petsi ploog

Festivalilehes viimasel päeval ilmunud kolumn

2011-09-18T09:19:00.000-07:00

Margus Kasterpalu intervjuu eilses festivalilehes tekitas küsimusi. Kellele on mõeldud see festival? Festival, mis esindab eesti kutselist teatrit - selle nii institutsionaliseeritud kui institutsionaliseerimata kujul. Mis, kui seda ei korraldaks SA Eesti Teatri Festival, tekiks varem või hiljem kuskil mujal ikkagi. Sest meie ei saa ilma oma, eesti teatrifestivalita teps mitte.

Kas eesti teatrifestival on mõeldud näitlejatele, lavastajatele, dramaturgidele, teatrikriitikutele? Umbes et tuleme kokku ja vaatame üksteise tegemised üle. Mul on pikem kui sul! Oi, mis teil siin on?! Pärast võtame koos viina, sööme pekki ja ei pea pikka viha. Jne.

Või on tegemist kommertslikumat laadi ettevõtmisega, mis eesti tarbijat kohaliku kultuuritööstuse produktidele lähemale peab tooma. Noh nagu kaubamess või midagi. Millisel juhul see festival on mõeldud esmajoones keskmisele teatrikülastajale, omab piletitulu ja teda saab hinnata rentaabluse seisukohalt.

Festivali etenduspaikades tunglev, piletitega relvastatud rahvamass osutab viimsele võimalusele ja festivali klubi ning ajalehe olemasolu jällegi viitab esimesele. Etenduste sabades seisavad näitlejad, kaelakaardid kaelas ja vaatavad kuidas piletitega inimesed saali sisenevad. Siin võib teatrit kaeda läbi tuhandete lukuaukude neljandas seinas. Ilus ilmarahvas maailma veeren, ilus, ilus, ilus on see ilmaelu.

Pahandused neljanda seinaga Von Krahli teater, „Idioodid”

2011-09-18T09:16:00.000-07:00

Lavastus „Idioodid” asub ohtlikul piirimaal akadeemilise teatri ja tänavateatri, osalusteatri vahel. Võibolla liiga ohtlikul. Lavastajatöö on tehtud korralikult, võib täheldada kompositsiooni funktsioneerimist. Näitlejad mängivad oma rolle usutavalt ja täie kaasaelamisega. Lars von Trieri filmi kesksed rõhuasetused tuuakse edukalt üle eesti konteksti ja - mis veelgi parem - eesti teatrimaailma. Meie teatrielu skisofreenilisust ja silmakirjalikkust lahatakse üsna halastamatult. Näidatakse, kuidas grupp Viljandi Kultuurikolledži tudengeid otsustab esitada väljakutse ühiskonnale, mängida avalikus ruumis, tänaval, ametiasutustes, lõbustuskohtades idioote. Kesksel kohal seisab idee irriteerida, provotseerida möödakäijat, keskmist kodanikku (kaasa arvatud eesti teatribürokraati) tema sisseharjunud rituaalide, käitumismudelitega, tema mängudega võimu, raha ja seksi ümber. Võib ju viriseda visuaalse meedia kasutamise üle antud etenduses – pea pool infost jõuab vaataja silma läbi suurel ekraanil projitseeritava videomaterjali (suur osa sellest küll siiski otseeetris). Vaidlus visuaalse meedia kasutamise üle teatris aga on juba vana ja vaevalt meie selle lõppu näeme. Tervikuna asi töötab. Tekib hoopis neljanda seina probleem.

Kalev Kudu lavastas kunagi Tartu Üliõpilasteatris näidendi Nestor Mahno elust, see oli oma küsimuseasetuselt väga provokatiivne ja anarhismimaiguline tükk. Kontrolletendusel istus üks vana purjus punkar, veendunud anarhist, kes hakkas näitlejaid keset mängu sõimama. Tema jaoks oli see kõik palagan ja pettus. Kalev Kudu tegi selle lolli vea, et juhatas tüübi pooljõuga saalist välja. Niipea, kui see oli juhtunud, oli kogu etendus surnud. Tema sõnum tegi end avalikkuse silma all täis. Sellest hetkest alates ei saanud mitte keegi seda lavastust enam tõsiselt võtta ja minu arvates oligi see Tartu Üliõpilasteatri üks suuremaid läbikukkumisi. Kui sa lähed nii provokatiivse materjaliga lavale, siis sa pead olema valmis publikupoolseks sekkumiseks. „Idiootide” etendusel istus minu kõrval mu sõber, kes tahtis kangesti koos näitlejatega lavale „tõmblema” minna. Ta lärmitses, näitlejad tema käitumisele ei reageerinud. Sellest hetkest alates kukkus etendus kolinal kokku, ta ei toiminud enam minu jaoks. Võibolla polegi see kivi niivõrd lavastaja ja näitlejate kapsaaeda. Pigem näitab see meie teatri ja teatrikoolide nõrkust. Tegemist oleks hiilgava lavastusega, kui publikut kaasataks julgelt etendusse. Osalusteatri võtmes töötaks antud materjal vapustavalt. Osalusteater aga eeldab väga põhjalikku ettevalmistust. Hoopis teistsugust ettevalmistust kui see, mida pakub eesti akadeemiline teatritraditsioon.

Teatriuuendus ja nostalgia

2011-09-18T08:00:00.000-07:00

Tallinna Linnateater tekitab „Keskööpäikese” näol huvitava kultuurinähtuse. Võetakse Artur Valdese visandid ja taastatakse tema 20-ndate aastate lõpul pooleli jäänud teatriprojekt - ja näidatakse põhimõtteliselt teatriuuenduslikku teatrit, mille poolest Linnateater siiamaani just väga kuulus pole olnud.

Kuna ma ise Valdese pärandit ei tunne, siis ma ei tea, mil määral lavastaja lähtus algupärandist ja kui suur osa lavastusest rajaneb teadmisel teatruuenduse hilisemast käekäigust. Igal juhul võib siin täheldada pea kõiki Arteau, Grotowski, Barba ja nende mõttekaaslaste programmilisi põhimõtteid. Tekstipõhise tähenduslikkuse asemel on tekitatud terviklik audiovisuaalne kompositsioon. Iga järgnev lavapilt on lahendatud maalikunstist tuntud proportsioonireeglite kohaselt, kusjuures vähimgi muutus nii helis kui pildis on omakorda allutatud ülitäpselt rütmika seaduspärasustele. Näitlejad tekitavad sellises lavaruumis ühtse ansamblina liikuvaid skulptuuride gruppe. Tekst pole kadunud, aga rütmistamise ja mitmete muude tehniliste võtete abil on ta tähenduse kesksest kandjast taandunud helipildi osaks.

