jälle unenägu

Nägin unes et olin mingis kevadkoolis või suvelaagris - päris täpselt ei saanudki teada, kus siis õieti. Mulle tundub, et ma vist sebisin nukuliku välimusega naist. Mis on veider kahes suhtes - sebimine pole mulle iseloomulik tegevus ja ma polnud seda naist kunagi varem näinud. Naisel oli kaaslanna, asiaat, kõhn, julmade silmadega. Tolle sabas tilpnes omakorda austaja, frakis tüüp, kelle nägu ma kas ei näinud või ei mäleta. Naistel olid seljas pidulikud ballikleidid 19. saj lõpust. Mustad toonid ja lehvikud lisasid salapära.

Rippusin nukunäoga naise sabas ja sattusin lõpuks buduaari, kus saime olla ainult meie neljakesi. Mulle ulatati skalpell ja mult oodati et ma hakkaksin nukunäoga naist lõikuma. Tegin mõned kohmakad sisselõiked, kõik kohad olid verd täis. Ahastus, õudus ja vastikus ajasid mul südame pahaks. Nukunäoga naine võttis mult skalpelli ja hakkas ennast ise lõikama. Vilunud liigutustega eemaldas ta oma kaelalt naha, ning asus seejärel skalbi kallale.

Vaatasin asiaadi poole - tolle austaja oli naise kaelalt ja peast naha juba täielikult eemaldanud ning asus nüüd eemaldama nahka näolt. Ilma skalbita tundus tema pea ebaloomulikult väike. Kuna ma nüüd teadsin mida edasi teha, võtsin taas nukunäoga naiselt skalpelli, eemaldasin lõplikult skalbi ja seejärel ka näo. Näonaha all oli sama nägu, ainult erinevalt eemaldatud näost, mis oli roosa, oli see nägu hall. Mõlema naise olekust õhkus seksuaalset naudingut. Mis täitis mind aeglaselt kurbuse, üksinduse ja vihaga...

Joanna Ellmann ja Peeter Piiri esitlevad: Marie Under, Friida ja kiilakad

Eesti lüürilise luule üks väljapaistvamaid esindajaid, kirjaneitsi Marie Under kümbles meessoost literaatide ja kirjanike õrnas, katkematus tähelepanus. Keda kõike seal polnud - Adson, Gailit, Visnapuu, Tuglas. Kõik kuulsad, säravad, tuntud - ikkagi meie väikese rahva kultuuriline koorekiht.

Marie Under aga sellele kõigele vaatamata oli sügavalt ja lootusetult armunud tööliskirjanik Johannes Vares-Barbarusse, tolle aja kriteeriumite kohaselt luuserisse ja autsaiderisse meie kirjandusmaastikul. Kord kohtusid nad pargipingil, kus Under oma kuumad tunded Vares-Barbarusele teatavaks tegi. Pöördumise lõpetas ta järgmise lausega:

"Kallis Johannes! Kas me ei võiks need hingeelulised liigutused mitte kehalisel tasandil vormistada?"
"Ei, mina olen pühendanud ennast klassivõitlusele ja ei või endale lubada kombelõtvust, mis iseloomustab manduvat kapitalistlikku ühiskonda."

Äraütlemine oli valus ja leidis loomingulise väljenduse luulekogus "Õnnevarjutus." Suures ahastuses aga lõid välja Marie Underi nümfomaalised kalduvused, millest pärineb ka väljend "marieunderlikud eluviisid". Et Johannes Vares-Barbarus oli tollal paljakspöetud peaga, langesid voodilinade vahelt lohutust otsiva Underi löögi alla just teda ümbritsevad kiilad literaadid Adson ja Gailit. Moodustus eesti kirjandusajaloos teenimatult tähelepanuta jäänud, samas asjaomastes ringkondades kurikuulus "Marie Underi kepi sondernkomando".

Erandiks kiilakate himuras enamuses oli tuntud sulemees Fridebert Tuglas, keda tema fetishiarmastuse tõttu ka Friidaks kutsuti. Niisiis oleks kaamerasilm hilisel õhtutunnil avastanud Marie Underi magamistoas järgmise vaatepildi: Esiplaanil on Friida kes särasilmil proovib selga Marie Underi aluspesu. Tagaplaanil on voodi, kust kostab joobunud, võimukas naisehääl, mis teatab:

"Roni maha kiilakas, Friida kord on!"

Teiste seas jagas oma vaimustust Marie Underi külluslike kehaliste võlude üle ka August Gailit. Ta istus kirjutusmasina taga ja trükkis kirglikult teksti. Aegajalt tõstis ta käed klahvidelt, hellitas Marie Underi kujuteldavaid rinnamügaraid ja õhkas kogu südamest. Seejärel asus ta taas käte värinal tuhandekordse innuga kirjutama. Nii valmis Gailiti teos "Leegitsev süda."

Marie Underi peatähelepanu sel tormisel perioodil aga on hõivanud Hendrik Visnapuu. Vaat see on mehine mees. Kaljuna seisab Visnapuu linna taga metsas ja tõstab aeglase, väärika liigutusega oma duellandipüstoli (kõik mehised mehed lasevad püssi). Sealsamas põlvitab imetlusest hullunud Marie Under, kes on klammerdunud Hendrik Visnapuu vaba käe külge. Visnapuu tulistab, Marie Under aga oigab: "Oo Hendrik" ja sulab hääletult süldiks. Visnapuu pöördub hetkeks, silmitseb põgusalt süldistunud Mariet, seejärel pöördub tagasi, tõstab relva, puhub suitsu torult ja pistab vilunud liigutusega relva kabuuri. Lask on õnnestunud.

