Rattaga

Pole vahvamat asja kui suveöösel metsa vahel rattaga ringi kolistada. Täna sõitsin Jänese rada pidi linnast välja nii kaugele kui pimedas (ma ei kasuta rattatuld, see segab nägemist) kannatas ja kannatas üllatavalt kaugele. Tee kumas mustava rohu vahel nagu siug, udu hiilis lõrinal üle luhamaa, taamal kohises tsivilisatsioon. Ainult ühe korra käisin üle lenksude ja seda ka oma lollusest, tagasiteel, tulles märkisin enda jaoks ühe kraaviaugu ära ja ometigi sõitsin tagasiteel sinna pidulikult ikkagi sisse. Ju siis selle jaoks meelde jätsin.

Pärast tiirutasin veel linna peal - omamoodi pidulik on rattamehena ülbelt keset tühja sõiduteed vändata. Sõpruse sillast üle sõites meenus lapsepõlv, kuidas isa võttis mind kaasa oma lõpututele ametisõitudele mööda kolhoosi. Need kestsid päevi ja öid, poole ajast ma magasin vana mosse tolmusel, mõnusalt kütuse järgi lõhnaval tagaistmel.
Ühel sellisel retkel, oli palav augusti lõpp, põud, jäin ma aeglaselt haigeks. Keegi ei teadnud hiljem öelda, miks või mis mul viga oli, aga kui me lõpuks koju jõudsime, oli mul ulmepalavik, mingi 40 ja ma oksendasin mingit veresegust ollust. See möödus paari päevaga täielikult. Aga siiamaani on mul meeles see põuapalaviku tunne, ühtaegu nii õudne kui ka meeldiv, põlemist (kui nii saab üldse öelda) meenutav seisund, midagi täiesti hullumeelset. Aastaid hiljem leidsin et Bradbury on sedasama tunnet "Võililleveinis" kirjeldanud.

Kui ma lõpuks Tolstoi tänavat mööda rattaga mäest üles rühkisin, oli kuu mu mõtted juba viinud noorusaja kombele öösiti mööda pimedaid pooleliolevaid või lagunenud maju kolada ja kui ma ratast aia külge ketti panin jõudsin veel otsusele et ka see asi tuleb taas käsile võtta...

Vabasünd ja surma kuritarvitus

Vabasünd ja surma kuritarvitus
(Pealkiri osaliselt varastatud Mardilt)

Hiljaaegu avastasime seltskonnas inimese igavese taassünni saladuse. See kehtib muidugi eeldusel et igavene taassünd üldse kehtib. Mina näiteks olen optimist ja usun et see hindude väljamõeldud põrgu on tõepoolest väljamõeldis, et inimene sünnib, elab oma absoluutselt mõttetu elu ära ja sureb siis et mitte kunagi siia jumalikku korrapäratusse naasta. Nagu sädemeke tuules või midagi...

Aga kui eeldada et inimene pidevalt taassünnib, siis tekib palju keerulisi küsimusi. Põhimine on see, et miks, oh miks küll inimene siia mõttetusse ja valusasse kohta tagasi ronib? Muidugi kui eeldada siinkohal, et inimesel ehk ei antagi valikut, siis langeb see keskne küsimus ära. Jäävad vaid mõned täpsustavad küsmused, mis sadistliku või sadomasohhistliku jumala kontseptsioonist paelussi kombel välja kasvavad. Viimast oleme me kristluse najal nii hästi tundma õppinud, aga keda see ei rahulda, võib tutvuda ka islami, judaismi või mõne muu monoteistliku debiilsusega.

Kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla ja eeldada et inimene peale surma ikkagi ise saab otsustada, kas tagasi tulla või mitte, siis tabab igat mõistuslikku olendit hämming. Kuidas saab tõsimeeli uskuda et inimene tõesti tahab siia hädaorgu tagasi tulla ja mitte minna hulluks? Äkki see ongi tõeline relgioosne hullumeelsus, mille kõrval neitsistsündmine ja kolmainsus kahvatuvad kui lihtsalt tühipaljad alkoholi ärajäämanähud.