Tulemuseks on teatrikeel, millesse tõlgitult mitmed akadeemilised teatritekstid üllatavad meid järsku väga ootamatult paljastuvate dimensioonidega. Võetakse näiteks Tšehhovi „Kajakas”, hakitakse ta halastamatult tükkideks, tükkidest aga komponeeritakse uus ritualiseeritud tervik, mis mõjub ühtaegu nii groteskselt kui vägivaldselt. Ma pean ütlema, et ükski „Kajaka” akadeemiline esitlus pole mind siiani sellisel määral puudutanud. Lavastuse teises pooles muutuvad kontekstist väljarebitud, pinguldatud emotsioonid ja mehaaniliselt korduvad käitumismustrid ekstaatiliseks müsteeriumiks. Lavastuslik tervik on täpne, hästi väljamängitud, ladus, mitte miski ei lohise, auke ei ole. Isegi kutseliste riigiteatrite kurikuulsat ühte üleliigset kolmandikku pole võimalik täheldada. Täiel määral allkirjaga teater ühesõnaga.

Ja nüüd ma siis nuputan siin – mõeldes Anu Lambile ja Ene-Liis Semperile, aga ka Tallinna Linnateatri publikule – kellele ja miks see kõik mõeldud on. Kas on siin tegu sellega, et harjutatakse eesti konservatiivset teatripublikut uuema teatrikeelega? Või on hoopis tegu katsega mumifitseerida teatriuuendust, näidata seda sellises armsas nostalgilises võtmes, umbes et vaadake kui armsalt lapsikud me kunagi teatrit tehes olime. Ehk siis on äkki tegu hoopis topeltpettusega, teatriuuenduse vaikse läbiimbumisega meie maile nostalgitsemise kaitsvas varjus. Aga äkki on ... heheh... ah ei midagi.

Festivalilehes neljandal päeval ilmunud kolumn

2011-09-18T07:56:00.000-07:00

Täna on festivali kolmas päev ja ma pole veel käinud mitte ühelgi etendusel.

Kuna ma jäin festivali kahest esimesest päevast kõrvale, siis otsustasin täna asja kaalukamalt käsile võtta. Olin lubanud festivali õhustikust väikese kolumni kribada. Niisiis tuli käia üritustel, et tunda Festivali Hõngu, aga selles suhtes läks mul kuidagi eriti lollisti.

Kell kaks higistasin püüdlikult Näitekirjanike Kasvulava kõnetunnis, Festivali Hõng aga hajus kuhugi pingeliselt arutlevate inimeste tihedalt aromatiseerunud keskkonda. Kell kaheksa väntasin rattaga Vanemuise väiksesse majja, kus teatati, et etendus jääb tehnilistel põhjustel ära. Kell kümme läksin TÜ Kirikusse, kus selgus, et saal on inimesi lõhkemiseni täis.

Tuli nukralt tõdeda, et mul pole kolumnis kirjutada mitte ühestki etendusest. Viimases lootuses läksin siis festivali klubisse, mis peaks ju olema festivali tuiksoon ja südametunnistus. Seisin Wilde kohviku fuajees tükk aega lolli näoga kuni mingi trepist alla tulev jorss ütles, et festivali klubi asub teisel korrusel.

Seal aga nõutus süvenes – ümberringi istus anonüümne keskklass, nautis elumõnusid. Üks kelner noogutas mulle millegipärast vandeseltslaslikult. Lööduna astusin trepist alla. Mind peatas hea tuttav, kes teatas, et festivali klubi asub hoopis alumisel korrusel. Ja siin, festivali klubis, õlleklaasi taga vanade tuttavatega Teatritehasest juttu ajades sain ma maitsta draamafestivali õhustikku, sain tunda Festivali Hõngu.

Rääkides ajast

2011-08-31T01:21:00.000-07:00

Ema Juures
ja Zavoodis
Aeg seisab

Puht-eetiline dilemma

2011-08-22T17:36:00.000-07:00

jumal on helde olend
jagab lahkelt
ühe käega karistusi
teise käega puhast õndsust
aga kumb käsi on kumb

Saabub päev

2010-12-15T16:00:00.000-08:00

On üks mees kes ei leia sõnu. Aga ühel päeval leiab ta oma sõnad üles ja kirjutab ... lause.

Mardiga koos tekkis selline kujutlus

2010-11-13T09:28:00.000-08:00

Päevakordade all, kuskil päevakordade ookeani põhjas on mingi asi, mis ühel hetkel hakkab kerkima. Ta kerkib lõpuks päevakorrale. Enne ta oli nö päevakorras. Kujutage nüüd ette kuidas ta niimoodi päevakorrale kerkib. Me märkame seda tema ilmumist sügavikust pinnale. Me jälgime seda pinevalt kuni selgub see miski mis pävakorrast päevakorrale kerkinud on. Alguses me ei näe selgelt, aga kui liigne päevakord ta pinnalt alla päevakordade ookeani tagasi vajunud on, siis me mõistame, mis see on - sitt loomulikult.

Selle ma kirjutasin aastaid tagasi - ma olen ka niisugust elu elanud

2010-11-13T09:19:00.000-08:00

Kullake, kallis, tule, no tule, tule, tule, tule TULE-E-E! ….

Olin väikeste vaheaegadega keppinud juba kella kaheteistkümnest saadik, praegu aga oli kell juba kuus, väljas läks valgeks. Tundsin et kauaks minust tegijat enam pole, silme eest kippus mustaks minema. Munn oli mingi naljakas, eemalseisev, tuimavõitu, tukslev asi mis toimis veel vaid hädapärast, tunnete varal. Tahtsin kohutavalt magada, magada, ma-ga-da.

Hakkasingi juba alla andma, ütlema et teeks väikse vaheaja, tõmbaks hinge, tukuks, kui tundsin et ta hakkab ikkagi tulema, keha hakkab voolama, kuuma vedeliku juga ümbritseb mu riista hellitavalt. Hetkeks läks süda kurnatusest ja vihast pahaks – miks ta kurat just nüüd tulema peab hakkama, kus ta raisk enne oli. Surusin viha maha, tuli minna, tuli tulla.

