masendav tuimus

imelik on ikka kaine olla. justnagu rändaks ajamasinaga tagasi oma üksildasse noorusesse. olen nimelt vahepeal nii palju joonud et olen unustanud selle tunde, mis tollal mind valdas. see oli absoluutne, kompromissitu, paratamatu üksildus. seda ei saatnud põletav masendus, pigem oli tegemist tuimusega, mis teatud mõttes koguni rahustas. su silmapõhjad on nagu hiigelsuure külma, tühja koopa osavõtmatud seinad, millele elu graveerib oma võõrastavaid, samas ilusaid mustreid. vene filmides esineb seda tunnet ja sellel on nimigi olemas - taska. eurooplane ei saa sellest tundest iialgi aru. see pole põletav igatsusevalu, see pole üldse valu. see on tervalt tajutud valu puudumine, võimatus valuks. lõputust tolmusest tasandikust mida külm päike kiiritab, õhkub nii lõputut üksildust et ainus mõistlik reaktsioon on rahu. See on platonovlik rahu - segu abitusest, vaprusest, üksildusest, osavõtmatusest, kirgastusest. seda toimlemist tühjuses on võimatu kirjeldada inimesele kes pole seda ise kogenud. kas peab veel ütlema et see tunne on ka ühtlasi absoluutselt talumatu?