Siiski leidub seletus. Inimene sureb, no näiteks meeletutes piinades, kisades ja karjudes. Nagu laps verevähki või kolm meest põlevas ahjus. Inimene sureb, valu lakkab. Või me vähemalt usume nii lastes ennast eksitada inimese lõdvenenud näoilmest. Siinkohal heiastus mulle veel üks võimalus jumalikuks põrguks, aga jäägu see teiseks korraks, irwwww. Igal juhul, inimene sureb, valu lakkab. Ja see kallid sõbrad, see on maailma suurim nauding, õndsuste õndsus, mille kõrval mitte ainult seks, vaid ka kõige võimsamad opiaadid on vaid tühipaljas materiaalne eneserahuldamine.

Idamaades usutakse valgustumise võimalikkusesse, mõned õpetatud otsivad juba eluajal mõnd satorit mille najal sarnaselt ekspresspiletile võiks otsemat teed absoluutsesse tühjusse kihutada. Siin aga vihjatakse meile, et surm ise ongi valgustus, nirvana, absoluutne rahu ja valu puudumine. Ei ole vaja kellegi kintsu kaapida ega muretseda, millist kategoorilist imperatiivi järgida või millises vankris kükitada. Valgustus on kõigile garanteeritud lihtsalt surma kui sellise olemasolus.

Sedasorti teoloogiline kommunism viib meid aga järgmise avastuseni. Kujutate ette, inimene, kes viibis just maise elu puhtas põrgus, absoluutselt mõttetu valu ruumis, on nüüd tühjuses, rahus, valu ärajäämas. Passib seal puhtas naudingus, ekstaasis. Ja kui ta lõpuks midagi veel soovima hakkab, siis ainuke asi mida see idikas oskab soovida on: "Korrata!"

See on puhas narkomaania sõbrad see igavene tagasitulemine, see on sõltuvus elust ja surma kuritarvitamine. Põhjus miks inimene ellu tagasi ronib peitub lihtlabases naudinguihas, ihas valu ärajääma järele. Ja ma olen kindel et need kes enim kannatavad on ühtlasi enim sõltuvad. Juutidel on omal kummalisel kombel õigus kui nad räägivad et just neile, kes selles elus kõige rohkem kannatavad on lihtsalt taevane osa kannatusest siin kätte makstud, kuna parem elust osa ootab neid teisel pool. Meie avastatud arusaamise järgi tuleb investeerida surma ja investeerida just kannatuste läbi. Tuleb piinelda, võimalikult vastikult, madalalt ja mõttetult. Mida rohkem, mida pikemalt, seda parem. Parim sulle on olla olla 80 aastat valust lalisev, ülitundliku närvikavaga juurvili ja siis surra. Ja korrata seda lõpmatuseni nagu need vaesed laborirotid traadi otsas, selle kangikesega ja puha.

Neil viimastel on vähemalt privileeg surra...

Käisin Paides

Käisin just Paides. Kodulinn või midagi. Reede õhtu, pätid on oma harjumuspärastel pinkidel ja rüüpavad jooki. Linn sumiseb, elu keeb, õhtu on sume, maailm tundub täitsa elamisväärsena. Keegi kuskil karjub, üks noor inimene mängib paneelikas saksi (s.taks hästi kusjuures). Mingi parm magab kaubanduskeskuse parklas tillukesel haljastusalal, püksid märjad ja hakkab äkki südantlõhestavalt läbi une oigama. Kruusahunnik kooli vastas, kus sai lapsena liugu lastud on nüüd asendunud asfalteeritud ja öösiti valgustatud parklaga. Haigla ja polikliiniku vahele on ehitatud uus moodne kompleks ja vanale kultuurimajale, mis omal ajal oli muinsuskaitse tohutu tähelepanu all, on pandud plastikaknad. Uues kultuurimajas säravad lukustatud uste taga tuled kuna selle ees oleval parkimisplatsil kogunevad autodega purjus ossid. Mu ema vaatab seinasuurust telekat, mille heli on millegipärast kajarežiimil. Ta räägib mulle Jakobsoni ja Koidula tütardest ning seda et ta ongi päritolult nõid.
Ma pean varsti rohkem Paide peal käima hakkama...

