Käisin eile maal. Tegin natukene tööd, aga ma unustasin tööjope kaasa võtta ning kuna ilm oli suhteliselt külm, siis pidin töötama selle mantliga, milles ma nö avalikumas ruumis ringi liigun. Vana puiduräga koristamine ei ole kõige puhtam tegemine, ma üritasin küll ennast mitte ära määrida, aga aja jooksul kippus mantel ikka vägisi rokaseks saama.
Sellest tuli ühe töömehega juttu. Ta küsis: "Oot, sa oled praegu linnariietes või? Kle ma annan sulle miski jope, mul on siin." Lahke mees oli. Aga mis mind eriti soojalt puudutas oli see väljend: "linnariided". On sellised spetsiaalsed riided, millega käiakse linnas. Seal peab vaata siuke ilus välja nägema. Maal ei saa selliste riietega käia, sest maal tuleb teha tööd, töö aga on must ja tähtsad linnariided määrduvad.
Kui ma mõtlen sellele, kuidas nüüdisajal kõik imperatiivsel, totaalsel kombel enese müümise, enese- reklaami, eneseesitluse ümber tiirleb, siis selle väljendi sisse peidetud suhtumine, isegi filosoofia, mis praegu nii oluliseks peetava rahumeeli, talumehe kombel perifeeriasse lükkab, ei tee südant mitte ainult koduselt soojaks vaid on ka kainestav ja värskendav. Nii tore et on veel midagigi Maarahvast alles.
Hiljem sattusin juhtumisi ühe pere kokkutulemisele. Grilliti. Üks auto pühitseti sisse. Mehed jõid, aga esialgu suht tagasihoidlikult, viinad ootasid kapis hilisemat aega. Kaks naist olid rasedad, jahuti pikalt laste teemal, aga lapsed jooksid aias ringi, mängisid palli, põristasid väikese ATVga. Üks lastest oli tumeda nahavärviga, kuskil nelja-viieaastane, elava loomuga, uudishimulik poiss.
Ma nägin, et ta oli pereliikmena täielikult omaks võetud. No kohe täiesti, "oma" ja jutt lõppend. Ma teadsin et kui keegi oleks seda pisikest poissi ta nahavärvi alusel solvanud, oleks kõik need inimesed seal, vanad ja noored teda kaitsnud. Kohe, ilma kõhklemata. kasvõi vanal heal kolakaandmise tasandil.
See oli kummastav ja huvitav. Räägitakse, et meil on rassism ja et see on levinud näiteks maakohtades, väikeasulates, inimeste seas, kes on väikese või hoopis olematu sissetulekuga või töötavad muul maal, aga siin seda polnud. Lihtsalt polnudki. On veider tunne mitte kohata midagi seal, kus seda eeldatakse olevat. Et asjad on läinud paremini kui oodatud.
Päike vajus metsa taha, kiskus päris jahedaks. Viimane valgus peegeldus tagasi mahajäetud laudahoone fassaadilt, põlla pääl kolistasid ringi udulaamad, vana koer haugatas midagi ja üritas kangete jalgadega ringi koperdades oma kohustusi täita.
Pilvede vahel, silmapiiril lõõmas juustukuu.
No comments:
Post a Comment