Rattaga

Pole vahvamat asja kui suveöösel metsa vahel rattaga ringi kolistada. Täna sõitsin Jänese rada pidi linnast välja nii kaugele kui pimedas (ma ei kasuta rattatuld, see segab nägemist) kannatas ja kannatas üllatavalt kaugele. Tee kumas mustava rohu vahel nagu siug, udu hiilis lõrinal üle luhamaa, taamal kohises tsivilisatsioon. Ainult ühe korra käisin üle lenksude ja seda ka oma lollusest, tagasiteel, tulles märkisin enda jaoks ühe kraaviaugu ära ja ometigi sõitsin tagasiteel sinna pidulikult ikkagi sisse. Ju siis selle jaoks meelde jätsin.

Pärast tiirutasin veel linna peal - omamoodi pidulik on rattamehena ülbelt keset tühja sõiduteed vändata. Sõpruse sillast üle sõites meenus lapsepõlv, kuidas isa võttis mind kaasa oma lõpututele ametisõitudele mööda kolhoosi. Need kestsid päevi ja öid, poole ajast ma magasin vana mosse tolmusel, mõnusalt kütuse järgi lõhnaval tagaistmel.
Ühel sellisel retkel, oli palav augusti lõpp, põud, jäin ma aeglaselt haigeks. Keegi ei teadnud hiljem öelda, miks või mis mul viga oli, aga kui me lõpuks koju jõudsime, oli mul ulmepalavik, mingi 40 ja ma oksendasin mingit veresegust ollust. See möödus paari päevaga täielikult. Aga siiamaani on mul meeles see põuapalaviku tunne, ühtaegu nii õudne kui ka meeldiv, põlemist (kui nii saab üldse öelda) meenutav seisund, midagi täiesti hullumeelset. Aastaid hiljem leidsin et Bradbury on sedasama tunnet "Võililleveinis" kirjeldanud.

Kui ma lõpuks Tolstoi tänavat mööda rattaga mäest üles rühkisin, oli kuu mu mõtted juba viinud noorusaja kombele öösiti mööda pimedaid pooleliolevaid või lagunenud maju kolada ja kui ma ratast aia külge ketti panin jõudsin veel otsusele et ka see asi tuleb taas käsile võtta...

Vabasünd ja surma kuritarvitus

Vabasünd ja surma kuritarvitus
(Pealkiri osaliselt varastatud Mardilt)

Hiljaaegu avastasime seltskonnas inimese igavese taassünni saladuse. See kehtib muidugi eeldusel et igavene taassünd üldse kehtib. Mina näiteks olen optimist ja usun et see hindude väljamõeldud põrgu on tõepoolest väljamõeldis, et inimene sünnib, elab oma absoluutselt mõttetu elu ära ja sureb siis et mitte kunagi siia jumalikku korrapäratusse naasta. Nagu sädemeke tuules või midagi...

Aga kui eeldada et inimene pidevalt taassünnib, siis tekib palju keerulisi küsimusi. Põhimine on see, et miks, oh miks küll inimene siia mõttetusse ja valusasse kohta tagasi ronib? Muidugi kui eeldada siinkohal, et inimesel ehk ei antagi valikut, siis langeb see keskne küsimus ära. Jäävad vaid mõned täpsustavad küsmused, mis sadistliku või sadomasohhistliku jumala kontseptsioonist paelussi kombel välja kasvavad. Viimast oleme me kristluse najal nii hästi tundma õppinud, aga keda see ei rahulda, võib tutvuda ka islami, judaismi või mõne muu monoteistliku debiilsusega.

Kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla ja eeldada et inimene peale surma ikkagi ise saab otsustada, kas tagasi tulla või mitte, siis tabab igat mõistuslikku olendit hämming. Kuidas saab tõsimeeli uskuda et inimene tõesti tahab siia hädaorgu tagasi tulla ja mitte minna hulluks? Äkki see ongi tõeline relgioosne hullumeelsus, mille kõrval neitsistsündmine ja kolmainsus kahvatuvad kui lihtsalt tühipaljad alkoholi ärajäämanähud.

