Hertzogi filmis "Ka päkapikud on olnud väikesed" on stseen kus kaks kääbust lukustatakse teiste poolt "mesinädalateks" magamistuppa. Naine on vähe pikem ja suudab voodisse ronida, aga mehel jääb pikkusest puudu. Naine siis julgustab meest, et kuule proovi veel, proovi niimoodi hooga ja hüpates, proovi voodi otsast üle ronida, proovi teiselt poolt tulla, äkki saad midagi jalge alla panna jne.
G-e-n-i-a-a-l-n-e. selline kõverpeegel, täitsa lõpp, nii täpne. Kuidas naine meest suguakti ajal julgustab, tegelikult aga sisimas ta üle irvitab. kuidas mees nürilt ikka üritab ja üritab kuigi lähenemine on lootusetult vale ja arusaamine asjast lonkab mõlemat jalga. Jube grotesk institutsionaliseeritud, formaliseeritud perekondlikust seksist. Neli seina, abieluvoodi ja kaks üksikut inimest lolli mängimas.
Järgmises stseenis leiavad kääbused üles erootikaajakirjad. Need on voodi kõrval ja mees kasutab neid algselt selleks et voodisse pääseda, mis tal lõpuks lõplikult ebaõnnestub. Naised, naised, naised, paljastet rindadega, sihvakad, pikkade jalgadega. Kääbused vaatavad ja itsitavad. itsitsits. sõgedalt, totralt, mõttevabalt. Naine ja mees, pärast ka need teised kes sinna tuppa neid lukustasid. Itsitavad seda kummalist, võõrast maailma kuhu nemad kunagi ei pääse ja on seetõttu loomulikult sama naljakas kui ennast täispissinud laps või surnud kana.
Meie naerame kääbuseid et nad naeravad tundmatut, mida meie, suured inimesed nii hästi tunneme. ja siin ka meie oleme narrid, sest seda klantsitud roosade piltide maailma polegi olemas ja kääbustel on õigus kuigi neil pole õigus...
G-e-n-i-a-a-l-n-e. selline kõverpeegel, täitsa lõpp, nii täpne. Kuidas naine meest suguakti ajal julgustab, tegelikult aga sisimas ta üle irvitab. kuidas mees nürilt ikka üritab ja üritab kuigi lähenemine on lootusetult vale ja arusaamine asjast lonkab mõlemat jalga. Jube grotesk institutsionaliseeritud, formaliseeritud perekondlikust seksist. Neli seina, abieluvoodi ja kaks üksikut inimest lolli mängimas.
Järgmises stseenis leiavad kääbused üles erootikaajakirjad. Need on voodi kõrval ja mees kasutab neid algselt selleks et voodisse pääseda, mis tal lõpuks lõplikult ebaõnnestub. Naised, naised, naised, paljastet rindadega, sihvakad, pikkade jalgadega. Kääbused vaatavad ja itsitavad. itsitsits. sõgedalt, totralt, mõttevabalt. Naine ja mees, pärast ka need teised kes sinna tuppa neid lukustasid. Itsitavad seda kummalist, võõrast maailma kuhu nemad kunagi ei pääse ja on seetõttu loomulikult sama naljakas kui ennast täispissinud laps või surnud kana.
Meie naerame kääbuseid et nad naeravad tundmatut, mida meie, suured inimesed nii hästi tunneme. ja siin ka meie oleme narrid, sest seda klantsitud roosade piltide maailma polegi olemas ja kääbustel on õigus kuigi neil pole õigus...
Huvitav kas see tuleb soolisest erinevusest või millestki muust, aga minule jäi Sinu poolt kirjeldatud voodisse ronimise stseenist hoopis teine mulje. Mulle tundus, et see mees ei tahtnudki seda naist ja ei tihanud seda välja öelda. Selle asemel veeretas ta süü oma pikkuse kraesse... see ei sõltu mehe tahtest ja ka naine mõistab teda, kuna ise on sama lühike. Esimene katse, mis mees tegi, oli ronida kõige keerulisemat teed pidi, mis muidugi ebaõnnestus. Järgnevad katsed toimusid sellepärast, et naine mõtles välja erinevadi viise, kuidas ja kust oleks mehel kergem voodisse jõuda.
ReplyDeleteOmeti vaatasime ju sama filmi...
täitsa õige ikka, mees ei tahtnudki, ka mina sain nii aru. mängis lolli jah. aga tähelepanek oli sul terane - kui ta oleks tahtnud voodisse ronida, ta oleks ka saanud seda teha. see teeb nüüd pildi avaramaks. Lollimängimise horisont oli laiem ja mitmekesisem, kui mina märkasin
ReplyDelete