nägemus

Nägin nägemust.

Kõndisin mööda pirogovi, kevadine päike silitas perssekannikaid, mõtlesin lustlikult et kevad on käes ja sellele millised mättad kuivaks ja millised märjaks lähevad. Erkki Hüva tuli käed laiali vastu ja üritas midagi seletada aga ma lipsasin tal peost sõnadega "Kurat see on liiga keeruline". Läksin niimoodi ja korraga nägin vaimusilmas Kristina Viina maali Tartu raekoja platsist. No teate, see kus raekoja plats koosneb vittudest. Ma nägin et olen seal platsil, need vitud, need olid nagu hiigelsuured vaalad ja neid ümbritses paks verejas udu. Mõned olid ootusärevalt paokil, mõned resoluutselt suletud. Mõni veritses, mõni ajas miskit muud jama välja. Ühest purskus miskipärast niisket verejat auru. Oli palav ja niiske, päikest polnud läbi udu näha.

Oligi kogu lugu