publikatsioonide nimistu

1. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11410:finantsistid-firmad-
raha-ja-ahnus&catid=4:film&Itemid=3&issue=3317
2. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12685:tartlased-kaeige-kinno-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3350
3. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12472:stiilipuhas-aga-kahvatuvoitu-oudusfilm-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3345
4. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14948:natuke-head-psuehholoogilist-teatrit&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3394
5. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12071:pisikese-inimese-raepane-voitlus-ellujaeaemise-nimel-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3335
6. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16678:vaikus-pinge-ja-hirm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3420
7. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12516:muhe-road-movie-soome-moodi&catid=4:film&Itemid=3&issue=3346
8. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14240:eesti-filmiburger-on-tulnud&catid=4:film&Itemid=3&issue=3383
9. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13720:unustatud-vaeaertfilm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3374
10. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13420:eesti-film-eesti-kinos&catid=4:film&Itemid=3&issue=3245
11. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10340&catid=4&Itemid=3&issue=3028
12. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10999&catid=4&Itemid=3&issue=3241
13. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12790:tuetarlaps-relvaga-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3388
14. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14440:ebaonnestunud-libadokumentaalfilm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3021
15. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11883&catid=4&Itemid=3&issue=3361
16. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14604:vana-uus-teatriuuendus&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3105
17. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15038:animefilmidest-ja-tartu-elektriteatrist&catid=4:film&Itemid=3&issue=3363
18. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13667:pilte-eesti-biitmuusika-koidikust&catid=4:film&Itemid=3&issue=3373
19. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12832:pea-avanemise-korvalmojud&catid=4:film&Itemid=3&issue=3354
20. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10239:vallandamisproff&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3284
21. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10830:lavastamatu-lennukas-lavalejoudmine-&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3302
22. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13353:puhas-lavastus-taenapaeevane-sonum&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3368
23. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19931:absurdimaastikud&catid=3:teater&Itemid=2 
24. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16470:haesti-ruetmistatud-protsessioon-inimlikku-viletsusse&catid=4:film&Itemid=3&issue=3415
25. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&id=4&layout=blog&Itemid=3&issue=3279
26. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16911:kummastavad-liikuvad-pildid&catid=4:film&Itemid=3&issue=3424 
27. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15194:tavaline-hollywoodi-komoeoedia&catid=4:film&Itemid=3&issue=3397 
28. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14509:tartu-ja-liikuvad-pildid&catid=4:film&Itemid=3&issue=3387 
29. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14381:sugudevahelised-kuesimused-uusaja-patriarhaalses-uehiskonnas&catid=4:film&Itemid=3&issue=3385 
30. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14298:spielbergi-hobuseunenaegu&catid=4:film&Itemid=3&issue=3384 
31. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9092&catid=4&Itemid=3&issue=3197 
32. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9886:vaikuse-karjuv-pinge&catid=4:film&Itemid=3&issue=3279
33. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9425:uudishimulikud-inimese-jaerglased-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3268
...
34. http://tartu.postimees.ee/422403/vanatestamentlik-juut-sattus-seksrevolutsiooni
35. http://issuu.com/genklubi/docs/myyrileht9_veeb , lk 7
36. http://www.google.pt/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=8&ved=0CEoQFjAH&url=http%3A%2F%2Fwww.digar.ee%2Farhiiv%2Fet%2Fdownload%2F546650&ei=hIrhUpmXGtKv7Abc3IHICg&usg=AFQjCNEeE7xYpLW3DqCp9EkrMdhcqVG4Ew&bvm=bv.59930103,d.ZGU , lk 11
37. http://www.google.pt/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=9&ved=0CE0QFjAI&url=http%3A%2F%2Fwww.digar.ee%2Farhiiv%2Fet%2Fdownload%2F399965&ei=hIrhUpmXGtKv7Abc3IHICg&usg=AFQjCNF2Dor1SFC8PPBgiEugXmNom83dnw&bvm=bv.59930103,d.ZGU , lk 21

Meeleolupildike Coimbrast

    Pühapäeva hommik Coimbras. Päike paistab, üksikute pilvetupsude vahel lendab sinitaevas väikseid äraeksinud linnukesi. Linna keskväljakule on püstitatud toekas tammepuust tapalava. Rahvas tuleb kirikust peagi palistavad puiseid lavarandu ootusärevil inimesed. Poolpime kerjus müütab akvaariumikalu, kusagil haugatab aegajalt mõni koer. Pinge kasvab, higi voolab, keskealiste paarikeste õrnem pool toetab pea vastu tugevama poole õlga.