Pinsipäev Karlovas

Karlovas on juba mitmendat päeva pinsipäev. Kitsad tikripõõsastega palistatud tänavad on täis kõikuvaid, tuikuvaid, värisevaid, roomavaid, vingerdavaid, räuskavaid eksrementaalselt odöriseeritud üksusi. Uljal jõuluvanasammul astub mööda uulitsat joodik, käes poolik pudel kallist viskit, mille peale kulus tõenäoliselt pool igakuisest sissetulekust ja millest on hea aegajalt rahulolevalt jooki kulistada. Bussipeatuses on pooleli suurem poliitika, majandus- ja kultuurielu puudutav sümpoosium kuna mõned sügavamad mõtlejad on vajunud aeglaselt - nagu päike - rohujuuretasandile. On neid kes, kaotanud kontakti maailma ja telefonisideoperaatoriga, üritavad kuhugi sisse saada samas kui teised mitte vähem kangelaslikult võtlevad oma õiguse eest pääseda välja, värskemate atmosfääriliste tingimuste kätte. Plate pealt pääsenute hordid täidavad linnakese unise rahutusega, sellega omakorda seguneb keedetud pelmeenide jumalik lõhn. On unustamatuid kohtumisi mille käigus mehed samurai kombel ristavad möögad, otsitakse lahendusi ja võimalusi, nendel momentidel avalduv inimlik leidlikkus ületab peagi igasuguse finantsilise võimekuse lae ja ulatub jumalikku sfääri. Naiste silmist paistab sügav eksistentsiaalne etteheide mis külvab nendega koos olevate laste hinge kummastavaid küsimusi oma isade kohta...

Veel üks nulldialoog

Kujutasin endale ette, et olen varsti kuulus mees, et peagi on teadmine minust jõudnud rakutasandile. Vat läheneb näiteks munarakule meeldiv spermatosoid ja nende vahel areneb selline dialoog:
Munarakk: "Sa Peeter Piiri "Kogutud Teoseid" oled lugenud?"
Spermatosoid: "Jaa, muidugi olen." (valetab muidugi)
Munarakk: "Ok, kobi sisse."
Spermatosoid: "Mersiiii."

KÄISIN MAAL

Käisin eile maal. Tegin natukene tööd, aga ma unustasin tööjope kaasa võtta ning kuna ilm oli suhteliselt külm, siis pidin töötama selle mantliga, milles ma nö avalikumas ruumis ringi liigun. Vana puiduräga koristamine ei ole kõige puhtam tegemine, ma üritasin küll ennast mitte ära määrida, aga aja jooksul kippus mantel ikka vägisi rokaseks saama.

Sellest tuli ühe töömehega juttu. Ta küsis: "Oot, sa oled praegu linnariietes või? Kle ma annan sulle miski jope, mul on siin." Lahke mees oli. Aga mis mind eriti soojalt puudutas oli see väljend: "linnariided". On sellised spetsiaalsed riided, millega käiakse linnas. Seal peab vaata siuke ilus välja nägema. Maal ei saa selliste riietega käia, sest maal tuleb teha tööd, töö aga on must ja tähtsad linnariided määrduvad.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas nüüdisajal kõik imperatiivsel, totaalsel kombel enese müümise, enese- reklaami, eneseesitluse ümber tiirleb, siis selle väljendi sisse peidetud suhtumine, isegi filosoofia, mis praegu nii oluliseks peetava rahumeeli, talumehe kombel perifeeriasse lükkab, ei tee südant mitte ainult koduselt soojaks vaid on ka kainestav ja värskendav. Nii tore et on veel midagigi Maarahvast alles.

Hiljem sattusin juhtumisi ühe pere kokkutulemisele. Grilliti. Üks auto pühitseti sisse. Mehed jõid, aga esialgu suht tagasihoidlikult, viinad ootasid kapis hilisemat aega. Kaks naist olid rasedad, jahuti pikalt laste teemal, aga lapsed jooksid aias ringi, mängisid palli, põristasid väikese ATVga. Üks lastest oli tumeda nahavärviga, kuskil nelja-viieaastane, elava loomuga, uudishimulik poiss.

Ma nägin, et ta oli pereliikmena täielikult omaks võetud. No kohe täiesti, "oma" ja jutt lõppend. Ma teadsin et kui keegi oleks seda pisikest poissi ta nahavärvi alusel solvanud, oleks kõik need inimesed seal, vanad ja noored teda kaitsnud. Kohe, ilma kõhklemata. kasvõi vanal heal kolakaandmise tasandil.

