Ma elan nagu valemängija.
Ma oleks pidnud ennast keskkooli ajal maha nottima. Ei julgenud muidugi, noore inimese asi. Aga mis teha, kui kisub paratamatult, tõmbab sinnapoole. Siis ma leiutasin justkui virtuaalsed mängukaardid. Ma petsin iseennast kaartidega. Nagu Josephus Flavius seal Feuchtwangeri raamatus ennast surmast täringutega välja pettis. Sõbrad, peod, teadmised, raamatud, näitlemine, tai-qi. See kuradi ühikas, jamad naistega. Põgenemine iseenda ja Vältimatu eest. Kõik et täita tühjust. Uba on aga selles et vanemaks saades hakkavad nii viitsimine kui vigurid otsa lõppema. Kaardid kipuvad kuhugi kaduma, neid jääb kätte üha vähem. Ja nii ma lähenen aeglaselt, jänesehaake tehes, tiirutades nagu kärbes vältimatule.
Aga on veel midagi, mida ma vahepeal teada sain.
Enesetapp on vältimatus. Seda vältimatust on valesti mõistetud. Enesetapp on See Vältimatus. Täpsemalt - Enesetapp on üks vältimatuse aspekte. Ta on vähem kui tema kohta käiv predikaat. Ja see ilmneb tõigas et aspekte on veel. Näiteks sarimõrv või lihtsalt eneseleidmine või satori või koguni nirvana. Niisiis - pole mitte enesetapu vaid ongi Selle Vältimatu küsimus. See on nagu Heideggeri die kehre - murrang mõtlemises. See Vältimatu on koht stsenaariumis kus inimene murrab endasse paratamatult sisse, omaenda olemise valendikku. Tõe hetk, poisid.
täiendus:
jutu uba on see et see mida peetakse enesetapuks, mille poole mõni vääramatult liigub, on tegelt laiema tähendusega hetk, tõe hetk, selgus, et seda ei maksa karta kuna tegu polegi niivõrd enesetapuga. See on inimese lahtivõtmise ja kokkupanemise punkt, meditatsiooni keeles nn absoluutne null.
Ma oleks pidnud ennast keskkooli ajal maha nottima. Ei julgenud muidugi, noore inimese asi. Aga mis teha, kui kisub paratamatult, tõmbab sinnapoole. Siis ma leiutasin justkui virtuaalsed mängukaardid. Ma petsin iseennast kaartidega. Nagu Josephus Flavius seal Feuchtwangeri raamatus ennast surmast täringutega välja pettis. Sõbrad, peod, teadmised, raamatud, näitlemine, tai-qi. See kuradi ühikas, jamad naistega. Põgenemine iseenda ja Vältimatu eest. Kõik et täita tühjust. Uba on aga selles et vanemaks saades hakkavad nii viitsimine kui vigurid otsa lõppema. Kaardid kipuvad kuhugi kaduma, neid jääb kätte üha vähem. Ja nii ma lähenen aeglaselt, jänesehaake tehes, tiirutades nagu kärbes vältimatule.
Aga on veel midagi, mida ma vahepeal teada sain.
Enesetapp on vältimatus. Seda vältimatust on valesti mõistetud. Enesetapp on See Vältimatus. Täpsemalt - Enesetapp on üks vältimatuse aspekte. Ta on vähem kui tema kohta käiv predikaat. Ja see ilmneb tõigas et aspekte on veel. Näiteks sarimõrv või lihtsalt eneseleidmine või satori või koguni nirvana. Niisiis - pole mitte enesetapu vaid ongi Selle Vältimatu küsimus. See on nagu Heideggeri die kehre - murrang mõtlemises. See Vältimatu on koht stsenaariumis kus inimene murrab endasse paratamatult sisse, omaenda olemise valendikku. Tõe hetk, poisid.
täiendus:
jutu uba on see et see mida peetakse enesetapuks, mille poole mõni vääramatult liigub, on tegelt laiema tähendusega hetk, tõe hetk, selgus, et seda ei maksa karta kuna tegu polegi niivõrd enesetapuga. See on inimese lahtivõtmise ja kokkupanemise punkt, meditatsiooni keeles nn absoluutne null.
No comments:
Post a Comment