    Korraga kostab pasunahüüdu ja trummipõrinat, mööda sõnnikuga suillutatud rada läheneb surmamõistetu, saatjaks paar pohmeluses valvevenda . Hukatav, pikajuukseline, jeesushabemega, keskealine mees tõuseb väärikal, mõõdetud sammul tapalavale nagu jõuluvana, tõstab rahvale tervituseks käed, kummardab. Rahvas juubeldab, õhku visatakse lilli, pudeleid, konfette.

    Sama meeleoluka, piduliku tervitusega võetakse vastu timukas, kes piiiiikkkkk kirves õlal, kelmikad silmad timukamütsi sügavusest piilmas, ligemale loopab. Ilmub ka sõber habemeajaja, pügab hukatul pea kiilaks, kisub särgikrae puruks. Publikust kostab naisterahvaste erutatud kilkeid, pea pannakse pakule, kirves lõikab puhkevasse suvetaevasse välkuva kaare, pritsib verd.

    Verine käsi maharaiutud peaga kerkib rahva kohale, linnud vakatavad, lajatab juubeldustorm, linnapea naeratab. Üks väike laps näitab sõrmega lava poole ja teatab: "Emme, emme näe sellel onul raiuti pea otsast!" Emmeks kutsutu, lillelises suvekleidis, natuke väsinud väljavaadetega keskealine naisterahvas pühib rutakalt lapse ninaalust ja noomib "Näpuga ei näidata!" Ning tõttab  lava juurde timukalt autogrammi saama.

    Hakatkse vaikselt laiali minema. Suuremad perekonnad hõiklevad veel vastastikku sünni ja surmastatistikat. Väikesed poisikesed loobivad väljakuservas kividega kolmejalgset  kiisut, kõrtsi ukse ees igavlevad mehed noolivad õlut ja kommenteerivad. Pitsilistes kleitides vanaemad tõttavad küll surnuaiale küll sõstrapõõsaste manu. Timukas istub tapalava servas, õlleklaas kõrval, sorgib kirvevarrega sõnnikut ja mõtleb elu üle järele.

Festivalilehes viimasel päeval ilmunud kolumn

Margus Kasterpalu intervjuu eilses festivalilehes tekitas küsimusi. Kellele on mõeldud see festival? Festival, mis esindab eesti kutselist teatrit - selle nii institutsionaliseeritud kui institutsionaliseerimata kujul. Mis, kui seda ei korraldaks SA Eesti Teatri Festival, tekiks varem või hiljem kuskil mujal ikkagi. Sest meie ei saa ilma oma, eesti teatrifestivalita teps mitte.

Kas eesti teatrifestival on mõeldud näitlejatele, lavastajatele, dramaturgidele, teatrikriitikutele? Umbes et tuleme kokku ja vaatame üksteise tegemised üle. Mul on pikem kui sul! Oi, mis teil siin on?! Pärast võtame koos viina, sööme pekki ja ei pea pikka viha. Jne.

Või on tegemist kommertslikumat laadi ettevõtmisega, mis eesti tarbijat kohaliku kultuuritööstuse produktidele lähemale peab tooma. Noh nagu kaubamess või midagi. Millisel juhul see festival on mõeldud esmajoones keskmisele teatrikülastajale, omab piletitulu ja teda saab hinnata rentaabluse seisukohalt.

Festivali etenduspaikades tunglev, piletitega relvastatud rahvamass osutab viimsele võimalusele ja festivali klubi ning ajalehe olemasolu jällegi viitab esimesele. Etenduste sabades seisavad näitlejad, kaelakaardid kaelas ja vaatavad kuidas piletitega inimesed saali sisenevad. Siin võib teatrit kaeda läbi tuhandete lukuaukude neljandas seinas. Ilus ilmarahvas maailma veeren, ilus, ilus, ilus on see ilmaelu.