See oli kummastav ja huvitav. Räägitakse, et meil on rassism ja et see on levinud näiteks maakohtades, väikeasulates, inimeste seas, kes on väikese või hoopis olematu sissetulekuga või töötavad muul maal, aga siin seda polnud. Lihtsalt polnudki. On veider tunne mitte kohata midagi seal, kus seda eeldatakse olevat. Et asjad on läinud paremini kui oodatud.

Päike vajus metsa taha, kiskus päris jahedaks. Viimane valgus peegeldus tagasi mahajäetud laudahoone fassaadilt, põlla pääl kolistasid ringi udulaamad, vana koer haugatas midagi ja üritas kangete jalgadega ringi koperdades oma kohustusi täita.

Pilvede vahel, silmapiiril lõõmas juustukuu.

Kummastavad momendid Rahvusraamatukogus:

Sisenen mina Rahvusraamatukokku. Riidehoius tolgendab prominente, sissekäigu juures seletab turva mingile noorele mehele kannatlikult, et miks ta ei või kotiga sisse minna, too aga noogutab niimoodi mõistvalt ja pidevalt. Kogu nende jutuajamine toimub sellise imeliku nurga all, mehed silma teineteisele ei vaata justnagu ei puutuks räägitav vähimalgi määral nendesse. Topin kaardi õigetpidi pilusse ja turva piiksub selle peale midagi üle õla. Või on see masin mis piiksub? Ronin trepist üles - teate küll see dolomiidist trepijurakas seal ulmetrepikojas - sisenen mingisse lugemissaali, istun arvutisse.

Olles mõnda aega teksti trükkinud, astun telefon peos jälle sinna ulmetrepikotta. Astun mina paar sammu ja järsku näen, et minu ees, põrandal, paari meetri kaugusel, puhtakslakutud halli mistrakatte peal on.... kahvel. Kahvel, selline tavaline, libahõbedane. Vedeleb seal teate uhkes üksinduses. Kinnitan teile, et enne seda kahvlit seal polnud. Ma vaatan. Igaks juhuks või ka noh lihtsalt (alati ju ei pea igaks juhuks) ma kahvlit ei puuduta vaid vaatlen teda ugrilase kombel - eemalt. Istun lausa seina äärde vaatama. Või noh, tegelikult ma lihtsalt istun, kahvlist on mul juba sügavalt poogen.

Korraga väljub lugemissaalist rangeilmeline tumedate puust prilliraamidega kodanik ja märkab samuti kahvlit. Tal on kaenla all raamat ning peale mõningast üllatusmomenti ta vaatab miskipärast otsa mulle. Küsival pilgul täis pinevust ja etteheidet. Äkki ta mõtleb, et mina panin selle kahvli sinna? Ei tea. Hakkan kohe mõtlema et milleks, mille kuradi pärast ma peaks või võiks tuua raamatukokku kurat teab kust mingi kuradi kahvli ja asetada selle põrandale. Teisalt, samas, miks ka mitte. Punki võib ju ka vahel panna, mis sest et see ikkagi pole mina. Mina vaatan mustade prilliraamidega rangeilmelisele kodanikule vastu suurte säravate silmadega. Kodanik kohmetub ja tõttab trepist alla. Mina vaatan talle järele, räägin telefoniga, seejärel lähen tagasi trükkima. 

Kahvel on veel seal kui ma nüüd tagasi lähen. Või on rangeilmeline kodanik, prillid peas juba midagi ette võtnud?

Leidsime uue nulldialoogi Aldariga

A:Tere!
B:Tere!
A:Kuidas läheb?
B:Täbarasti
A:Mul endal läheb ka hästi!
B:Laena viiekas!
A:Ei!
B:Kõike head!
A:Kõike head!

Kiiremini, kiiremini, kiiremini

tuleks valmis ehitada need robotid,
kes teeksid Armastusega TÖÖD
siis ei jääks enam ühtegi inimest
ainult rikkad rikkad rikkad
rikkad rikkad

Ja kui mõni robot
ilmutaks inimlikku momenti
ja vajutaks mingit nuppu valesti
ja käiks üks suur pauk
siis mõne tuhande aasta pärast
roomaksid planeedil ringi
Majasuurused Bakterid

Jutustus sellest kuidas Mees Muutus

Oli Mees. Mehel oli Naine. Või Naisel mees. Või noh. 

