Tuesday, August 20, 2019

Rattaga

Pole vahvamat asja kui suveöösel metsa vahel rattaga ringi kolistada. Täna sõitsin Jänese rada pidi linnast välja nii kaugele kui pimedas (ma ei kasuta rattatuld, see segab nägemist) kannatas ja kannatas üllatavalt kaugele. Tee kumas mustava rohu vahel nagu siug, udu hiilis lõrinal üle luhamaa, taamal kohises tsivilisatsioon. Ainult ühe korra käisin üle lenksude ja seda ka oma lollusest, tagasiteel, tulles märkisin enda jaoks ühe kraaviaugu ära ja ometigi sõitsin tagasiteel sinna pidulikult ikkagi sisse. Ju siis selle jaoks meelde jätsin.
Pärast tiirutasin veel linna peal - omamoodi pidulik on rattamehena ülbelt keset tühja sõiduteed vändata. Sõpruse sillast üle sõites meenus lapsepõlv, kuidas isa võttis mind kaasa oma lõpututele ametisõitudele mööda kolhoosi. Need kestsid päevi ja öid, poole ajast ma magasin vana mosse tolmusel, mõnusalt kütuse järgi lõhnaval tagaistmel.
Ühel sellisel retkel, oli palav augusti lõpp, põud, jäin ma aeglaselt haigeks. Keegi ei teadnud hiljem öelda, miks või mis mul viga oli, aga kui me lõpuks koju jõudsime, oli mul ulmepalavik, mingi 40 ja ma oksendasin mingit veresegust ollust. See möödus paari päevaga täielikult. Aga siiamaani on mul meeles see põuapalaviku tunne, ühtaegu nii õudne kui ka meeldiv, põlemist (kui nii saab üldse öelda) meenutav seisund, midagi täiesti hullumeelset. Aastaid hiljem leidsin et Bradbury on sedasama tunnet "Võililleveinis" kirjeldanud.
Kui ma lõpuks Tolstoi tänavat mööda rattaga mäest üles rühkisin, oli kuu mu mõtted juba viinud noorusaja kombele öösiti mööda pimedaid pooleliolevaid või lagunenud maju kolada ja kui ma ratast aia külge ketti panin jõudsin veel otsusele et ka see asi tuleb taas käsile võtta...

No comments:

Post a Comment