Senss ja sensibiliti

19 sajandi lõpp, Inglismaa. Viktoriaanlikus pargihämaruses istuvad hästiriietatud noormees ja neiu ning vestlevad ülevatel teemadel a la Flaubert. Valitseb Jane Austini ja Charlotte Brönte romaanidest tuttav habras, tundeline õhustik. Pärast pikemat vestlust moraali ja sõpruse teemadel avaldab noormees neiule tuliselt ja paljusõnaliselt armastust. Mingil hetkel sõnad lõpevad, noored nõjatuvad vaikides istuma, oma mõtteid mõtlema ja suveööd kuulatama. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik? Kas armastus võib olla läbinisti platooniline ja kui kaugele võivad inimese viia sügavad eneseohverduslikud tudeliigutused...
Kuu särab, mingi lind häälitseb kusagil pargisügavuses, midagi suurt pudeneb hääletult kildudeks. Neiut meelitavad noormehe õilsad, sügavad tunded, teda liigutavad kaunid pooetilised sõnad. Täis emalikku õrnust asetab ta pooleldi hajameelselt, aga samas ka mõneti kaastundlikult käe noormehe käele, mis lebab abitult ta kõrval süles ja pigistab seda toetavalt. Mõni aeg hiljem, mõnevõrra kohmetunult sõnab neiu:
"Ah, see polegi teie käsi? ..."

Vaikus Tammelinnas

Tammelinn, vaikus. Vihmalaigulise tsementkrohviga kaetud majakeste katustelt pudeneb hääletult kasse. Ühes eramus avaneb õhtu sinkjasse hallusesse uks, kust kiirgub sooja ja ema noomivaid hüüdeid. Uksest tormab järsku välja poisike ning jookseb tenniste krudinal graniidiga kruusatatud kõnniteed pidi Ragn Sellsi prügikasti juurde. Ta avab kiirustades rohelise plastkaane, viskab midagi pürgikasti ja tõttab siis kärmelt tagasi. Uks tema järel sulgub ja graniidiga kruusatatud teel laiutab taas hääletus. Korraga kärgatab pimestav plahvatus, prügikast lendab ribadeks. Plahvatusele ei reageeri keegi, majast ei välju kedagi, politseisireenid ei pista üürgama. Elu Tammelinnas läheb oma tavalist graniiidiga kruusatatud rada, ühes rütmis muruniidumasinate lõginaga. Vaikus Tammelinnas.

Facebooki vaimukused 2

Ma olen Vali Sugu

Ajaloolased ja kulturoloogid on tuvastanud

et keskaegses Jaapanis eksisteeris kuskil 18 sajandil vahevorm nukuteatri ja kabukiteatri vahel. Jaapani nukuteatris teatavasti kasutatakse inimsuuruseid nukke, mida juhivad üleni musta riietatud näitlejad. Kabuki teatris on nukkude asemel inimesed mistõttu see teatrivorm on tuntud oma justnagu mehaanilise liikumisjoonise poolest. Ajaloolased on nüüd selgitanud et tegelikult harrastati 18 sajandil jaapani kõrgemas ja rikutumas seltskonnas nn inimteatrit: mõni tühine inimene, kerjus või muu selline püüti kinni, tapeti, rebiti tükkideks ja traageldati taas kokku. Laiba sisse konstrueeriti keeeruline traatidest ja terasvarrastest juhtimissüsteem, mille abil mitmendat põlve õppinud nukujuhid said laipnukku juhtida. Andmed pikantse teatrivormi käekäigust katkevad seoses shogunaadi lagunemise ja keisrivõimu tugevnemisega Jaapanis 19 sajandil...

Mart küsis:

Kui Maa koosneb makaronidest -
Mis siis saab?

Lüüriline luuletus (kirjutatud sitamajas)

Pealkiri on KURBUS:

Sa sirutad käe,
aga rull on tühi

Tõsine identiteedikriis

"See ei ole Mina,
See on minu Schauma!"