Naine polnud Mehega üldsegi rahul. Tahtis aga, et Mees Muutuks. Mees punnis esiti vastu, kangesti punnis, tundus nagu arusaamatu milleks selline asi ikka hädatarviline on ja mida see Muutumine ikka tähendab ja... Aga siis Mees mõtles: "Naine on mulle armas, kohe armastan teda, mis ma ikka jonnin, teen nii nagu Naine tahab". 

Mõeldud-tehtud - hakkas Mees tegema kõike nii nagu Naine tahtis. Alguses oli muidugi raske ja keeruline, sest ega Naine ise ka õieti täpselt teadnud, mida Mees tegema või milline ta olema peab. Palju tuli ümber teha ja palju kordi. Mees armastas Naist väga ja meelt ei heitnud, korduvad ebaõnnestumised ainult kinnitasid tema otsusekindlust. 

Lõpuks hakkas asi kuidagi edenema ja Mehel õnnestus suure pingutamise ja vaevanägemise tulemusel teha kõik nii nagu Naine tahtis ja olla nõnda nagu Naise arvates üks Mees olema pidi. Isegi siis kui Naine seda veel õieti ei teadnud ja hiljem veel tuhat korda ümber mõtles. Isegi siis õnnestus Mehel olla ja teha nagu Naine tahtis.

Sellise ennekuulmatu sigaduse peale jättis Naine Mehe muidugi maha. Naine mõtles: "Milline mees küll Naise tahtmist mööda käib? Mees peab ikka Tugev olema. Noh, isegi kui ta on ...tugev. Siukesega ei kõlba isegi Presidendi vastuvõtule minna, muust rääkimata" - Ja Naine läks. On nüüd uue mehega kes on palju tugevam ja keda on hea teistele Naistele eelmise Mehe najal eeskujuks tuua.

Alguses oli Mees muidugi õnnest päris segi, aga nüüdseks on ta rahunenud.

publikatsioonide nimistu

1. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11410:finantsistid-firmad-
raha-ja-ahnus&catid=4:film&Itemid=3&issue=3317
2. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12685:tartlased-kaeige-kinno-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3350
3. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12472:stiilipuhas-aga-kahvatuvoitu-oudusfilm-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3345
4. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14948:natuke-head-psuehholoogilist-teatrit&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3394
5. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12071:pisikese-inimese-raepane-voitlus-ellujaeaemise-nimel-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3335
6. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16678:vaikus-pinge-ja-hirm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3420
7. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12516:muhe-road-movie-soome-moodi&catid=4:film&Itemid=3&issue=3346
8. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14240:eesti-filmiburger-on-tulnud&catid=4:film&Itemid=3&issue=3383
9. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13720:unustatud-vaeaertfilm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3374
10. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13420:eesti-film-eesti-kinos&catid=4:film&Itemid=3&issue=3245
11. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10340&catid=4&Itemid=3&issue=3028
12. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10999&catid=4&Itemid=3&issue=3241
13. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12790:tuetarlaps-relvaga-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3388
14. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14440:ebaonnestunud-libadokumentaalfilm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3021
15. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11883&catid=4&Itemid=3&issue=3361
16. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14604:vana-uus-teatriuuendus&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3105
17. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15038:animefilmidest-ja-tartu-elektriteatrist&catid=4:film&Itemid=3&issue=3363
18. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13667:pilte-eesti-biitmuusika-koidikust&catid=4:film&Itemid=3&issue=3373
19. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12832:pea-avanemise-korvalmojud&catid=4:film&Itemid=3&issue=3354
20. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10239:vallandamisproff&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3284
21. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10830:lavastamatu-lennukas-lavalejoudmine-&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3302
22. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13353:puhas-lavastus-taenapaeevane-sonum&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3368
23. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19931:absurdimaastikud&catid=3:teater&Itemid=2 
24. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16470:haesti-ruetmistatud-protsessioon-inimlikku-viletsusse&catid=4:film&Itemid=3&issue=3415
25. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&id=4&layout=blog&Itemid=3&issue=3279
26. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16911:kummastavad-liikuvad-pildid&catid=4:film&Itemid=3&issue=3424 
27. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15194:tavaline-hollywoodi-komoeoedia&catid=4:film&Itemid=3&issue=3397 
28. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14509:tartu-ja-liikuvad-pildid&catid=4:film&Itemid=3&issue=3387 
29. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14381:sugudevahelised-kuesimused-uusaja-patriarhaalses-uehiskonnas&catid=4:film&Itemid=3&issue=3385 
30. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14298:spielbergi-hobuseunenaegu&catid=4:film&Itemid=3&issue=3384 
31. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9092&catid=4&Itemid=3&issue=3197 
32. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9886:vaikuse-karjuv-pinge&catid=4:film&Itemid=3&issue=3279
33. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9425:uudishimulikud-inimese-jaerglased-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3268
...
34. http://tartu.postimees.ee/422403/vanatestamentlik-juut-sattus-seksrevolutsiooni
35. http://issuu.com/genklubi/docs/myyrileht9_veeb , lk 7
36. http://www.google.pt/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=8&ved=0CEoQFjAH&url=http%3A%2F%2Fwww.digar.ee%2Farhiiv%2Fet%2Fdownload%2F546650&ei=hIrhUpmXGtKv7Abc3IHICg&usg=AFQjCNEeE7xYpLW3DqCp9EkrMdhcqVG4Ew&bvm=bv.59930103,d.ZGU , lk 11
37. http://www.google.pt/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=9&ved=0CE0QFjAI&url=http%3A%2F%2Fwww.digar.ee%2Farhiiv%2Fet%2Fdownload%2F399965&ei=hIrhUpmXGtKv7Abc3IHICg&usg=AFQjCNF2Dor1SFC8PPBgiEugXmNom83dnw&bvm=bv.59930103,d.ZGU , lk 21

