leidsin ühe vana luuletuse

Ma vihkan kevadet
hormoonide tulva
mis nõrgub pähe
nikkuvaid kasse ja koeri
voolavat sulavett
hilisõhtute ängi
kella nelja aegu
helisevat taevasina

eks ta tiba titekas on aga lõpp tuleb kuidagi ootamatult ja päästab päeva