0-protseduurid sileruumis:
Kiwa näitus ja Anti Saare raamatu „Tekste siledast ruumist“ esitlus Tartus, Y-Galeriis, 27.01-13-02
Kiwa näitusele sisenemist võib kirjeldada ka kui rangeid protokollireeglieid järgivate vastastikuste teadete jada:
- Tähelepanu, me näeme enda ees musta kuupi! Kordan , me näeme enda ees musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin (see on stiilne, äge nagu ka kosmoses lehviv keep)
- Kuuldel, kinnitan, te näete enda ees musta kuupi. Eetriragin
- Tähelepanu, me siseneme musta kuupi! Kordan, me siseneme musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin
- Kuuldel, kinnitan, te sisenete musta kuupi Eetriragin
- Eetriragin Eetriragin Eetriragin
-Kuuldel, kinnitan Eetriragin Eetriragin Eetriragin
Musta kuupi Kiwa näitusel pole. Seal pole midagi ülearust. Küll aga seisab esimeses saalis, uksest sisse astudes, hõbedases skafandris kogu, peegeldades tagasi mistahes tähenduslikkust. Peegel kaitseb rändajat tühjuse ja vaakumi, plussneljakraadise olematuse eest. Peegel vastamisi tühjuse, vaikuse, puudumise, olematusega. Peeglil on tühjusele sarnane iseloomujoon – ta viib vaatleja alati tagasi sinna kust ta tuli ja nimelt iseenese juurde. Ka peeglis võib kohata iseennast – noo…muude kohtade kõrval.
Kummatigi on peeglitühjus kosmilisest olematusest (mis väljendina on mõttetus kuna Kosmos, maailmaehitis ei saanud kunagi olla kuskilt otsast tühi või olematu vanade kreeklaste järgi) erinev. Kui peegel vältimatult ja paratamatult suunab tagasi iseendale siis päristühjus lubab jääda uduse, tühja pilguga enda ette jõllitama. Tühjusesse saab minna rändama (kui saab) või tagasi pöörduda, peeglis saab vaid tagasi pöörduda. Peegel on visuaalse kogemuse ümberpööramismärk.
See meenutab Karl Ristikivi raamatut „Nõiduse õpilane“ kus musta maagia õpilane satub öösi lugema kabalistlikku teksti. Teksti lugedes tunneb ta et ei sa enam peatuda. Ta tunneb ka et keegi kuri läheneb talle, tuleb uksest sisse ja tema poole ja puha ja puha ja puha. Ta ei saa ennast liigutada, kuri aga sirutab ennast ta selja taga välja, valmistub teda haarama. Samal hetkel aga jõuab õpilane tekstis ümberpööramismärgini mis lugejat kohustab sama teksti lugema tagurpidi. Seda tehes õpilane tunneb kuidas kuri kaob ja saabub kergendav pääsemine.
On raskestivaidlustatav tõik, et tühjust ei saa tekstiliselt hõlmata ega käsitleda. Võib öelda et tühjus tuleb tekstiliselt ette ümberpööramismärgina, st tekstis jääb tühjusest järele vaid peegel. Kiwa näitusel ripub (väljend mis on nüüd tõesti kujundlik) töö nimega „Nothing“. See töö koosnebki pealkirjast, sest selle koha peal kus peaks olema taies, näeb vaatleja pelgalt valget seina nagu mujalgi ruumis. Selle kunstiteose formaat on judinaidtekitavalt täpne – 0.00 X 0.00. Rangeid protseduurireegleid järgiv protokoll (antud juhul kunstiteose formaat) moodustab valsisammul ümberpööramismärgi.
Me näeme et see peegel osutub läätseks – peeglis on alasti nähtaval kunstiteose formaat oma ebainimlikkuses ja kunstivaenulikkuses. Peegel rebestab, lõhustab, nihestab ja tühistab, ta on dekonstruktsiooni instrument. Samas ei sa peegliga seostada ainult negatiivset, eitavat energeetilist välja. Peegel võib osutuda filtriks, läbi mille paljastub sarnaselt koletistega ka loodus, selle, spontaansus, määramatus ja ilu. Kiwa on asetanud loodusvaated, pildifailid tekstiredaktorisse, avanud need seal ja paljastanud tekstidžungli eksootika. See tekstiragin on omakorda asetatud peeglisse nii et me näeme seal seda mis seal on alasti kujul ja nimelt – teksti.
Nii ei teeni tekstilise tähenduse lühistamine ja tühistamine mitte pelgalt dekonstruktsiooni huve, kuna selle kaugem eesmärk on konstruktiivne ja positiivne. Sarnaselt zenbudistliku looga ühe käe helist kutsub see üles kuulama tõelist tühjust, mitte kartma ja koguni kõrgelt hindama puhast, inimlikust sekkumisest puutumata (või nö valesti puudutatud – vahest selles ongi 0-prtseduuride sügavam tähendus) müra, kaost millest puhkeb õitsele olemise õis.
Kiwa näitus, Tartus, Y-galeriis on filosoofiline ja meditatiivne kontseptuaalse kunsti nähtus. Näitus peab omakorda olema iselaadseks sisse või väljajuhatuseks Anti Saare tekstikogumikule, mida esitleti koos näituse avamisega. (Raamat millest kindlasti peab eraldi pikemalt kirjutama.)
Me oleme semionaudi peegelskafandris ja me siseneme tekstilist tähenduslikkust kiirgavasse semiosfääri. Muuseas, galerii tagumises saalis, aknaorvas istub veel üks skafandris kogu – sedapuhku valges skafandris, kaetud punase värvi pritsmetega. Kas peab see vaatlejale hoiatavalt meenutama Oscar Wilde´i kuulsat lauset: Kõik kes tegelevad kunstiteose tõlgendamisega teevad seda omal vastutusel?
Mu kujutlusse kerkis kord müstifikatsioon: ühel päeval teleskoobiga kuud uurides avastatakse mingist kraatrist võllas, võllapuu milles ripub, kiiver lõbusalt viltu skafandris mees. Tema silmis peegelduvad tähed ja nii hakatakse maa peal seda kraatrit kutsuma Poodud Mehe Metsaks. Jutu ots.
No comments:
Post a Comment