Meeleolupildike Coimbrast

    Pühapäeva hommik Coimbras. Päike paistab, üksikute pilvetupsude vahel lendab sinitaevas väikseid äraeksinud linnukesi. Linna keskväljakule on püstitatud toekas tammepuust tapalava. Rahvas tuleb kirikust peagi palistavad puiseid lavarandu ootusärevil inimesed. Poolpime kerjus müütab akvaariumikalu, kusagil haugatab aegajalt mõni koer. Pinge kasvab, higi voolab, keskealiste paarikeste õrnem pool toetab pea vastu tugevama poole õlga.

    Korraga kostab pasunahüüdu ja trummipõrinat, mööda sõnnikuga suillutatud rada läheneb surmamõistetu, saatjaks paar pohmeluses valvevenda . Hukatav, pikajuukseline, jeesushabemega, keskealine mees tõuseb väärikal, mõõdetud sammul tapalavale nagu jõuluvana, tõstab rahvale tervituseks käed, kummardab. Rahvas juubeldab, õhku visatakse lilli, pudeleid, konfette.

    Sama meeleoluka, piduliku tervitusega võetakse vastu timukas, kes piiiiikkkkk kirves õlal, kelmikad silmad timukamütsi sügavusest piilmas, ligemale loopab. Ilmub ka sõber habemeajaja, pügab hukatul pea kiilaks, kisub särgikrae puruks. Publikust kostab naisterahvaste erutatud kilkeid, pea pannakse pakule, kirves lõikab puhkevasse suvetaevasse välkuva kaare, pritsib verd.

    Verine käsi maharaiutud peaga kerkib rahva kohale, linnud vakatavad, lajatab juubeldustorm, linnapea naeratab. Üks väike laps näitab sõrmega lava poole ja teatab: "Emme, emme näe sellel onul raiuti pea otsast!" Emmeks kutsutu, lillelises suvekleidis, natuke väsinud väljavaadetega keskealine naisterahvas pühib rutakalt lapse ninaalust ja noomib "Näpuga ei näidata!" Ning tõttab  lava juurde timukalt autogrammi saama.

    Hakatkse vaikselt laiali minema. Suuremad perekonnad hõiklevad veel vastastikku sünni ja surmastatistikat. Väikesed poisikesed loobivad väljakuservas kividega kolmejalgset  kiisut, kõrtsi ukse ees igavlevad mehed noolivad õlut ja kommenteerivad. Pitsilistes kleitides vanaemad tõttavad küll surnuaiale küll sõstrapõõsaste manu. Timukas istub tapalava servas, õlleklaas kõrval, sorgib kirvevarrega sõnnikut ja mõtleb elu üle järele.