Kobasin sisemises tühjuses ringi ja otsisin mingitki positiivset emotsiooni mille külge klammerduda. Seal polnud palju, ainult mingi mõttetu, ärakulunud soov teisele inimesele head teha, ebasiiras ja egoismist haisev, aga kõlbas seegi.

Vaatasin talle otsa, uputasin ennast ta silmade õrna heledusse, lasin endale keele kurku toppida. Tunne hakkas kasvama, resoneerima ühes taktis kehaga, muutus osaks minust, siis temast, siis olime mõlemad see tunne, astusime koos katedraali uksest sisse, otse valgusesse, valgus….
Tuletuletuletuletuletule

Tulin, plahvatasin, nutsin ja naersin, ulgusin ja haukusin, tema hoidis must kinni, kaitses mind. Palusin teda et ta hoiaks mind, sest ma libisen muidu eemale ära ja tema hoidis, meeleheitlikult hoidis, hirmust, et mitte üksi jääda. Süda oli paha, veri oli kätest ära valgunud, pea käis ringi, olin endast kõik ära andnud ja veel ühtteist lisaks. Üritasin nutta aga sellest ei tulnud midagi välja peale haleda nuuksatuse.

Ootasin millal ta mind lahti laseb. Tunded olid ära lahtunud ja ma olin taas üksi koos temaga. Tahtsin kohutavalt ühte suitsu, tahtsin seda külma õlut sealt kapist. Ma ei pidanud talle midagi ütlema, pidin lihtsalt vait olema, mitte segama kuni ta oma peas hellitussõnade stsenaariumi kirjutab, mida mina enam ei jaksa, ei jõua, ei viitsi talle öelda. Kohutavalt oleks tahtnud hoopis midagi lõbusat öelda, midagi asjakohatut. Rääkida rahast, tööst, sõpradest. Pidasin siiski vapralt vastu. Vapper tinasõdur, hehh.

Lõpuks ta tõusis, läks kusele. Ma viivitasin et teda mitte ärritada, siis hiilisin külmkapi manu õlle järele. Ooooohhhhhhhhh! Külm õlu! Kurat. Ta imestas taas kord et mulle peale keppi õlu nii hea maitseb. Noo seletasin mina, vedelikukaotus, mineraalid. Hea et ta suitsu kohta ei küsinud. Imesin kuuma suitsu kopsudesse, tunnetasin iga rakuga seda kuumust. Mnjaa.

Nüüd tuli kuidagi magama minna, aga mitte väga kiiresti. Temal olid oma rituaalid, võttis kaua aega enne kui magama sai. Kurat, miks on nii et mina saan voodisse ühe minutiga, tema aga ühe tunniga, aga ma surusin selle ärritusnoodi maha. Tahtis kaissu, no võtame.

Äääähhh, krt. Homme tuleb jälle magamata olla. Aga ma ei ütle talle seda vaid võtan ta hellalt kaissu, käsi sureb kohe ära, teki all läheb talumatult palavaks. Jään lõpuks siiski magama……

enor kirjutas üles, mina peksin segast

2010-11-13T09:10:00.000-08:00

Oii jummal
Assa tuss
See oli laks
Ma tahaksin et suust tuleksid välgud välja
Türa puts
Kesse seal kaarikus sõitis, see oli jumal, apollo.
Türa ma olen nagu tuumapomm ma tunnen kuidas kiired must väljuvad
Aa.. türa putsi
Sa tead kui hea on ringutada
Tõmbad keha laiali ja tunned kuidas chi kehas ringi liigub
Türa see on nagu mägi
Nagu sammas ringi liigub
Oota ma proovin
See on taiji sammas las ma proovin
Ja tead chi on täitsa tunda
Tõmbab .. ringi
Ja ma teen seda iga päev
Sa vana vitt
Ossa tuss
Opaa
Kahju et ma ei oska raisk ma teeks kolmanda silma ka lahti
Struktuuri, struktuuri.. kuidas see on
.. see on võre

a jaa nii lihtne see ongi jajah
aga tegelikult visuaalse vormi saab ära võtta ju
ok
sa vanalits traisk
see energia on olemas, see on olemas see toimib
see on tunne nagu alakõhus on pomm
suur jurakas, kuul raudketi otsas
sa vana pekk raisk
sa vana pekk
see on kõige vanemaid energia kogumise asendeid taijis,
selle küla elanikud kõik kasutasid seda
kes seal ringi käisid
sa vana puts raisk

Senss ja sensibiliti

2010-11-05T04:11:00.000-07:00

19 sajandi lõpp, Inglismaa. Viktoriaanlikus pargihämaruses istuvad hästiriietatud noormees ja neiu ning vestlevad ülevatel teemadel a la Flaubert. Valitseb Jane Austini ja Charlotte Brönte romaanidest tuttav habras, tundeline õhustik. Pärast pikemat vestlust moraali ja sõpruse teemadel avaldab noormees neiule tuliselt ja paljusõnaliselt armastust. Mingil hetkel sõnad lõpevad, noored nõjatuvad vaikides istuma, oma mõtteid mõtlema ja suveööd kuulatama. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik? Kas armastus võib olla läbinisti platooniline ja kui kaugele võivad inimese viia sügavad eneseohverduslikud tudeliigutused...
Kuu särab, mingi lind häälitseb kusagil pargisügavuses, midagi suurt pudeneb hääletult kildudeks. Neiut meelitavad noormehe õilsad, sügavad tunded, teda liigutavad kaunid pooetilised sõnad. Täis emalikku õrnust asetab ta pooleldi hajameelselt, aga samas ka mõneti kaastundlikult käe noormehe käele, mis lebab abitult ta kõrval süles ja pigistab seda toetavalt. Mõni aeg hiljem, mõnevõrra kohmetunult sõnab neiu:
"Ah, see polegi teie käsi? ..."

