See eksistentsialistlik lugu räägib sisemiselt arenenud inimesest. Saatuse või siis juhuse tahtel on ta sunnitud elama vetelpäästeinstruktori ja pleyboy pruuniksvõõbatud kehas. Teda ümbritseb tüütu kaaskond - mingid totralt armunud, solaariumites siniseks päevitunud, kunstisside ja plastilise ilukirurgia najal uuemale elule turgutatud blondiinid ning nende armukadedad mehed. Keevad tunded, arenevad painavalt mõttetud draamad. Peategelane talub seda kõike oma tarbetult musklilise keha varjus, aga et ta ammutab jõudu tühjusest, siis kiirgub tema südamest lõputut leplikkust selle madalama eksistentsivormi suhtes. Kirjeldus inimese teest sisemise rahu poole on kirja pandud minavormis ning selle esimesed laused võiksid olla näiteks sellised:
"Ärge otsustage mu üle välimuse põhjal. Ma olen see, kes ma olen - ma olen vetelpääste instruktor..."
"Ärge otsustage mu üle välimuse põhjal. Ma olen see, kes ma olen - ma olen vetelpääste instruktor..."
loodan peatselt näha järge sellele loole, eriti kui Must, Ann väidab, et Rahva oma kaitse on (suveks?) lõpetanud. Pane tähele, Pets, sul on võime oma tekstiga panna inimesi täiest kõrist naerma ...
ReplyDelete