Festivalilehes viimasel päeval ilmunud kolumn

Margus Kasterpalu intervjuu eilses festivalilehes tekitas küsimusi. Kellele on mõeldud see festival? Festival, mis esindab eesti kutselist teatrit - selle nii institutsionaliseeritud kui institutsionaliseerimata kujul. Mis, kui seda ei korraldaks SA Eesti Teatri Festival, tekiks varem või hiljem kuskil mujal ikkagi. Sest meie ei saa ilma oma, eesti teatrifestivalita teps mitte.

Kas eesti teatrifestival on mõeldud näitlejatele, lavastajatele, dramaturgidele, teatrikriitikutele? Umbes et tuleme kokku ja vaatame üksteise tegemised üle. Mul on pikem kui sul! Oi, mis teil siin on?! Pärast võtame koos viina, sööme pekki ja ei pea pikka viha. Jne.

Või on tegemist kommertslikumat laadi ettevõtmisega, mis eesti tarbijat kohaliku kultuuritööstuse produktidele lähemale peab tooma. Noh nagu kaubamess või midagi. Millisel juhul see festival on mõeldud esmajoones keskmisele teatrikülastajale, omab piletitulu ja teda saab hinnata rentaabluse seisukohalt.

Festivali etenduspaikades tunglev, piletitega relvastatud rahvamass osutab viimsele võimalusele ja festivali klubi ning ajalehe olemasolu jällegi viitab esimesele. Etenduste sabades seisavad näitlejad, kaelakaardid kaelas ja vaatavad kuidas piletitega inimesed saali sisenevad. Siin võib teatrit kaeda läbi tuhandete lukuaukude neljandas seinas. Ilus ilmarahvas maailma veeren, ilus, ilus, ilus on see ilmaelu.

Pahandused neljanda seinaga Von Krahli teater, „Idioodid”

Lavastus „Idioodid” asub ohtlikul piirimaal akadeemilise teatri ja tänavateatri, osalusteatri vahel. Võibolla liiga ohtlikul. Lavastajatöö on tehtud korralikult, võib täheldada kompositsiooni funktsioneerimist. Näitlejad mängivad oma rolle usutavalt ja täie kaasaelamisega. Lars von Trieri filmi kesksed rõhuasetused tuuakse edukalt üle eesti konteksti ja - mis veelgi parem - eesti teatrimaailma. Meie teatrielu skisofreenilisust ja silmakirjalikkust lahatakse üsna halastamatult. Näidatakse, kuidas grupp Viljandi Kultuurikolledži tudengeid otsustab esitada väljakutse ühiskonnale, mängida avalikus ruumis, tänaval, ametiasutustes, lõbustuskohtades idioote. Kesksel kohal seisab idee irriteerida, provotseerida möödakäijat, keskmist kodanikku (kaasa arvatud eesti teatribürokraati) tema sisseharjunud rituaalide, käitumismudelitega, tema mängudega võimu, raha ja seksi ümber. Võib ju viriseda visuaalse meedia kasutamise üle antud etenduses – pea pool infost jõuab vaataja silma läbi suurel ekraanil projitseeritava videomaterjali (suur osa sellest küll siiski otseeetris). Vaidlus visuaalse meedia kasutamise üle teatris aga on juba vana ja vaevalt meie selle lõppu näeme. Tervikuna asi töötab. Tekib hoopis neljanda seina probleem.