Siiski leidub seletus. Inimene sureb, no näiteks meeletutes piinades, kisades ja karjudes. Nagu laps verevähki või kolm meest põlevas ahjus. Inimene sureb, valu lakkab. Või me vähemalt usume nii lastes ennast eksitada inimese lõdvenenud näoilmest. Siinkohal heiastus mulle veel üks võimalus jumalikuks põrguks, aga jäägu see teiseks korraks, irwwww. Igal juhul, inimene sureb, valu lakkab. Ja see kallid sõbrad, see on maailma suurim nauding, õndsuste õndsus, mille kõrval mitte ainult seks, vaid ka kõige võimsamad opiaadid on vaid tühipaljas materiaalne eneserahuldamine.

Idamaades usutakse valgustumise võimalikkusesse, mõned õpetatud otsivad juba eluajal mõnd satorit mille najal sarnaselt ekspresspiletile võiks otsemat teed absoluutsesse tühjusse kihutada. Siin aga vihjatakse meile, et surm ise ongi valgustus, nirvana, absoluutne rahu ja valu puudumine. Ei ole vaja kellegi kintsu kaapida ega muretseda, millist kategoorilist imperatiivi järgida või millises vankris kükitada. Valgustus on kõigile garanteeritud lihtsalt surma kui sellise olemasolus.

Sedasorti teoloogiline kommunism viib meid aga järgmise avastuseni. Kujutate ette, inimene, kes viibis just maise elu puhtas põrgus, absoluutselt mõttetu valu ruumis, on nüüd tühjuses, rahus, valu ärajäämas. Passib seal puhtas naudingus, ekstaasis. Ja kui ta lõpuks midagi veel soovima hakkab, siis ainuke asi mida see idikas oskab soovida on: "Korrata!"

See on puhas narkomaania sõbrad see igavene tagasitulemine, see on sõltuvus elust ja surma kuritarvitamine. Põhjus miks inimene ellu tagasi ronib peitub lihtlabases naudinguihas, ihas valu ärajääma järele. Ja ma olen kindel et need kes enim kannatavad on ühtlasi enim sõltuvad. Juutidel on omal kummalisel kombel õigus kui nad räägivad et just neile, kes selles elus kõige rohkem kannatavad on lihtsalt taevane osa kannatusest siin kätte makstud, kuna parem elust osa ootab neid teisel pool. Meie avastatud arusaamise järgi tuleb investeerida surma ja investeerida just kannatuste läbi. Tuleb piinelda, võimalikult vastikult, madalalt ja mõttetult. Mida rohkem, mida pikemalt, seda parem. Parim sulle on olla olla 80 aastat valust lalisev, ülitundliku närvikavaga juurvili ja siis surra. Ja korrata seda lõpmatuseni nagu need vaesed laborirotid traadi otsas, selle kangikesega ja puha.

Neil viimastel on vähemalt privileeg surra...

Käisin Paides

Käisin just Paides. Kodulinn või midagi. Reede õhtu, pätid on oma harjumuspärastel pinkidel ja rüüpavad jooki. Linn sumiseb, elu keeb, õhtu on sume, maailm tundub täitsa elamisväärsena. Keegi kuskil karjub, üks noor inimene mängib paneelikas saksi (s.taks hästi kusjuures). Mingi parm magab kaubanduskeskuse parklas tillukesel haljastusalal, püksid märjad ja hakkab äkki südantlõhestavalt läbi une oigama. Kruusahunnik kooli vastas, kus sai lapsena liugu lastud on nüüd asendunud asfalteeritud ja öösiti valgustatud parklaga. Haigla ja polikliiniku vahele on ehitatud uus moodne kompleks ja vanale kultuurimajale, mis omal ajal oli muinsuskaitse tohutu tähelepanu all, on pandud plastikaknad. Uues kultuurimajas säravad lukustatud uste taga tuled kuna selle ees oleval parkimisplatsil kogunevad autodega purjus ossid. Mu ema vaatab seinasuurust telekat, mille heli on millegipärast kajarežiimil. Ta räägib mulle Jakobsoni ja Koidula tütardest ning seda et ta ongi päritolult nõid.
Ma pean varsti rohkem Paide peal käima hakkama...