olemised

Ma olen rong mis sõidab mööda kaheksaastmelist raudteed. Ma muutun hääleks, ma kandun kagusse. Seal sädelen ma jõelainetes päikesevalguses, kuni istun kiviks ja kuulan endas kallima südamelööke. Hiljem olen ma tähistaevast toetav suitsusammas. Ma murdun lainena vastu ust ja langen tühjusse käed õieli. Ma hiilgan ja küütlen sest ma olen puhkevalt tõusev õis. Üks panter silmitseb mind kahtlustavalt, vongerdab minema. hommik on saabunud, ma heljun uduna kastese aasa kohal. Kuused kuumutavad mind kui ma sipelgana okkaid ringiratast lohistan. Keegi sobrab minus otsides võilillejuurt kui ma mullana jahedalt vastu kobisen. ma olen õhk, ma vabisen marjapõõsaste vahel. Ma olen sääseke kes otsib purjuspäi tantsusaapaid. Ma olen jäine mägi, ma libistan end liustikuna pilvede vahelt läbi, ma muutun ookeaniks, MA AHMIN ÕHKU...