Kivilinna lugu
Detsembri lõpus pakuti mulle tööd. Kivilinna gümnaasiumis oli filosoofia õpetaja poole õppeaasta pealt ära läinud ja nad vajasid kedagi kes õpilastele aasta lõpus hinde välja paneks. Nad helistasid mulle enne jõulu ja nii me leppisimegi kokku et viienda jaanuari hommikul lähen asja kohapeale vaatama.
Viienda jaanuari hommikul ma olin ärgates veel väga purjus. Tegelikult ma isegi ei plaaninud tõusta, läksin lihtsalt kusele või niisama muidu õhku ahmima ja vett larpima, kui mulle järsku Kivilinna kool meelde tuli. Ma muidugi ei viitsinud sugugi minna ja väga suur kiusatus oli kogu asi nahhui saata. Aga kuidagi ma enda liikuma sain. Lõppude lõpuks polnud see mul esimene kord niimoodi minna.
Elasin tollal illgaalina vanas pällis ja nii kujunes mu teekond kivilinna üpris pikaks. Selles seisundis kõndimine on üpris omamoodi elamus. Sulle tundub et sa kõnnid paar-kolm meetrit oma kehast eespool. Õigemini komberdad. Ja sa pead nägema tublisti vaeva et keegi ei märkaks kui täis sa tegelikult oled.
Annelinn oli jube nagu ikka. Betoonist majakarpide vahel valitses veel hämarus. Taevas oli pilves ja tänavad täis tööle tõttavaid kühmus kogusid. Kivilinna kooli leidmine majaderägastikus võttis üksjagu aega. Lõpuks leidsin end lähenemas mingile klaasist ja betoonist totrusele. See kõrgus kuidagi eraldi nagu mingi kiskjalik vabrik. Aegajalt vilgatasid suurest tumedast kolossist kurjakuulutavad tuled ning võis selgesti hoomata konveiereid töötamas. Euroremont polnud oma valedega veel siia jõudnud – tegemist oli vana hea veneaegse haridustootmishoonega. Määrdunud klaasid, alasti betoonseinad.
Vastu võttis mind õppealajuhataja – kuuekümneaastane hallide juustega pedagoogiline raudvara Tutvustas mind mingite dokumentidega, viis süsteemidega kurssi. Mina üritasin muidugi rääkida võimalikult vähe – et ei paistaks välja kui purjus ma veel olen.
Isegi läbi oma pohmaudu ma siiski tajusin et midagi oli selle kooliga viltu. Õppealajuhataja oli kuidagi hirmunud, koolimaja seistsmekümnendate aastate interjöör kuidagi määrdunud ja kleepuv, aknad kattunud kondenseerunud vee kihiga. Jäi mulje nagu oleks siin just äsja kõvasti viina joodud.
Siis viidi mind direktori juurde. Tervitused-viisakused, mõned üldised sõnad kooli kohta, viisakad küsimused minu käekäigu kohta jne. Üritasin jällegi oma sõnu väga ettevaatlikult sättida, et mitte midagi lolli öelda. Napid repliigid, pikad mõttepausid. Teate küll seda seisundit. Mnjah.
Aegamisi ma tajusin et direktor minu vastas teeb sedasama. Neljakümneaastase lühikest kasvu ametnikupässi silmad olid aukus ja kottis. Tajusin korraga et meie lühike viisakas vestlus oli veninud lõpmata pikaks, et direktor üritab samamoodi ettevaatlikult sõnu ritta ajada mistõttu jutt venib nagu tatt.
See oli ühteaegu nii groteskne kui painajalik kogemus. Lõbus oli mõista et meie vestlus võib olla kahe joodiku pimesikumäng, painajalik oli mitte teada seda kindlasti. Polnud ju ühtegi tõendit peale ülitugeva déjà vu tunde, mille võis ka muidugi mu enda joomise arvele kirjutada.
Kohtumine lõppes siiski. Mind võeti tööle.
Kainenesin alles koduteel.