Kalev Kudu lavastas kunagi Tartu Üliõpilasteatris näidendi Nestor Mahno elust, see oli oma küsimuseasetuselt väga provokatiivne ja anarhismimaiguline tükk. Kontrolletendusel istus üks vana purjus punkar, veendunud anarhist, kes hakkas näitlejaid keset mängu sõimama. Tema jaoks oli see kõik palagan ja pettus. Kalev Kudu tegi selle lolli vea, et juhatas tüübi pooljõuga saalist välja. Niipea, kui see oli juhtunud, oli kogu etendus surnud. Tema sõnum tegi end avalikkuse silma all täis. Sellest hetkest alates ei saanud mitte keegi seda lavastust enam tõsiselt võtta ja minu arvates oligi see Tartu Üliõpilasteatri üks suuremaid läbikukkumisi. Kui sa lähed nii provokatiivse materjaliga lavale, siis sa pead olema valmis publikupoolseks sekkumiseks. „Idiootide” etendusel istus minu kõrval mu sõber, kes tahtis kangesti koos näitlejatega lavale „tõmblema” minna. Ta lärmitses, näitlejad tema käitumisele ei reageerinud. Sellest hetkest alates kukkus etendus kolinal kokku, ta ei toiminud enam minu jaoks. Võibolla polegi see kivi niivõrd lavastaja ja näitlejate kapsaaeda. Pigem näitab see meie teatri ja teatrikoolide nõrkust. Tegemist oleks hiilgava lavastusega, kui publikut kaasataks julgelt etendusse. Osalusteatri võtmes töötaks antud materjal vapustavalt. Osalusteater aga eeldab väga põhjalikku ettevalmistust. Hoopis teistsugust ettevalmistust kui see, mida pakub eesti akadeemiline teatritraditsioon.

Teatriuuendus ja nostalgia

Tallinna Linnateater tekitab „Keskööpäikese” näol huvitava kultuurinähtuse. Võetakse Artur Valdese visandid ja taastatakse tema 20-ndate aastate lõpul pooleli jäänud teatriprojekt - ja näidatakse põhimõtteliselt teatriuuenduslikku teatrit, mille poolest Linnateater siiamaani just väga kuulus pole olnud.

Kuna ma ise Valdese pärandit ei tunne, siis ma ei tea, mil määral lavastaja lähtus algupärandist ja kui suur osa lavastusest rajaneb teadmisel teatruuenduse hilisemast käekäigust. Igal juhul võib siin täheldada pea kõiki Arteau, Grotowski, Barba ja nende mõttekaaslaste programmilisi põhimõtteid. Tekstipõhise tähenduslikkuse asemel on tekitatud terviklik audiovisuaalne kompositsioon. Iga järgnev lavapilt on lahendatud maalikunstist tuntud proportsioonireeglite kohaselt, kusjuures vähimgi muutus nii helis kui pildis on omakorda allutatud ülitäpselt rütmika seaduspärasustele. Näitlejad tekitavad sellises lavaruumis ühtse ansamblina liikuvaid skulptuuride gruppe. Tekst pole kadunud, aga rütmistamise ja mitmete muude tehniliste võtete abil on ta tähenduse kesksest kandjast taandunud helipildi osaks.

Tulemuseks on teatrikeel, millesse tõlgitult mitmed akadeemilised teatritekstid üllatavad meid järsku väga ootamatult paljastuvate dimensioonidega. Võetakse näiteks Tšehhovi „Kajakas”, hakitakse ta halastamatult tükkideks, tükkidest aga komponeeritakse uus ritualiseeritud tervik, mis mõjub ühtaegu nii groteskselt kui vägivaldselt. Ma pean ütlema, et ükski „Kajaka” akadeemiline esitlus pole mind siiani sellisel määral puudutanud. Lavastuse teises pooles muutuvad kontekstist väljarebitud, pinguldatud emotsioonid ja mehaaniliselt korduvad käitumismustrid ekstaatiliseks müsteeriumiks. Lavastuslik tervik on täpne, hästi väljamängitud, ladus, mitte miski ei lohise, auke ei ole. Isegi kutseliste riigiteatrite kurikuulsat ühte üleliigset kolmandikku pole võimalik täheldada. Täiel määral allkirjaga teater ühesõnaga.

Ja nüüd ma siis nuputan siin – mõeldes Anu Lambile ja Ene-Liis Semperile, aga ka Tallinna Linnateatri publikule – kellele ja miks see kõik mõeldud on. Kas on siin tegu sellega, et harjutatakse eesti konservatiivset teatripublikut uuema teatrikeelega? Või on hoopis tegu katsega mumifitseerida teatriuuendust, näidata seda sellises armsas nostalgilises võtmes, umbes et vaadake kui armsalt lapsikud me kunagi teatrit tehes olime. Ehk siis on äkki tegu hoopis topeltpettusega, teatriuuenduse vaikse läbiimbumisega meie maile nostalgitsemise kaitsvas varjus. Aga äkki on ... heheh... ah ei midagi.