ärkveloleku vahel muutub aina õhemaks. Ärkvel olles on seesama tunne mis uneski - kõikehõlmav traagiline rahu, rahu läbi kriiskava vaikuse tunneli, märatseva kindlameelsuse hullumeelsel kiirteel. Ükski häiritus ei ulatu järvepõhja kus liiguvad hiilgavate silmadega süvaveekalad oma paljastatatuses - kompleksid, hirmud, vihad ja ihad. Unenäod on selged, nad jäävad, meelde, neis on võimalik liikuda nii kaine kui purjus peaga.
Kas siis kui paberõhukesed seinad unenäoreaalsuse ja ärkveloleku vahel kokku varisevad, moodustub teadevolematuse kriitiline mass? Kas emotsioonide kõverpeegel käänab selles seisundis asjad oma kohatusse paika? Kas suure väega ja puhastunud meelega mees kuulab olemise värisematut südant läbi vihaudu samuti kui hirmuvibratsioonides. Või iha paines. kas ma jõuan selle tee lõppu, kas ma saan TEADA. Kas ma TAHAN teada? Ja kui ma tean siis KES ma küll olen?
Siia ei ole võimalik midagi lisada, nagu ma ei sodi oma lemmikraamatu lehekülgedele märkusi ... kuigi sa, Pets, tahtsid teada, mida ma arvan ... ja kui ma tean, kes ma siis olen?
ReplyDeletesiiani parim post
ReplyDeleteräägiks sellest lähemalt sinuga kui kunagi kohtume :)
on hea jah. sellist atituudi võiks rohkem olla, rohkematel.
ReplyDeleteyldiselt on nii, et alguses on valu suurem. kui pikemalt olla nii teravdatud tajuga, siis hakkab kuidagi paremini seda valu haldama (või ainult näib nii). aga ärkveloleku-une jutt on täpselt hetkel mul ka sama. ja yldse, hea post oli. ma mõtlen samamoodi. ja hetkel tunnen ka, sest pole enam joonud. :)
ReplyDelete