Pahandused neljanda seinaga Von Krahli teater, „Idioodid”

Lavastus „Idioodid” asub ohtlikul piirimaal akadeemilise teatri ja tänavateatri, osalusteatri vahel. Võibolla liiga ohtlikul. Lavastajatöö on tehtud korralikult, võib täheldada kompositsiooni funktsioneerimist. Näitlejad mängivad oma rolle usutavalt ja täie kaasaelamisega. Lars von Trieri filmi kesksed rõhuasetused tuuakse edukalt üle eesti konteksti ja - mis veelgi parem - eesti teatrimaailma. Meie teatrielu skisofreenilisust ja silmakirjalikkust lahatakse üsna halastamatult. Näidatakse, kuidas grupp Viljandi Kultuurikolledži tudengeid otsustab esitada väljakutse ühiskonnale, mängida avalikus ruumis, tänaval, ametiasutustes, lõbustuskohtades idioote. Kesksel kohal seisab idee irriteerida, provotseerida möödakäijat, keskmist kodanikku (kaasa arvatud eesti teatribürokraati) tema sisseharjunud rituaalide, käitumismudelitega, tema mängudega võimu, raha ja seksi ümber. Võib ju viriseda visuaalse meedia kasutamise üle antud etenduses – pea pool infost jõuab vaataja silma läbi suurel ekraanil projitseeritava videomaterjali (suur osa sellest küll siiski otseeetris). Vaidlus visuaalse meedia kasutamise üle teatris aga on juba vana ja vaevalt meie selle lõppu näeme. Tervikuna asi töötab. Tekib hoopis neljanda seina probleem.

Kalev Kudu lavastas kunagi Tartu Üliõpilasteatris näidendi Nestor Mahno elust, see oli oma küsimuseasetuselt väga provokatiivne ja anarhismimaiguline tükk. Kontrolletendusel istus üks vana purjus punkar, veendunud anarhist, kes hakkas näitlejaid keset mängu sõimama. Tema jaoks oli see kõik palagan ja pettus. Kalev Kudu tegi selle lolli vea, et juhatas tüübi pooljõuga saalist välja. Niipea, kui see oli juhtunud, oli kogu etendus surnud. Tema sõnum tegi end avalikkuse silma all täis. Sellest hetkest alates ei saanud mitte keegi seda lavastust enam tõsiselt võtta ja minu arvates oligi see Tartu Üliõpilasteatri üks suuremaid läbikukkumisi. Kui sa lähed nii provokatiivse materjaliga lavale, siis sa pead olema valmis publikupoolseks sekkumiseks. „Idiootide” etendusel istus minu kõrval mu sõber, kes tahtis kangesti koos näitlejatega lavale „tõmblema” minna. Ta lärmitses, näitlejad tema käitumisele ei reageerinud. Sellest hetkest alates kukkus etendus kolinal kokku, ta ei toiminud enam minu jaoks. Võibolla polegi see kivi niivõrd lavastaja ja näitlejate kapsaaeda. Pigem näitab see meie teatri ja teatrikoolide nõrkust. Tegemist oleks hiilgava lavastusega, kui publikut kaasataks julgelt etendusse. Osalusteatri võtmes töötaks antud materjal vapustavalt. Osalusteater aga eeldab väga põhjalikku ettevalmistust. Hoopis teistsugust ettevalmistust kui see, mida pakub eesti akadeemiline teatritraditsioon.

Teatriuuendus ja nostalgia

Tallinna Linnateater tekitab „Keskööpäikese” näol huvitava kultuurinähtuse. Võetakse Artur Valdese visandid ja taastatakse tema 20-ndate aastate lõpul pooleli jäänud teatriprojekt - ja näidatakse põhimõtteliselt teatriuuenduslikku teatrit, mille poolest Linnateater siiamaani just väga kuulus pole olnud.

