Täna on festivali kolmas päev ja ma pole veel käinud mitte ühelgi etendusel.
Kuna ma jäin festivali kahest esimesest päevast kõrvale, siis otsustasin täna asja kaalukamalt käsile võtta. Olin lubanud festivali õhustikust väikese kolumni kribada. Niisiis tuli käia üritustel, et tunda Festivali Hõngu, aga selles suhtes läks mul kuidagi eriti lollisti.
Kell kaks higistasin püüdlikult Näitekirjanike Kasvulava kõnetunnis, Festivali Hõng aga hajus kuhugi pingeliselt arutlevate inimeste tihedalt aromatiseerunud keskkonda. Kell kaheksa väntasin rattaga Vanemuise väiksesse majja, kus teatati, et etendus jääb tehnilistel põhjustel ära. Kell kümme läksin TÜ Kirikusse, kus selgus, et saal on inimesi lõhkemiseni täis.
Tuli nukralt tõdeda, et mul pole kolumnis kirjutada mitte ühestki etendusest. Viimases lootuses läksin siis festivali klubisse, mis peaks ju olema festivali tuiksoon ja südametunnistus. Seisin Wilde kohviku fuajees tükk aega lolli näoga kuni mingi trepist alla tulev jorss ütles, et festivali klubi asub teisel korrusel.
Seal aga nõutus süvenes – ümberringi istus anonüümne keskklass, nautis elumõnusid. Üks kelner noogutas mulle millegipärast vandeseltslaslikult. Lööduna astusin trepist alla. Mind peatas hea tuttav, kes teatas, et festivali klubi asub hoopis alumisel korrusel. Ja siin, festivali klubis, õlleklaasi taga vanade tuttavatega Teatritehasest juttu ajades sain ma maitsta draamafestivali õhustikku, sain tunda Festivali Hõngu.
No comments:
Post a Comment