Krüpti astus seksotroopne naine

poistel püksis vemblad tõusid nagu kevadised tulbid

või ka nii:
Krüpti astus seksotroopne naine
poistel püksis vemblad liighatasid nagu lilled kevadises tuulepuhangus

Kargas suhu

Valitsejad kelle põhiliseks murelapseks on lihtsale inimesele peeru vahele keeramine

Kaks võrdlust

Nutmisest loobumine on nagu kepist ja masturbatsioonist loobumine. Teisel nädalal on kõige raskem ja nälg kõige põletavam. Keha mäletab veel, kehameel nõuab oma. Kolmandal nädalal on psühholoogiliselt painav (seesama kolmas nädal mis suitsetajatele tavaliselt komistuskiviks saab), aga edaspidi tuleb unustus ja rahu. Sa elad nii nagu poleks seda osa elust lihtsalt olemas. Mis on üllatav - võiks ju mõelda et aja jooksul isu ja nälg aina kasvab. Tõenäoliselt see nii ongi, aga mida suuremaks kasvab vajadus, seda sügavamale alateadvusse on see surutud. Ainult unenägude hõlmas meenub aegajalt midagi, sellest jäävaid füüsilisi jälgi aga on väga raske millegiga konkreetsest kokku viia (vt Hume) - põhjuslikkus peab siin psühholoogilisele hädavajadusele lootusetult alla vanduma.

...


Naised on nagu raha nuiavad joodikud. Nad muudkui hädaldavad ja halavad tähelepanu ja hoolitsuse järele, ega anna endale samas aru, et ükski resurss maailmas pole ammendamatu ja et tasuta lõunaid pole olemas. Niisamuti kui lõpeb lõpuks kaaskodanike kannatus joodiku ammendamatu krediidi suhtes, lakkavad toimimast need jõud mis naist lõkketulena selles ilmas soojendavad - sõprus ja seltsimehelikkus. Aga jah , mis ma ikka õelutsen, sama kehtib ka meeste suhtes...

Ilus jutt mis kisub veits rõvedaks

Mu hing on talviselt riides, mu keha valmis pikaks rännakuks. Mu pilk puurib horisonti ja silma selle taga. Temperatuur silma sisemuses on mahedalt null kraadi - Kelvini järgi. Randmeist väljuvad vardad ja ristuvad seal, kus silmad väsivad. Sabakont künnab vagu jälgede vahel, pikk päevatee vaob öösse. Päike põletab mu varju kõrbeliiva kellaosuti suunas - ta tiirutab ringiratast ümber ränduri nagu kass ümber palava pudru. Ma olen oma rajal nagu see kuulus habenuga, mis silma pooleks nüsib. Sirgjoon läbistamas ringi. Liha mu luudel kuivab kokku, saab üheks luudega. Ja minust jääb järele üksnes minemine. Lähen ja lähen

Lähen vannituppa ja koorin end riidest lahti. Võtan riista pihku ja see lollike tuksatab kohe ootusärevalt nagu koerake. Võtangi koera asendi, tundub mugav olevat. Teen mõned liigutused, kiiremini ja aeglasemalt - uurin meeleolusid. Aegajalt tõmbun tagasi, kui kiim liiga suureks kisub. Tunnen kuidas keha mürinal hormoone toodab ja neid laiali pritsib, kuidas ihuliikmed adrenaliinist jäigaks lähevad. Väldin kujutluspilte, sest need aktselereerivad liigselt käsitlusaluseid protsesse. Kui keha hakkavad läbistama tõmblused ja krambid, tõmban end hambad irevil tagasi, kui vaja, siis lõrisen ja haugun, et auru vähemaks anda. Rahunen, rahunen, ootan kuni viimane serv kaob taas silmapiiri taha. Siis alustan uuesti ja siis veelkord ja veelkord. Ikka viimase piirini ja algusse tagasi. Aegamisi on tunda kuidas kõigepealt sugutis, seejärel kogu kehas hakkavad edasi tagasi käima kuumalained . Nagu Metropolises, seal kohas kus hull doktor loob tuleviku üliinimese. Meel selgib. Keha vibreerib ja kumiseb nagu kirikukell. Aegalalt peatun ja pööran oma pilgu meelde, uurin kujutluspilte ja tundevõbelusi. Vajadusel teen märkemeid. Lõpuks ma lõpetan, aga ei lähe ega tule kuhugi. Katkestan. Ootan kuni hingamine rahuneb. Panen riided selga. Oeh, püksipõlved on ikkagi märjaks saanud kahhelpõrandal. Seedin toimunut. Leian et käib kah. Väike uhkus hiilib südamesse - olen tugev ja samas järeleandlik, aga ikkagi õel ja põrgulikult visa. Pühin higi laubalt, tõusen javäljun.

Uued toimetused ootavad.

mõteldes p-le

Iga kord kui sa purjus sõbra pead oma kodust välja viskama, viib ta kaasa tüki südamest. See on reetmine. jah, muidugi, nii ja naa, peab ja peab ja peab ja kõigile on nii parem, aga ikkagi reetmine on reetmine. Timukatöö.