evolutsiooniline moment

Psaiko rääkis et ta oli lugenud raamatust evolutsioonilisest momendist. See on see kui üks liik läheb teiseks üle. Kujutasin kohe ette kuidas seisab metsas hunt, väriseb kuidagi imelikult, järsku käib krõps ja hundi asemel on vares Kraaks. lehvitab tiibu, kraaksub, lendab minema.

Seda jälgib põõsast evolutsiooniteoreetik. Kui vares minema lendab kuulutab ta nagu üks joodik teise jutu peale: "Õige!"

lauluke

hommik on õhtust targem
õhtu on hommikust targem
nagu öö ja päev

vesi

vesi on puhas
vesi on valge
valge vesi
nagu piim

Mulle meeldis see visuaal. Kuidas kogu vesi maailmas on ergavvalge. Nagu veri filmides

sitaks hea

MA OLEN KURADI HEA

kaksikvend

leiud 2

Hegeli radadel:
Tees: Naised on tundlikud olendid.
Antitees: Naised on tundetud käkid.

Süntees: Naised on tundelised käkid


Lauakombeid:
Täis kõhuga ei räägita
Uppuja ei hüüa tulles.
Järeldus - kõht on täis.
Uppuja on kui hüüdja hääl kõrbes


Vastastikuse (põhja)imemise seadus:
Uppuja päästmine on teise uppuja asi.

Kõneväänud ja keeleväärakused:
Kes otsib see leiab.
Näe, pime kana juba leidis tera.
Et mida külvad seda lõikad. või noh...
Aga kes ei otsi see jääbki leidma.

Igal oinal oma mihklipäev,
igal tainal oma kuklipäev,
igal lollil oma jaanipäev
igal trollil oma muumipäev

Kheh, meie enoriga õpime stuudios kehamuumi...

Eile Nägin Ma naisi

Tänavanurkadel
naised
nagu liiklusmärgid
nõudlike nägudega
külmadest silmadest
vaatab minust mööda
immitseb südamesse
bioloogiline tühjus

Aga siis meenus mulle üks jaapani anime kus üks poiss nuias naissoolt emalikku lunastust nagu sitahäda ja lõpuks hävitas maailmagi.

No tõepoolest, võta üks ja viska teist...

mögajuttu

Rütmitunnetus on tähtis. Tuleb kannatlikult kuulata oma elu sisemist tukslemist. Tammsaare "Vanades ja noortes" Vanaisa tunneb asjade kohta millal on õige aeg (loomulikult on ta naine see kes temast aru ei saa ja teda lootusetuks laiskvorstiks peab). Piiblis, Koheleti raamatus räägitakse sellest millal on aeg - aeg teha seda või toda või hoopis tegemata jätta . Kes ei kuulatle, kes ei arvesta nende salasustega, see sarnaneb meremehega kes ristilainet sõidab.

Erinevatel inimestel on erinevad rütmid, igaühel päriselt oma. Mõni tuksub tublilt nagu kahetaktiline mootor töö ja kodu vahet, ilma kulumata, kerge käega. Mõni keerutab keerulist variatsiooni, sekeldab ringi, tema askelduste ringi on haaratud kool, töö, kunst, hobid, meelelahutus, ühiskondlik aktiivsus ja ta ei väsi sest ta on loodud just niimoodi põksuma. On neid kes astuvad bolerot nii et süda iga pooleteise päeva järel rütmist välja läheb - ometi läbi põlemata.

Seega üks aste sisemise arenemise teel on leida oma sisemine rütm ning häälestada oma elukorraldus vastavalt sellele. Mis pole aga sugugi kerge ülesanne. Kui palju magada, millal magama minna, kas süüa korra päevas ja tublisti või palju kordi natukesehaaval? Kas ja kuidas end maandada, välja lülitada? Kui palju tohib teha ebameeldivaid asju ja kas üldse tohib? Kuidas aru saada et sisemise rütmi kuulatlemine ei muutu ettekäändeks lihtlabasele laisklemisele? Kas see et inimene ei väsi oma elukorralduses, on märk sellest et ta on leidnud oma rütmi või on hoopis tegu masendava, rutiinist välja kasvava tuimusega?

Nii palju on küsimusi