Vaikus Tammelinnas

2010-09-13T01:58:00.000-07:00

Tammelinn, vaikus. Vihmalaigulise tsementkrohviga kaetud majakeste katustelt pudeneb hääletult kasse. Ühes eramus avaneb õhtu sinkjasse hallusesse uks, kust kiirgub sooja ja ema noomivaid hüüdeid. Uksest tormab järsku välja poisike ning jookseb tenniste krudinal graniidiga kruusatatud kõnniteed pidi Ragn Sellsi prügikasti juurde. Ta avab kiirustades rohelise plastkaane, viskab midagi pürgikasti ja tõttab siis kärmelt tagasi. Uks tema järel sulgub ja graniidiga kruusatatud teel laiutab taas hääletus. Korraga kärgatab pimestav plahvatus, prügikast lendab ribadeks. Plahvatusele ei reageeri keegi, majast ei välju kedagi, politseisireenid ei pista üürgama. Elu Tammelinnas läheb oma tavalist graniiidiga kruusatatud rada, ühes rütmis muruniidumasinate lõginaga. Vaikus Tammelinnas.

Facebooki vaimukused 2

2010-09-12T13:06:00.000-07:00

Ma olen Vali Sugu

Ajaloolased ja kulturoloogid on tuvastanud

2010-09-12T07:02:00.000-07:00

et keskaegses Jaapanis eksisteeris kuskil 18 sajandil vahevorm nukuteatri ja kabukiteatri vahel. Jaapani nukuteatris teatavasti kasutatakse inimsuuruseid nukke, mida juhivad üleni musta riietatud näitlejad. Kabuki teatris on nukkude asemel inimesed mistõttu see teatrivorm on tuntud oma justnagu mehaanilise liikumisjoonise poolest. Ajaloolased on nüüd selgitanud et tegelikult harrastati 18 sajandil jaapani kõrgemas ja rikutumas seltskonnas nn inimteatrit: mõni tühine inimene, kerjus või muu selline püüti kinni, tapeti, rebiti tükkideks ja traageldati taas kokku. Laiba sisse konstrueeriti keeeruline traatidest ja terasvarrastest juhtimissüsteem, mille abil mitmendat põlve õppinud nukujuhid said laipnukku juhtida. Andmed pikantse teatrivormi käekäigust katkevad seoses shogunaadi lagunemise ja keisrivõimu tugevnemisega Jaapanis 19 sajandil...

Mart küsis:

2010-09-12T07:00:00.000-07:00

Kui Maa koosneb makaronidest -
Mis siis saab?

Lüüriline luuletus (kirjutatud sitamajas)

2010-09-12T06:57:00.000-07:00

Pealkiri on KURBUS:

Sa sirutad käe,
aga rull on tühi

Tõsine identiteedikriis

2010-09-12T06:55:00.000-07:00

"See ei ole Mina,
See on minu Schauma!"

pudinad

2010-08-24T23:57:00.000-07:00

Kui kalmaar lendab,
kukub taevas kildudeks

...

Väike Varju
karjus Harjus,
mormoonid tuppa
käänasid
hormoonid sappa
väänasid

...

Kurgipurki
panin mürki
sellel suvel
sõidan Türki

...

Teismelistele püromaanidele mõeldud telesari "Päästja tikutoos"

Uurija tõmbas niite kokku,
libahundid tundsid end puudutatuna

...

Genialistide lugu:
"Sa oled Marli-Bobi ema,
ma olen su Bobi televiisorist
korduvalt näinud"

Kujutage nüüd ette, kolmas Reich, parteilased ja sõjaväelased on väljakule üles rivistatud, kõik ootavad pinevalt Juhi kõnet. Hitler, elav jumal isiklikult astub poodiumile ja ... hakkab laulma sedasama genialistide laulu. (Hitler on miskipärast pilves) Mind huvitab, selles niigi haiges situatsioonis, need tuhanded meeletuseni ülesköetud, hüsteerilised inimesed seal väljakul, mis kurat nad küll sellepeale teevad. Kas nad hakkavd märatsema või seisavad vaikides? Hakkavad kaasa laulma? Või lendavad nende ajud lõhki nagu filmi "Mars attacks" lõpus nende marslaste ajud, kes pidid kuulama seda jubedat 50-date aastate muusikat.

Igal juhul seletab Bob Marleyst tuletatud Marli-Bob lahti ka seda BB Kingi anekdooti kus BiBil on sünnipäev ja kus BiBi naine mõlema kannika peale B tähe tätoveerib ja kus BiBi lõpuks imestab et kes see Bob on. Bob on tegelikult Bob Marley ehk Marli-Bob. BiBi on pahane kuna arvab, et Bob Marley, kes teeb salapärast ja väga huvitavat muusikat nimega reggae, on tema naisele juba jõudnud kotid sappa panna. Vähe sellest et Marli-Bobi reggae tema juhitavat jazzi-impeeriumi ohustab, nüüd on siis ka linad määritud...

Kappadi-kappadi hüppas põis
ja Karplauhti lõhki käis

Elu24-st lugesin valesti

2010-08-24T00:29:00.000-07:00

Mingi "meeleheitel koduperenaine" rääkis seksuaalfantaasiatest, kiitles oma seksuaaleluga (kolmikud ja nuss teiste naistega) ning mainis muuhulgas:

"Meeletu nauding on see kui naabrinaine mind keelega taga ajab."

Iseenesest oli ka originaalvariant päris lõbus. Kuidas koduperenaine, tubli keskklassi kodanik räägib oma naabrinaisest, kes teda keelega tippu viib. On näha et asjad on kõvasti paremaks läinud. Kolmandas Reichis näiteks olid koduperenaised enamasti hoopis Gestapo teenistuses ja saatsid oma naabrinaisi mõnusalt koonduslaagrisse. Selge see et tubli keelekas on tunduvalt parem alternatiiv. Kodanluse diskreetne võlu.

Bauhoff esitleb

2010-08-16T09:59:00.001-07:00

ökomuld

Piiripetsi isiklik quiz (issand kuidas ma jälestan seda sõna)

2010-08-16T08:14:00.000-07:00

Vasta alljärgnevale küsimusele pikemalt mõtlemata ja sa saad jälle midagi endast teada:

Kes sa oled?

Ma...

1. ...olen Peeter Piiri (12 punkti)

2. ...ei ole Peeter Piiri (2 punkti)

3. ...olen võibolla Peeter Piiri (6 punkti)

Ja nüüd tulemused:

0-5 punkti: Sa ei ole Peeter Piiri

5-10 punkti: Sa oled võibolla Peeter Piiri

10-15 punkti: Sa oled Peeter Piiri

(Siin all võiksid olla mõned maitsekad kastikesed ristikeste jaoks)

Facebooki vaimukused

2010-08-16T07:35:00.000-07:00

Sisse logitud kui Peeter Piiri (See pole sina)

Sic!

