tavaline vägivald

ilusal talveõhtul peale jõulu astus mu korterisse korteri peremees ja teatas et ma pean lahkuma sealt. ta viskas mu korterist välja. põhjuseks oli asjaolu et enne jõulu me rüselesime psaikoga maja ees. aega anti jaanuari keskpaigani asjade kokkupakkimiseks ja kolimiseks.

kogu see lugu sai alguse tegelikult palju varem. oktoobri alguses tulin ma just tagasi valgevenest. nädal aega oli korter psaiko hoole all ja kogu see aeg mõtlesin ma üsna resigneerunult et huvitav kas tagasi jõudes on ikka korter alles või on korteri asemel suitsev ahervare. Aga kõik oli korras, aldar oli koguni koristanud ja kütnud mind oodates.

järgmisel päeval aga sai aldar pinssi. olin parasjagu õhtuses proovis kui helises telefon. helistas politsei. aldar oli end täis kaaninud, pilves ning üritanud köögiaknast mu korterisse sisse pääseda. tegevuse käigus oli purunenud aknaklaas. ülalt naaber oli seda kuulnud, arvanud et tegu on sissemurdmisega ja kutsunud politsei.

ma siis seletasi politseile et kõik on korras, et see on minu napsine sõber kes ööbib lihtsalt minu pool, et ei ole sissemurdmine vaid õnnetus, et ei ole kellelegi ainelisi pretensioone, jah tulen küll kohe sinna jne. kui kohale jõudsin leidsin eest ülemised naabrid, kes olid ultranärvis. kes see on, miks ta siin ööbib jne. õnnestus nad kuidagi maha rahustada. aldari saatsin kuhugi nina alt ära. istusin just kööki suitsu tegema ja rahunema kui sisenesid korteriomanikud.

politsei oli nad tagajalgadele ajanud. pidin neile seletama kes on aldar. nemad leidsid et ei saa mulle korterit üürida kui mul selline sõber on. soovitasid sõpru vahetada. peremees vaatas korteris kriitilise pilguga ringi ja uuris et miks ma tapeeti pole välja vahetanud. mina kostsin et minule ei lähe tapeet oma igapäevases elutegevuses eriti korda. tema leidis et sellise suhtumisega pole võimalik mulle korterit kuidagi üürida.

pika pinnimise peale õnnestus mul siiski tookord korterisse edasi jääda. kuni detsembrini, kui toimus rüselus minu ja aldari vahel ja kutsuti taas politsei. pidin lahkuma korterist kus olin elanud neli aastat, kuigi selleks ajaks oli aldar juba läinud ja meie kooselamine lõppenud.

kõige selle keskel torkas silma asjaolu et me ei tekitanud naabritele vähimatki paha. me ei lõhkunud midagi, me ei rünnanud kedagi, ei pannud midagi põlema. isegi väidetav lärm oli hüpoteetiline - neli aastat oli minu juures käinud joomas igasuguseid joodikuid ja kuni sinnamaani polnud mingeid kaebusi ja nüüd järsku et lärm.

see oli lollide inimeste, kodanlaste hirm mis meid keset talve korterist välja viskas. hirm et paberitega hull paneb nende kalli majakese põlema. lahe! R. käis mul külas kõik need aastad, ööbis minu pool ja jäi lugematuid kordi suitsuga voodisse magama. ma kartsin päris tõsiselt et tekib tulekahju. Ometi polnud R-ga probleeme, kuna tema polnud hull. Kui ma rääkisin aldarile naabrite hirmust küsis ta et huvitav miks, miks ta peaks korteri põlema panema? Küsimus mille ma isegi oleks esitanud

aga omanike suhtumises oli veel midagi mis mind väga tugevasti häiris. Hirmust ma sain kuidagi aru, aga kui nad hakkasid suhtumisest rääkima siis hakkas tööle minu sisemine häirekell. Midagi sügavalt pelutavat on arusaamises et inimene ei tohiks oma elukohas taluda korrapäratust ja ebaesteetilisust. Kui see arusaamine muutub iseenesestmõistetavuseks on aeg õudusest karjuma hakata.

Korteriperemees, keskealine edukas, soliidne, korrektne teadustöötaja üritas minus tekitada süü- ja piinlikkusetunnet. Mida mul muidugi ei tekkinud ega saanudki tekkida. minu maailmavaate järgi pole mõtet teha ühtegi üleliigset liigutust: kui tapeedi vahetamine pole hädavajalik, st eluliselt vajalik siis ma ei üldiselt ei vaheta tapeeti. Korter on koht kus elada ja sellega asi piirdub. Räämasus, katkisus, lagunemine on täiel määral aktsepteeritavad kuni nad otseselt ei sega elamist. tegelikult kasvab siit välja terve "lihtsa elu " kontseptsioon mille tuntuim esindaja oli Thoureau ja kaugeim ehk Diogenes

Peremees aga esindas suhtumist mille kohaselt inimene peab püüdlikult hoidma oma elupaiga vastava mingitele avaliku arvamuse standarditele. (Sama põhimõtet järgides peeti kümme aastat tagasi euroremonti kohustuslikuks). Selles peegeldub tema edasipüüdlikkus, sisim soov trügida. ja kui inimene ei tee nii siis hakatakse rääkima suhtumisest, viidates allakäigule ja moraalsele laostumisele. Mulle heideti põhimõtteliselt ette degeneratsiooni ja luuserlust.

See iseenesest polnud ei uus ega solvav. ka ei häirinud mind et nii suhtus maailma intelligentne inimene, teadlane - teadlased on nii ühekülgselt arenenud inimesed et neist võib kõike oodata. Solvav oli see et ta ei näinud isegi võimalust alternatiivse suhtumise olemasoluks. Et ma pole luuser ja omadega alla käinud, vaid esindan ellusuhtumist mis küll erineb tema omast aga pole sugugi ega millegi poolest halvem. Ja et absoluutselt võimatu on talle seda ka selgeks teha.

Vägivald on kommunikatsiooni puudumine. Mu kallis peremees ei suhelnud minuga. Ta tuli, fikseeris olukorra, lahterdas ja hindas ning lõpuks otsustas. korteris elab luuser kes tassib sinna joodikuid ja hulle, tuleb ta välja visata. edasi korteris tuleb kohe teha remont ja võtta korralik üürnik. MOTT. Selline on tavaline vägivald oma üldlevinud kujus. Selline ignorantne tarastav igapäevane vägivald.

Minu peremehele ei tuleks muidugi uneski pähe et ta on kuidagi vägivaldne olnud. tõenäoliselt patsutab ta endale õlale ja kiidab end halastava loomuse eest. mis sest et ta otsis tükk aega ainult ettekäänet et korter kallima raha eest välja üürida. minu silmis on ta nagu hispaania jesuiit, kes uues ilmas indiaanlasi nende hinge puhastamise eesmärgil tuleriidale ajas ega märganud oma suures kultuuritoomise tuhinas aastatuhandete vanust tsivilisatsiooni. Mitte midagi pole muutunud - Valge inimene peab endiselt kõiki teisi ahvideks keda peab tule ja verega õpetama hindama valgete maailma hüvesid.

kolisin välja, jätsin välisukse lahti ja võtme ukse ette. Lahkusin et mitte kunagi naasta. Lahkusin sõnagi lausumata. ma leidsin et nad pole väärt kommunikatsiooni, isegi mitte korteri üleandmiseks...