pohm

ma tõusin üles, ma olen veel purjus. see läheb mööda. läheb minust mööda ja täidab mind nimetu hirmuga. ma hakkan veel kartma, küll te näete kuidas ma ikka hakkan, kuidas ma kardan. ma võdisen nurgas, ma pressin ennast toanurga kaugeimasse tippu - otsima tõotatud maad. ja ma saan kartma kõike, andke ainult ette.

aga praegu ma veel ei karda. lihtsalt sitt on olla. peopesadel läigib paakunud pohmelus, kaenlaalused haisevad kurbuse järele. riided lasuvad korratutes kuhjades ja ma ei viitsi ega suuda jälle tööle minna. enor lööb mu maha. kadri lööb mu maha. Jürka lööb mu maha. Erki lööb mu maha. siin läheb lausa suuremaks rebimiseks. oi, ma ei julge oma telefoni sisse lülitada. ma ei taha jälle udutada ja valetada, lubadusi jagada, lolli mängida.

see ilus tüdruk, kes eile mulle külla lubas tulla, ei helistanudki

töötegemine ajab jooma, joomine sunnib tööd tegema. "Sa kas sured või usud nende fakin valesid." Nii ütleb tegelane filmis "Peenike punane joon". Kes ei usu et töö teeb rikkaks, terveks ja heaks, see peab jooma. Kirik või kõrts. Mina valisin kõrtsi. sest päevavargana õnnestub mul ehk viinaleti eest pääseda. Hiilida öhe. selline on minu kurikaval, vettpidav plaan - põletusjälgedega seinal.

joove sunnib aegajalt sügavamalt hinge tõmbama. enor helistas - tema mind esialgu veel maha ei löö. lähen õue telefoniga rääkima, ei saa isegi aru miks, aga alati tahaks suure, laia lageda taeva all olla kui telefoniga räägin. näen ja vahin huviga mööduvat blondiini aga siis meenub mulle et alles ma tagusin pihku. ja ma mõistan et mu huvi on viirastus, mälestuse mälestus....

homme tuleb jälle tööle minna...