2010-08-12T04:57:00.000-07:00

Üleeile vaatasin ma filmi kus Daniil Harmsi näoga mees vestles oma prussakaks muutunud kirjutusmasinaga. Kusjuures viimane kasutas rääkimiseks inimese perseauku, mis asus tal millegipärast keset selga

Äge film oli!

Muusikal

2010-07-23T04:14:00.001-07:00

Hele naishääl laulab: Lepatriinu kotid
Meeshääl, bass laulab: on väikesed

Kurvavõitu lugu

2010-07-23T04:06:00.000-07:00

Elas kord üks poiss, kellel polnud kaisukaru. Ja nii ta siis pugeski õhtuti teki alla, ahtale rinnale surutud lennukimudeli tükid...

Tegime Kosel musimuusikali, kui minu käest ootamatult küsiti, et millal oli minu esimene musi. Ma seletasin purjus peaga vastuseks nii:

"Jah, musiromantika on minust kauge kaarega mööda läinud, ise muretut viisijuppi vilistades."

Eksistentsialistlik jutuke

2010-07-23T03:35:00.000-07:00

See eksistentsialistlik lugu räägib sisemiselt arenenud inimesest. Saatuse või siis juhuse tahtel on ta sunnitud elama vetelpäästeinstruktori ja pleyboy pruuniksvõõbatud kehas. Teda ümbritseb tüütu kaaskond - mingid totralt armunud, solaariumites siniseks päevitunud, kunstisside ja plastilise ilukirurgia najal uuemale elule turgutatud blondiinid ning nende armukadedad mehed. Keevad tunded, arenevad painavalt mõttetud draamad. Peategelane talub seda kõike oma tarbetult musklilise keha varjus, aga et ta ammutab jõudu tühjusest, siis kiirgub tema südamest lõputut leplikkust selle madalama eksistentsivormi suhtes. Kirjeldus inimese teest sisemise rahu poole on kirja pandud minavormis ning selle esimesed laused võiksid olla näiteks sellised:

"Ärge otsustage mu üle välimuse põhjal. Ma olen see, kes ma olen - ma olen vetelpääste instruktor..."

jälle unenägu

2010-05-18T04:42:00.000-07:00

Nägin unes et olin mingis kevadkoolis või suvelaagris - päris täpselt ei saanudki teada, kus siis õieti. Mulle tundub, et ma vist sebisin nukuliku välimusega naist. Mis on veider kahes suhtes - sebimine pole mulle iseloomulik tegevus ja ma polnud seda naist kunagi varem näinud. Naisel oli kaaslanna, asiaat, kõhn, julmade silmadega. Tolle sabas tilpnes omakorda austaja, frakis tüüp, kelle nägu ma kas ei näinud või ei mäleta. Naistel olid seljas pidulikud ballikleidid 19. saj lõpust. Mustad toonid ja lehvikud lisasid salapära.

Rippusin nukunäoga naise sabas ja sattusin lõpuks buduaari, kus saime olla ainult meie neljakesi. Mulle ulatati skalpell ja mult oodati et ma hakkaksin nukunäoga naist lõikuma. Tegin mõned kohmakad sisselõiked, kõik kohad olid verd täis. Ahastus, õudus ja vastikus ajasid mul südame pahaks. Nukunäoga naine võttis mult skalpelli ja hakkas ennast ise lõikama. Vilunud liigutustega eemaldas ta oma kaelalt naha, ning asus seejärel skalbi kallale.

Vaatasin asiaadi poole - tolle austaja oli naise kaelalt ja peast naha juba täielikult eemaldanud ning asus nüüd eemaldama nahka näolt. Ilma skalbita tundus tema pea ebaloomulikult väike. Kuna ma nüüd teadsin mida edasi teha, võtsin taas nukunäoga naiselt skalpelli, eemaldasin lõplikult skalbi ja seejärel ka näo. Näonaha all oli sama nägu, ainult erinevalt eemaldatud näost, mis oli roosa, oli see nägu hall. Mõlema naise olekust õhkus seksuaalset naudingut. Mis täitis mind aeglaselt kurbuse, üksinduse ja vihaga...

Joanna Ellmann ja Peeter Piiri esitlevad: Marie Under, Friida ja kiilakad

2010-05-15T00:57:00.000-07:00

Eesti lüürilise luule üks väljapaistvamaid esindajaid, kirjaneitsi Marie Under kümbles meessoost literaatide ja kirjanike õrnas, katkematus tähelepanus. Keda kõike seal polnud - Adson, Gailit, Visnapuu, Tuglas. Kõik kuulsad, säravad, tuntud - ikkagi meie väikese rahva kultuuriline koorekiht.

Marie Under aga sellele kõigele vaatamata oli sügavalt ja lootusetult armunud tööliskirjanik Johannes Vares-Barbarusse, tolle aja kriteeriumite kohaselt luuserisse ja autsaiderisse meie kirjandusmaastikul. Kord kohtusid nad pargipingil, kus Under oma kuumad tunded Vares-Barbarusele teatavaks tegi. Pöördumise lõpetas ta järgmise lausega:

"Kallis Johannes! Kas me ei võiks need hingeelulised liigutused mitte kehalisel tasandil vormistada?"
"Ei, mina olen pühendanud ennast klassivõitlusele ja ei või endale lubada kombelõtvust, mis iseloomustab manduvat kapitalistlikku ühiskonda."

Äraütlemine oli valus ja leidis loomingulise väljenduse luulekogus "Õnnevarjutus." Suures ahastuses aga lõid välja Marie Underi nümfomaalised kalduvused, millest pärineb ka väljend "marieunderlikud eluviisid". Et Johannes Vares-Barbarus oli tollal paljakspöetud peaga, langesid voodilinade vahelt lohutust otsiva Underi löögi alla just teda ümbritsevad kiilad literaadid Adson ja Gailit. Moodustus eesti kirjandusajaloos teenimatult tähelepanuta jäänud, samas asjaomastes ringkondades kurikuulus "Marie Underi kepi sondernkomando".

Erandiks kiilakate himuras enamuses oli tuntud sulemees Fridebert Tuglas, keda tema fetishiarmastuse tõttu ka Friidaks kutsuti. Niisiis oleks kaamerasilm hilisel õhtutunnil avastanud Marie Underi magamistoas järgmise vaatepildi: Esiplaanil on Friida kes särasilmil proovib selga Marie Underi aluspesu. Tagaplaanil on voodi, kust kostab joobunud, võimukas naisehääl, mis teatab:

"Roni maha kiilakas, Friida kord on!"

