Saturday, April 9, 2016

Kummastavad momendid Rahvusraamatukogus:


Sisenen mina Rahvusraamatukokku. Riidehoius tolgendab prominente, sissekäigu juures seletab turva mingile noorele mehele kannatlikult, et miks ta ei või kotiga sisse minna, too aga noogutab niimoodi mõistvalt ja pidevalt. Kogu nende jutuajamine toimub sellise imeliku nurga all, mehed silma teineteisele ei vaata justnagu ei puutuks räägitav vähimalgi määral nendesse. Topin kaardi õigetpidi pilusse ja turva piiksub selle peale midagi üle õla. Või on see masin mis piiksub? Ronin trepist üles - teate küll see dolomiidist trepijurakas seal ulmetrepikojas - sisenen mingisse lugemissaali, istun arvutisse.

Olles mõnda aega teksti trükkinud, astun telefon peos jälle sinna ulmetrepikotta. Astun mina paar sammu ja järsku näen, et minu ees, põrandal, paari meetri kaugusel, puhtakslakutud halli mistrakatte peal on.... kahvel. Kahvel, selline tavaline, libahõbedane. Vedeleb seal teate uhkes üksinduses. Kinnitan teile, et enne seda kahvlit seal polnud. Ma vaatan. Igaks juhuks või ka noh lihtsalt (alati ju ei pea igaks juhuks) ma kahvlit ei puuduta vaid vaatlen teda ugrilase kombel - eemalt. Istun lausa seina äärde vaatama. Või noh, tegelikult ma lihtsalt istun, kahvlist on mul juba sügavalt poogen.

Korraga väljub lugemissaalist rangeilmeline tumedate puust prilliraamidega kodanik ja märkab samuti kahvlit. Tal on kaenla all raamat ning peale mõningast üllatusmomenti ta vaatab miskipärast otsa mulle. Küsival pilgul täis pinevust ja etteheidet. Äkki ta mõtleb, et mina panin selle kahvli sinna? Ei tea. Hakkan kohe mõtlema et milleks, mille kuradi pärast ma peaks või võiks tuua raamatukokku kurat teab kust mingi kuradi kahvli ja asetada selle põrandale. Teisalt, samas, miks ka mitte. Punki võib ju ka vahel panna, mis sest et see ikkagi pole mina. Mina vaatan mustade prilliraamidega rangeilmelisele kodanikule vastu suurte säravate silmadega. Kodanik kohmetub ja tõttab trepist alla. Mina vaatan talle järele, räägin telefoniga, seejärel lähen tagasi trükkima. 

Kahvel on veel seal kui ma nüüd tagasi lähen. Või on rangeilmeline kodanik, prillid peas juba midagi ette võtnud?

No comments:

Post a Comment