Tallinna Linnateater tekitab „Keskööpäikese” näol huvitava kultuurinähtuse. Võetakse Artur Valdese visandid ja taastatakse tema 20-ndate aastate lõpul pooleli jäänud teatriprojekt - ja näidatakse põhimõtteliselt teatriuuenduslikku teatrit, mille poolest Linnateater siiamaani just väga kuulus pole olnud.
Kuna ma ise Valdese pärandit ei tunne, siis ma ei tea, mil määral lavastaja lähtus algupärandist ja kui suur osa lavastusest rajaneb teadmisel teatruuenduse hilisemast käekäigust. Igal juhul võib siin täheldada pea kõiki Arteau, Grotowski, Barba ja nende mõttekaaslaste programmilisi põhimõtteid. Tekstipõhise tähenduslikkuse asemel on tekitatud terviklik audiovisuaalne kompositsioon. Iga järgnev lavapilt on lahendatud maalikunstist tuntud proportsioonireeglite kohaselt, kusjuures vähimgi muutus nii helis kui pildis on omakorda allutatud ülitäpselt rütmika seaduspärasustele. Näitlejad tekitavad sellises lavaruumis ühtse ansamblina liikuvaid skulptuuride gruppe. Tekst pole kadunud, aga rütmistamise ja mitmete muude tehniliste võtete abil on ta tähenduse kesksest kandjast taandunud helipildi osaks.
Tulemuseks on teatrikeel, millesse tõlgitult mitmed akadeemilised teatritekstid üllatavad meid järsku väga ootamatult paljastuvate dimensioonidega. Võetakse näiteks Tšehhovi „Kajakas”, hakitakse ta halastamatult tükkideks, tükkidest aga komponeeritakse uus ritualiseeritud tervik, mis mõjub ühtaegu nii groteskselt kui vägivaldselt. Ma pean ütlema, et ükski „Kajaka” akadeemiline esitlus pole mind siiani sellisel määral puudutanud. Lavastuse teises pooles muutuvad kontekstist väljarebitud, pinguldatud emotsioonid ja mehaaniliselt korduvad käitumismustrid ekstaatiliseks müsteeriumiks. Lavastuslik tervik on täpne, hästi väljamängitud, ladus, mitte miski ei lohise, auke ei ole. Isegi kutseliste riigiteatrite kurikuulsat ühte üleliigset kolmandikku pole võimalik täheldada. Täiel määral allkirjaga teater ühesõnaga.
Ja nüüd ma siis nuputan siin – mõeldes Anu Lambile ja Ene-Liis Semperile, aga ka Tallinna Linnateatri publikule – kellele ja miks see kõik mõeldud on. Kas on siin tegu sellega, et harjutatakse eesti konservatiivset teatripublikut uuema teatrikeelega? Või on hoopis tegu katsega mumifitseerida teatriuuendust, näidata seda sellises armsas nostalgilises võtmes, umbes et vaadake kui armsalt lapsikud me kunagi teatrit tehes olime. Ehk siis on äkki tegu hoopis topeltpettusega, teatriuuenduse vaikse läbiimbumisega meie maile nostalgitsemise kaitsvas varjus. Aga äkki on ... heheh... ah ei midagi.
No comments:
Post a Comment