Joanna Ellmann ja Peeter Piiri esitlevad: Marie Under, Friida ja kiilakad

Eesti lüürilise luule üks väljapaistvamaid esindajaid, kirjaneitsi Marie Under kümbles meessoost literaatide ja kirjanike õrnas, katkematus tähelepanus. Keda kõike seal polnud - Adson, Gailit, Visnapuu, Tuglas. Kõik kuulsad, säravad, tuntud - ikkagi meie väikese rahva kultuuriline koorekiht.

Marie Under aga sellele kõigele vaatamata oli sügavalt ja lootusetult armunud tööliskirjanik Johannes Vares-Barbarusse, tolle aja kriteeriumite kohaselt luuserisse ja autsaiderisse meie kirjandusmaastikul. Kord kohtusid nad pargipingil, kus Under oma kuumad tunded Vares-Barbarusele teatavaks tegi. Pöördumise lõpetas ta järgmise lausega:

"Kallis Johannes! Kas me ei võiks need hingeelulised liigutused mitte kehalisel tasandil vormistada?"
"Ei, mina olen pühendanud ennast klassivõitlusele ja ei või endale lubada kombelõtvust, mis iseloomustab manduvat kapitalistlikku ühiskonda."

Äraütlemine oli valus ja leidis loomingulise väljenduse luulekogus "Õnnevarjutus." Suures ahastuses aga lõid välja Marie Underi nümfomaalised kalduvused, millest pärineb ka väljend "marieunderlikud eluviisid". Et Johannes Vares-Barbarus oli tollal paljakspöetud peaga, langesid voodilinade vahelt lohutust otsiva Underi löögi alla just teda ümbritsevad kiilad literaadid Adson ja Gailit. Moodustus eesti kirjandusajaloos teenimatult tähelepanuta jäänud, samas asjaomastes ringkondades kurikuulus "Marie Underi kepi sondernkomando".

Erandiks kiilakate himuras enamuses oli tuntud sulemees Fridebert Tuglas, keda tema fetishiarmastuse tõttu ka Friidaks kutsuti. Niisiis oleks kaamerasilm hilisel õhtutunnil avastanud Marie Underi magamistoas järgmise vaatepildi: Esiplaanil on Friida kes särasilmil proovib selga Marie Underi aluspesu. Tagaplaanil on voodi, kust kostab joobunud, võimukas naisehääl, mis teatab:

"Roni maha kiilakas, Friida kord on!"

Teiste seas jagas oma vaimustust Marie Underi külluslike kehaliste võlude üle ka August Gailit. Ta istus kirjutusmasina taga ja trükkis kirglikult teksti. Aegajalt tõstis ta käed klahvidelt, hellitas Marie Underi kujuteldavaid rinnamügaraid ja õhkas kogu südamest. Seejärel asus ta taas käte värinal tuhandekordse innuga kirjutama. Nii valmis Gailiti teos "Leegitsev süda."

Marie Underi peatähelepanu sel tormisel perioodil aga on hõivanud Hendrik Visnapuu. Vaat see on mehine mees. Kaljuna seisab Visnapuu linna taga metsas ja tõstab aeglase, väärika liigutusega oma duellandipüstoli (kõik mehised mehed lasevad püssi). Sealsamas põlvitab imetlusest hullunud Marie Under, kes on klammerdunud Hendrik Visnapuu vaba käe külge. Visnapuu tulistab, Marie Under aga oigab: "Oo Hendrik" ja sulab hääletult süldiks. Visnapuu pöördub hetkeks, silmitseb põgusalt süldistunud Mariet, seejärel pöördub tagasi, tõstab relva, puhub suitsu torult ja pistab vilunud liigutusega relva kabuuri. Lask on õnnestunud.