Kuna ma ise Valdese pärandit ei tunne, siis ma ei tea, mil määral lavastaja lähtus algupärandist ja kui suur osa lavastusest rajaneb teadmisel teatruuenduse hilisemast käekäigust. Igal juhul võib siin täheldada pea kõiki Arteau, Grotowski, Barba ja nende mõttekaaslaste programmilisi põhimõtteid. Tekstipõhise tähenduslikkuse asemel on tekitatud terviklik audiovisuaalne kompositsioon. Iga järgnev lavapilt on lahendatud maalikunstist tuntud proportsioonireeglite kohaselt, kusjuures vähimgi muutus nii helis kui pildis on omakorda allutatud ülitäpselt rütmika seaduspärasustele. Näitlejad tekitavad sellises lavaruumis ühtse ansamblina liikuvaid skulptuuride gruppe. Tekst pole kadunud, aga rütmistamise ja mitmete muude tehniliste võtete abil on ta tähenduse kesksest kandjast taandunud helipildi osaks.

Tulemuseks on teatrikeel, millesse tõlgitult mitmed akadeemilised teatritekstid üllatavad meid järsku väga ootamatult paljastuvate dimensioonidega. Võetakse näiteks Tšehhovi „Kajakas”, hakitakse ta halastamatult tükkideks, tükkidest aga komponeeritakse uus ritualiseeritud tervik, mis mõjub ühtaegu nii groteskselt kui vägivaldselt. Ma pean ütlema, et ükski „Kajaka” akadeemiline esitlus pole mind siiani sellisel määral puudutanud. Lavastuse teises pooles muutuvad kontekstist väljarebitud, pinguldatud emotsioonid ja mehaaniliselt korduvad käitumismustrid ekstaatiliseks müsteeriumiks. Lavastuslik tervik on täpne, hästi väljamängitud, ladus, mitte miski ei lohise, auke ei ole. Isegi kutseliste riigiteatrite kurikuulsat ühte üleliigset kolmandikku pole võimalik täheldada. Täiel määral allkirjaga teater ühesõnaga.

Ja nüüd ma siis nuputan siin – mõeldes Anu Lambile ja Ene-Liis Semperile, aga ka Tallinna Linnateatri publikule – kellele ja miks see kõik mõeldud on. Kas on siin tegu sellega, et harjutatakse eesti konservatiivset teatripublikut uuema teatrikeelega? Või on hoopis tegu katsega mumifitseerida teatriuuendust, näidata seda sellises armsas nostalgilises võtmes, umbes et vaadake kui armsalt lapsikud me kunagi teatrit tehes olime. Ehk siis on äkki tegu hoopis topeltpettusega, teatriuuenduse vaikse läbiimbumisega meie maile nostalgitsemise kaitsvas varjus. Aga äkki on ... heheh... ah ei midagi.

Festivalilehes neljandal päeval ilmunud kolumn

Täna on festivali kolmas päev ja ma pole veel käinud mitte ühelgi etendusel.

Kuna ma jäin festivali kahest esimesest päevast kõrvale, siis otsustasin täna asja kaalukamalt käsile võtta. Olin lubanud festivali õhustikust väikese kolumni kribada. Niisiis tuli käia üritustel, et tunda Festivali Hõngu, aga selles suhtes läks mul kuidagi eriti lollisti.

Kell kaks higistasin püüdlikult Näitekirjanike Kasvulava kõnetunnis, Festivali Hõng aga hajus kuhugi pingeliselt arutlevate inimeste tihedalt aromatiseerunud keskkonda. Kell kaheksa väntasin rattaga Vanemuise väiksesse majja, kus teatati, et etendus jääb tehnilistel põhjustel ära. Kell kümme läksin TÜ Kirikusse, kus selgus, et saal on inimesi lõhkemiseni täis.

Tuli nukralt tõdeda, et mul pole kolumnis kirjutada mitte ühestki etendusest. Viimases lootuses läksin siis festivali klubisse, mis peaks ju olema festivali tuiksoon ja südametunnistus. Seisin Wilde kohviku fuajees tükk aega lolli näoga kuni mingi trepist alla tulev jorss ütles, et festivali klubi asub teisel korrusel.

Seal aga nõutus süvenes – ümberringi istus anonüümne keskklass, nautis elumõnusid. Üks kelner noogutas mulle millegipärast vandeseltslaslikult. Lööduna astusin trepist alla. Mind peatas hea tuttav, kes teatas, et festivali klubi asub hoopis alumisel korrusel. Ja siin, festivali klubis, õlleklaasi taga vanade tuttavatega Teatritehasest juttu ajades sain ma maitsta draamafestivali õhustikku, sain tunda Festivali Hõngu.