Visandid: H

Me märkasime teda kohe ja nimelt läbi kõnnaku. Seisime sõbraga ühika koridoris, kui ta meist mööda kõndis. Me olime ühel meelel et tegu on lummava naisterahvaga ehkki miks just jäi arusaamatuks. Midagi tema kõnnakus oli, ei tea kas asi oli teatavas jäikuses, aga kuidagi assotsiotsieerus see laplastega. Björki hullumeelsust kumas sealt läbi. Midagi väga naiselikku, midagi väga erootilist, aga absoluutselt teispool Cosmopolitani küündimatuid rõvedusi.

Teisalt kui ta istus oma põlvedel teemantistes, meenutas ta jaapanlannat. Mul on miski jama nende jaapani kaunitaride selgadega, mis on sirged, viitavad tugevale sisemisele distsipliinile, tantsule, võitluskunstidele. Euroopa naised kipuvad olema seljast kõverad, seda peetakse koguni seksuaalseks ehkki ma ei saa küll aru miks aga noh eurooplaste maitse selles valdkonnas on alati olnud vähe imelik. H. selg oli sirge ja terviklik, samas painduv nõtke, tugev. Ja kui ta juhtus olema alasti siis tegi valendav nahk selle ka kauniks.

Kui H nuttis, siis haaras see kogu ta olemuse. Tundus nagu oleks ta sisemuses puhkenud tulekahi, nagu põlenuks ta seestpoolt väljapoole. Hiljem kui ma pidin meievaheliste tülide käigus oma südame kõvaks tegema oli just seda kõige raskem välja kannatada. H oli tuleolend, ta oli sündinud draakoni aastal. Temas pulbitses tohutu energia mis aga oli lapsepõlves käänatud iseennast õgima. Seetõttu jäi ümbritsevatele ekslik mulje nõrgast ja vastupanuvõimetust olendist. Selline suhtumine maksis karmilt kätte. Kui H. allasurutud raev ükskord vallale pääses oli see kiire, äkiline, etteennustamatu, halastamatu ja hävitav. Mäletan seda hirmusegast hämmingut ta töökaaslaste näol, kui H ühel ilusalt päeval neile kätte maksma asus. Isegi mina kuigi ma elasin H-ga 10 aastat, ei osanud iial ette teada millal mind võib jälle tabada süüdistuste ja etteheidete laviin.

H-le meeldisid lõhnad. Ta otsis lõhnu hoolega ja nautis neid. Kui tee ääres sattus olema jasmiin või kibuvits, nuusutas ta läbi iga viimase kui õie. See oli ühtaegi nii tüütu kui armas. Kui H miilustas siis esmajoones nuusutas ta läbi kõikvõimalikud karvad. Seda oli raske välja kannatada sest see tekitas kõdi. Ükskord ma koguni demonstreerisin seda ta enda peal ja nuhutasin ta samamoodi läbi nagu koer. "Issand, kas see on tõesti nii talumatu?" küsis ta ja ma siis valetasin et pole hullu.

H ei ei kandnud ilusaid riideid, ei teinud soenguid, ei maalinud endale nägu pähe. Ta, vististi küll alateadlikult tegi end inetuks kandes vormituid ja ja värvituid asjandusi nii et ükskord ma solvasin teda hingepõhjani öeldes et ta näeb välja nagu Saksa DV kooliõpilane. Ta ei saanud enese kaunistamisest aru, sellise absurdsuse tähtsustamine ümbritsevate inimeste seas aga tekitas temas trotsiseguse reaktsiooni. Teisalt oli just H see kes õpetas mind nägema asjades ja inimestes lasuvat vaikset sisemist ilu, nagu ka seda kui habras on see ilu selle maailma vägevate käes.

Mida iganes ka mu joodikutest sõbrad mulle ei räägi, H mitte kunagi ei üritanud võimutseda mu üle. Ta küll kartis et mina tahan võimutseda tema üle ja seetõttu meie kooselu oli paranoiast läbi imbunud põrgu, aga ise ta minu otsas trampida ei tahtnud. Ma julgen seda väita kuna olen hiljem kohanud ka sellised kes ainult võimu tahavadki.