Teiste seas jagas oma vaimustust Marie Underi külluslike kehaliste võlude üle ka August Gailit. Ta istus kirjutusmasina taga ja trükkis kirglikult teksti. Aegajalt tõstis ta käed klahvidelt, hellitas Marie Underi kujuteldavaid rinnamügaraid ja õhkas kogu südamest. Seejärel asus ta taas käte värinal tuhandekordse innuga kirjutama. Nii valmis Gailiti teos "Leegitsev süda."

Marie Underi peatähelepanu sel tormisel perioodil aga on hõivanud Hendrik Visnapuu. Vaat see on mehine mees. Kaljuna seisab Visnapuu linna taga metsas ja tõstab aeglase, väärika liigutusega oma duellandipüstoli (kõik mehised mehed lasevad püssi). Sealsamas põlvitab imetlusest hullunud Marie Under, kes on klammerdunud Hendrik Visnapuu vaba käe külge. Visnapuu tulistab, Marie Under aga oigab: "Oo Hendrik" ja sulab hääletult süldiks. Visnapuu pöördub hetkeks, silmitseb põgusalt süldistunud Mariet, seejärel pöördub tagasi, tõstab relva, puhub suitsu torult ja pistab vilunud liigutusega relva kabuuri. Lask on õnnestunud.

Krüpti astus seksotroopne naine

2010-04-25T00:53:00.000-07:00

poistel püksis vemblad tõusid nagu kevadised tulbid

või ka nii:
Krüpti astus seksotroopne naine
poistel püksis vemblad liighatasid nagu lilled kevadises tuulepuhangus

Kargas suhu

2010-04-24T10:31:00.000-07:00

Valitsejad kelle põhiliseks murelapseks on lihtsale inimesele peeru vahele keeramine

Kaks võrdlust

2010-04-23T09:38:00.000-07:00

Nutmisest loobumine on nagu kepist ja masturbatsioonist loobumine. Teisel nädalal on kõige raskem ja nälg kõige põletavam. Keha mäletab veel, kehameel nõuab oma. Kolmandal nädalal on psühholoogiliselt painav (seesama kolmas nädal mis suitsetajatele tavaliselt komistuskiviks saab), aga edaspidi tuleb unustus ja rahu. Sa elad nii nagu poleks seda osa elust lihtsalt olemas. Mis on üllatav - võiks ju mõelda et aja jooksul isu ja nälg aina kasvab. Tõenäoliselt see nii ongi, aga mida suuremaks kasvab vajadus, seda sügavamale alateadvusse on see surutud. Ainult unenägude hõlmas meenub aegajalt midagi, sellest jäävaid füüsilisi jälgi aga on väga raske millegiga konkreetsest kokku viia (vt Hume) - põhjuslikkus peab siin psühholoogilisele hädavajadusele lootusetult alla vanduma.

...

Naised on nagu raha nuiavad joodikud. Nad muudkui hädaldavad ja halavad tähelepanu ja hoolitsuse järele, ega anna endale samas aru, et ükski resurss maailmas pole ammendamatu ja et tasuta lõunaid pole olemas. Niisamuti kui lõpeb lõpuks kaaskodanike kannatus joodiku ammendamatu krediidi suhtes, lakkavad toimimast need jõud mis naist lõkketulena selles ilmas soojendavad - sõprus ja seltsimehelikkus. Aga jah , mis ma ikka õelutsen, sama kehtib ka meeste suhtes...

Ilus jutt mis kisub veits rõvedaks

2010-04-20T06:21:00.000-07:00

Mu hing on talviselt riides, mu keha valmis pikaks rännakuks. Mu pilk puurib horisonti ja silma selle taga. Temperatuur silma sisemuses on mahedalt null kraadi - Kelvini järgi. Randmeist väljuvad vardad ja ristuvad seal, kus silmad väsivad. Sabakont künnab vagu jälgede vahel, pikk päevatee vaob öösse. Päike põletab mu varju kõrbeliiva kellaosuti suunas - ta tiirutab ringiratast ümber ränduri nagu kass ümber palava pudru. Ma olen oma rajal nagu see kuulus habenuga, mis silma pooleks nüsib. Sirgjoon läbistamas ringi. Liha mu luudel kuivab kokku, saab üheks luudega. Ja minust jääb järele üksnes minemine. Lähen ja lähen

Lähen vannituppa ja koorin end riidest lahti. Võtan riista pihku ja see lollike tuksatab kohe ootusärevalt nagu koerake. Võtangi koera asendi, tundub mugav olevat. Teen mõned liigutused, kiiremini ja aeglasemalt - uurin meeleolusid. Aegajalt tõmbun tagasi, kui kiim liiga suureks kisub. Tunnen kuidas keha mürinal hormoone toodab ja neid laiali pritsib, kuidas ihuliikmed adrenaliinist jäigaks lähevad. Väldin kujutluspilte, sest need aktselereerivad liigselt käsitlusaluseid protsesse. Kui keha hakkavad läbistama tõmblused ja krambid, tõmban end hambad irevil tagasi, kui vaja, siis lõrisen ja haugun, et auru vähemaks anda. Rahunen, rahunen, ootan kuni viimane serv kaob taas silmapiiri taha. Siis alustan uuesti ja siis veelkord ja veelkord. Ikka viimase piirini ja algusse tagasi. Aegamisi on tunda kuidas kõigepealt sugutis, seejärel kogu kehas hakkavad edasi tagasi käima kuumalained . Nagu Metropolises, seal kohas kus hull doktor loob tuleviku üliinimese. Meel selgib. Keha vibreerib ja kumiseb nagu kirikukell. Aegalalt peatun ja pööran oma pilgu meelde, uurin kujutluspilte ja tundevõbelusi. Vajadusel teen märkemeid. Lõpuks ma lõpetan, aga ei lähe ega tule kuhugi. Katkestan. Ootan kuni hingamine rahuneb. Panen riided selga. Oeh, püksipõlved on ikkagi märjaks saanud kahhelpõrandal. Seedin toimunut. Leian et käib kah. Väike uhkus hiilib südamesse - olen tugev ja samas järeleandlik, aga ikkagi õel ja põrgulikult visa. Pühin higi laubalt, tõusen javäljun.

