teadvuse igivoolav jõgi

Me võime kujutada endale ette teadvust, teadvustatud mõtteid ja tundeid kui jõge. Jõgi võib olla sogane või selge, lai või kitsas, madal või sügav, kiire või aeglane, ühtlane või kärestikuline - nagu ka teavuse vool. Jõgi võib sillerdada päikesepaistes samuti kui virvendada tuule käes. Vahel jõgi aurab, kui ta just pole jääkaane all. Jõgi võib voolata sirgelt, aga ka kiira-käära. Kuu looded kulutavad ta kaldaid samuti kui jõgi ise oma sängi. Maastik millel see jõgi oma sängi kulutab on alateadvuse mitmekesine salapärane omailm. Teadvuse jõgi söövitab sängi teadvustamatusse kuna viimane keerab ja käänab jõge omatahtsi. Mõnikord pole jõel põhja, teinekord ulatuvad jõe põhjast välja komplekside ja valede rahnud, mille ümber mõtete ja tunnete vood kõikeunustavalt keerlevad. Jõe lätted kaovad maapõue sügavusse, ta suubub aga lõputu rahu ookeani, kus laevad aeglaselt horisondil sillerdavasse päikesesse kaovad. Võib oletada et Dionysos kes elab lätetel käib aegajalt külas Apollonil üle tuhande mere, üksik tao munk aga kasvatab vaikselt riisi jõe ääres. Kuulatleda kuuvalges allika juures maa häält kevadel kui kõik aurab ja kidiseb või marssida jõe sirget serva mööda kõrbetolmus otse päikesesse - on siin valikut. Ujuda, sukelduda, uppuda ..... ärgata. Pidada tublit vesiveskit koos kindla veskitammega, mis vett jaopärast läbi lubab ja veskirattaga mille mühin jõe kaldal kasvavate puude sahina summutab...