Detsembri lõpus pakuti mulle tööd. Kivilinna gümnaasiumis oli filosoofia õpetaja poole õppeaasta pealt ära läinud ja nad vajasid kedagi kes õpilastele aasta lõpus hinde välja paneks. Nad helistasid mulle enne jõulu ja nii me leppisimegi kokku et viienda jaanuari hommikul lähen asja kohapeale vaatama.
Viienda jaanuari hommikul ma olin ärgates veel väga purjus. Tegelikult ma isegi ei plaaninud tõusta, läksin lihtsalt kusele või niisama muidu õhku ahmima ja vett larpima, kui mulle järsku Kivilinna kool meelde tuli. Ma muidugi ei viitsinud sugugi minna ja väga suur kiusatus oli kogu asi nahhui saata. Aga kuidagi ma enda liikuma sain. Lõppude lõpuks polnud see mul esimene kord niimoodi minna.
Elasin tollal illgaalina vanas pällis ja nii kujunes mu teekond kivilinna üpris pikaks. Selles seisundis kõndimine on üpris omamoodi elamus. Sulle tundub et sa kõnnid paar-kolm meetrit oma kehast eespool. Õigemini komberdad. Ja sa pead nägema tublisti vaeva et keegi ei märkaks kui täis sa tegelikult oled.
Annelinn oli jube nagu ikka. Betoonist majakarpide vahel valitses veel hämarus. Taevas oli pilves ja tänavad täis tööle tõttavaid kühmus kogusid. Kivilinna kooli leidmine majaderägastikus võttis üksjagu aega. Lõpuks leidsin end lähenemas mingile klaasist ja betoonist totrusele. See kõrgus kuidagi eraldi nagu mingi kiskjalik vabrik. Aegajalt vilgatasid suurest tumedast kolossist kurjakuulutavad tuled ning võis selgesti hoomata konveiereid töötamas. Euroremont polnud oma valedega veel siia jõudnud – tegemist oli vana hea veneaegse haridustootmishoonega. Määrdunud klaasid, alasti betoonseinad.
Vastu võttis mind õppealajuhataja – kuuekümneaastane hallide juustega pedagoogiline raudvara Tutvustas mind mingite dokumentidega, viis süsteemidega kurssi. Mina üritasin muidugi rääkida võimalikult vähe – et ei paistaks välja kui purjus ma veel olen.
Isegi läbi oma pohmaudu ma siiski tajusin et midagi oli selle kooliga viltu. Õppealajuhataja oli kuidagi hirmunud, koolimaja seistsmekümnendate aastate interjöör kuidagi määrdunud ja kleepuv, aknad kattunud kondenseerunud vee kihiga. Jäi mulje nagu oleks siin just äsja kõvasti viina joodud.
Siis viidi mind direktori juurde. Tervitused-viisakused, mõned üldised sõnad kooli kohta, viisakad küsimused minu käekäigu kohta jne. Üritasin jällegi oma sõnu väga ettevaatlikult sättida, et mitte midagi lolli öelda. Napid repliigid, pikad mõttepausid. Teate küll seda seisundit. Mnjah.
Aegamisi ma tajusin et direktor minu vastas teeb sedasama. Neljakümneaastase lühikest kasvu ametnikupässi silmad olid aukus ja kottis. Tajusin korraga et meie lühike viisakas vestlus oli veninud lõpmata pikaks, et direktor üritab samamoodi ettevaatlikult sõnu ritta ajada mistõttu jutt venib nagu tatt.
See oli ühteaegu nii groteskne kui painajalik kogemus. Lõbus oli mõista et meie vestlus võib olla kahe joodiku pimesikumäng, painajalik oli mitte teada seda kindlasti. Polnud ju ühtegi tõendit peale ülitugeva déjà vu tunde, mille võis ka muidugi mu enda joomise arvele kirjutada.
Kohtumine lõppes siiski. Mind võeti tööle.
Kainenesin alles koduteel.
No comments:
Post a Comment