Uued toimetused ootavad.

mõteldes p-le

2010-04-10T12:52:00.000-07:00

Iga kord kui sa purjus sõbra pead oma kodust välja viskama, viib ta kaasa tüki südamest. See on reetmine. jah, muidugi, nii ja naa, peab ja peab ja peab ja kõigile on nii parem, aga ikkagi reetmine on reetmine. Timukatöö.

leiud 4

2010-03-30T07:41:00.000-07:00

Üks noor neiu tuli väljast rohelist tegemast. Ta silmad, mis tavaliselt tegid niimoodi blink-blink, tegid nüüd põb-põb...

...

Vaatasin neid inimesi Kaubamajas. Nad tundusid nii jubedad ja vastikud. Samas mõnel neist oli kindlasti puhas südametunnistus. Steriliseeritud südametunnistus aga on puhas nagu tuumapomm - lapsed ei saa nakkust isegi kui see koolimajale heita.

...

Gabriel siseneb sitamajja. Sitapoti serva peale on kaunis naisterahva käekirjas jäetud kirjake "Kohtume kloostri taga metsas". Potis endas loksuvad mõnusalt kaks rasvast julka. Mõne aja pärast siseneb Gabriel taas pellerisse. Potis ujuvad uued, värsked julgad, potiserval aga on taas kiri: "Ootan Sind endiselt, Sinu Agnes."

...

Lady GaGarin
Lõbus strip
Vabariiklik taparaatide tehas "Lembitu"
Assamalla lahing ja Vasalemma dilemma
Üürida inimsuurune korter
igal moosil oma nägu - moosinägu
omanäoline moos
ilmetu moosinägu

Laskuri reegel:
Lase huupi aga lase täpselt

Metsas seisab kolme jalaga tool - ekskrementeeriv inimlaps

aanja miis on litsimajas

2010-03-26T14:14:00.000-07:00

tsurka no tsurka haanja miis
tsurka no tsurka haanja miis
uma kolmõ kopka iist...

Kui saabub üleilmne rahuriik

2010-03-26T14:13:00.000-07:00

avanevad rusikad nagu lilled

päeval päikese käes avastasin

2010-03-26T13:18:00.000-07:00

hinge hiilib
vaikne väärikus

laste kunstinurk

2010-03-19T08:03:00.000-07:00

viieaastane laps leiab lehmakoogi, topib selle konisid täis nagu siili ja selle kauni taiese nimi on loomulikult Päike

ära m/liimi siin midagi
muidu riimin sulle varsti meemi

geeniga otse meemiasse

selle meemiga kaugele ei riimi

Freudi analaal: mees läheb otse alateadvusse

kui sa oled türapea siis kasvab sulle surres peast munn välja

isikud ja muud haikud
plaksutasid haikut

rahvasooansambel

mõhe - mõnus, muhe tihe ja tahe

tahan keelele taha panna
sitaks hea keelend

Sven läheb ENSV-sse 1982 aastal, asutab seal bändi "Rusikas ja klaas" mille hitt "Keevitaja polka saab kuulsaks. Selle eest antakse talle autasuks pruun volga

sobib nagu rusikas lukuauku

meil homme kolentinipäev

ma seksin nii harva, et see peaaegu ei meeldi mulle

olmeona

blogistame

Visandid: H

2010-02-18T04:57:00.000-08:00

Me märkasime teda kohe ja nimelt läbi kõnnaku. Seisime sõbraga ühika koridoris, kui ta meist mööda kõndis. Me olime ühel meelel et tegu on lummava naisterahvaga ehkki miks just jäi arusaamatuks. Midagi tema kõnnakus oli, ei tea kas asi oli teatavas jäikuses, aga kuidagi assotsiotsieerus see laplastega. Björki hullumeelsust kumas sealt läbi. Midagi väga naiselikku, midagi väga erootilist, aga absoluutselt teispool Cosmopolitani küündimatuid rõvedusi.

Teisalt kui ta istus oma põlvedel teemantistes, meenutas ta jaapanlannat. Mul on miski jama nende jaapani kaunitaride selgadega, mis on sirged, viitavad tugevale sisemisele distsipliinile, tantsule, võitluskunstidele. Euroopa naised kipuvad olema seljast kõverad, seda peetakse koguni seksuaalseks ehkki ma ei saa küll aru miks aga noh eurooplaste maitse selles valdkonnas on alati olnud vähe imelik. H. selg oli sirge ja terviklik, samas painduv nõtke, tugev. Ja kui ta juhtus olema alasti siis tegi valendav nahk selle ka kauniks.

Kui H nuttis, siis haaras see kogu ta olemuse. Tundus nagu oleks ta sisemuses puhkenud tulekahi, nagu põlenuks ta seestpoolt väljapoole. Hiljem kui ma pidin meievaheliste tülide käigus oma südame kõvaks tegema oli just seda kõige raskem välja kannatada. H oli tuleolend, ta oli sündinud draakoni aastal. Temas pulbitses tohutu energia mis aga oli lapsepõlves käänatud iseennast õgima. Seetõttu jäi ümbritsevatele ekslik mulje nõrgast ja vastupanuvõimetust olendist. Selline suhtumine maksis karmilt kätte. Kui H. allasurutud raev ükskord vallale pääses oli see kiire, äkiline, etteennustamatu, halastamatu ja hävitav. Mäletan seda hirmusegast hämmingut ta töökaaslaste näol, kui H ühel ilusalt päeval neile kätte maksma asus. Isegi mina kuigi ma elasin H-ga 10 aastat, ei osanud iial ette teada millal mind võib jälle tabada süüdistuste ja etteheidete laviin.

H-le meeldisid lõhnad. Ta otsis lõhnu hoolega ja nautis neid. Kui tee ääres sattus olema jasmiin või kibuvits, nuusutas ta läbi iga viimase kui õie. See oli ühtaegi nii tüütu kui armas. Kui H miilustas siis esmajoones nuusutas ta läbi kõikvõimalikud karvad. Seda oli raske välja kannatada sest see tekitas kõdi. Ükskord ma koguni demonstreerisin seda ta enda peal ja nuhutasin ta samamoodi läbi nagu koer. "Issand, kas see on tõesti nii talumatu?" küsis ta ja ma siis valetasin et pole hullu.

