Lavastus „Idioodid” asub ohtlikul piirimaal akadeemilise teatri ja tänavateatri, osalusteatri vahel. Võibolla liiga ohtlikul. Lavastajatöö on tehtud korralikult, võib täheldada kompositsiooni funktsioneerimist. Näitlejad mängivad oma rolle usutavalt ja täie kaasaelamisega. Lars von Trieri filmi kesksed rõhuasetused tuuakse edukalt üle eesti konteksti ja - mis veelgi parem - eesti teatrimaailma. Meie teatrielu skisofreenilisust ja silmakirjalikkust lahatakse üsna halastamatult. Näidatakse, kuidas grupp Viljandi Kultuurikolledži tudengeid otsustab esitada väljakutse ühiskonnale, mängida avalikus ruumis, tänaval, ametiasutustes, lõbustuskohtades idioote. Kesksel kohal seisab idee irriteerida, provotseerida möödakäijat, keskmist kodanikku (kaasa arvatud eesti teatribürokraati) tema sisseharjunud rituaalide, käitumismudelitega, tema mängudega võimu, raha ja seksi ümber. Võib ju viriseda visuaalse meedia kasutamise üle antud etenduses – pea pool infost jõuab vaataja silma läbi suurel ekraanil projitseeritava videomaterjali (suur osa sellest küll siiski otseeetris). Vaidlus visuaalse meedia kasutamise üle teatris aga on juba vana ja vaevalt meie selle lõppu näeme. Tervikuna asi töötab. Tekib hoopis neljanda seina probleem.
Kalev Kudu lavastas kunagi Tartu Üliõpilasteatris näidendi Nestor Mahno elust, see oli oma küsimuseasetuselt väga provokatiivne ja anarhismimaiguline tükk. Kontrolletendusel istus üks vana purjus punkar, veendunud anarhist, kes hakkas näitlejaid keset mängu sõimama. Tema jaoks oli see kõik palagan ja pettus. Kalev Kudu tegi selle lolli vea, et juhatas tüübi pooljõuga saalist välja. Niipea, kui see oli juhtunud, oli kogu etendus surnud. Tema sõnum tegi end avalikkuse silma all täis. Sellest hetkest alates ei saanud mitte keegi seda lavastust enam tõsiselt võtta ja minu arvates oligi see Tartu Üliõpilasteatri üks suuremaid läbikukkumisi. Kui sa lähed nii provokatiivse materjaliga lavale, siis sa pead olema valmis publikupoolseks sekkumiseks. „Idiootide” etendusel istus minu kõrval mu sõber, kes tahtis kangesti koos näitlejatega lavale „tõmblema” minna. Ta lärmitses, näitlejad tema käitumisele ei reageerinud. Sellest hetkest alates kukkus etendus kolinal kokku, ta ei toiminud enam minu jaoks. Võibolla polegi see kivi niivõrd lavastaja ja näitlejate kapsaaeda. Pigem näitab see meie teatri ja teatrikoolide nõrkust. Tegemist oleks hiilgava lavastusega, kui publikut kaasataks julgelt etendusse. Osalusteatri võtmes töötaks antud materjal vapustavalt. Osalusteater aga eeldab väga põhjalikku ettevalmistust. Hoopis teistsugust ettevalmistust kui see, mida pakub eesti akadeemiline teatritraditsioon.
No comments:
Post a Comment