H ei ei kandnud ilusaid riideid, ei teinud soenguid, ei maalinud endale nägu pähe. Ta, vististi küll alateadlikult tegi end inetuks kandes vormituid ja ja värvituid asjandusi nii et ükskord ma solvasin teda hingepõhjani öeldes et ta näeb välja nagu Saksa DV kooliõpilane. Ta ei saanud enese kaunistamisest aru, sellise absurdsuse tähtsustamine ümbritsevate inimeste seas aga tekitas temas trotsiseguse reaktsiooni. Teisalt oli just H see kes õpetas mind nägema asjades ja inimestes lasuvat vaikset sisemist ilu, nagu ka seda kui habras on see ilu selle maailma vägevate käes.

Mida iganes ka mu joodikutest sõbrad mulle ei räägi, H mitte kunagi ei üritanud võimutseda mu üle. Ta küll kartis et mina tahan võimutseda tema üle ja seetõttu meie kooselu oli paranoiast läbi imbunud põrgu, aga ise ta minu otsas trampida ei tahtnud. Ma julgen seda väita kuna olen hiljem kohanud ka sellised kes ainult võimu tahavadki.

avaldamata jäänud arvustus Kiwa näituse kohta

2010-02-16T10:59:00.000-08:00

0-protseduurid sileruumis:

Kiwa näitus ja Anti Saare raamatu „Tekste siledast ruumist“ esitlus Tartus, Y-Galeriis, 27.01-13-02

Kiwa näitusele sisenemist võib kirjeldada ka kui rangeid protokollireeglieid järgivate vastastikuste teadete jada:

- Tähelepanu, me näeme enda ees musta kuupi! Kordan , me näeme enda ees musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin (see on stiilne, äge nagu ka kosmoses lehviv keep)

- Kuuldel, kinnitan, te näete enda ees musta kuupi. Eetriragin

- Tähelepanu, me siseneme musta kuupi! Kordan, me siseneme musta kuupi! Vastuvõtt? Eetriragin

- Kuuldel, kinnitan, te sisenete musta kuupi Eetriragin

- Eetriragin Eetriragin Eetriragin

-Kuuldel, kinnitan Eetriragin Eetriragin Eetriragin

Musta kuupi Kiwa näitusel pole. Seal pole midagi ülearust. Küll aga seisab esimeses saalis, uksest sisse astudes, hõbedases skafandris kogu, peegeldades tagasi mistahes tähenduslikkust. Peegel kaitseb rändajat tühjuse ja vaakumi, plussneljakraadise olematuse eest. Peegel vastamisi tühjuse, vaikuse, puudumise, olematusega. Peeglil on tühjusele sarnane iseloomujoon – ta viib vaatleja alati tagasi sinna kust ta tuli ja nimelt iseenese juurde. Ka peeglis võib kohata iseennast – noo…muude kohtade kõrval.

Kummatigi on peeglitühjus kosmilisest olematusest (mis väljendina on mõttetus kuna Kosmos, maailmaehitis ei saanud kunagi olla kuskilt otsast tühi või olematu vanade kreeklaste järgi) erinev. Kui peegel vältimatult ja paratamatult suunab tagasi iseendale siis päristühjus lubab jääda uduse, tühja pilguga enda ette jõllitama. Tühjusesse saab minna rändama (kui saab) või tagasi pöörduda, peeglis saab vaid tagasi pöörduda. Peegel on visuaalse kogemuse ümberpööramismärk.

See meenutab Karl Ristikivi raamatut „Nõiduse õpilane“ kus musta maagia õpilane satub öösi lugema kabalistlikku teksti. Teksti lugedes tunneb ta et ei sa enam peatuda. Ta tunneb ka et keegi kuri läheneb talle, tuleb uksest sisse ja tema poole ja puha ja puha ja puha. Ta ei saa ennast liigutada, kuri aga sirutab ennast ta selja taga välja, valmistub teda haarama. Samal hetkel aga jõuab õpilane tekstis ümberpööramismärgini mis lugejat kohustab sama teksti lugema tagurpidi. Seda tehes õpilane tunneb kuidas kuri kaob ja saabub kergendav pääsemine.

On raskestivaidlustatav tõik, et tühjust ei saa tekstiliselt hõlmata ega käsitleda. Võib öelda et tühjus tuleb tekstiliselt ette ümberpööramismärgina, st tekstis jääb tühjusest järele vaid peegel. Kiwa näitusel ripub (väljend mis on nüüd tõesti kujundlik) töö nimega „Nothing“. See töö koosnebki pealkirjast, sest selle koha peal kus peaks olema taies, näeb vaatleja pelgalt valget seina nagu mujalgi ruumis. Selle kunstiteose formaat on judinaidtekitavalt täpne – 0.00 X 0.00. Rangeid protseduurireegleid järgiv protokoll (antud juhul kunstiteose formaat) moodustab valsisammul ümberpööramismärgi.

Me näeme et see peegel osutub läätseks – peeglis on alasti nähtaval kunstiteose formaat oma ebainimlikkuses ja kunstivaenulikkuses. Peegel rebestab, lõhustab, nihestab ja tühistab, ta on dekonstruktsiooni instrument. Samas ei sa peegliga seostada ainult negatiivset, eitavat energeetilist välja. Peegel võib osutuda filtriks, läbi mille paljastub sarnaselt koletistega ka loodus, selle, spontaansus, määramatus ja ilu. Kiwa on asetanud loodusvaated, pildifailid tekstiredaktorisse, avanud need seal ja paljastanud tekstidžungli eksootika. See tekstiragin on omakorda asetatud peeglisse nii et me näeme seal seda mis seal on alasti kujul ja nimelt – teksti.

Nii ei teeni tekstilise tähenduse lühistamine ja tühistamine mitte pelgalt dekonstruktsiooni huve, kuna selle kaugem eesmärk on konstruktiivne ja positiivne. Sarnaselt zenbudistliku looga ühe käe helist kutsub see üles kuulama tõelist tühjust, mitte kartma ja koguni kõrgelt hindama puhast, inimlikust sekkumisest puutumata (või nö valesti puudutatud – vahest selles ongi 0-prtseduuride sügavam tähendus) müra, kaost millest puhkeb õitsele olemise õis.

Kiwa näitus, Tartus, Y-galeriis on filosoofiline ja meditatiivne kontseptuaalse kunsti nähtus. Näitus peab omakorda olema iselaadseks sisse või väljajuhatuseks Anti Saare tekstikogumikule, mida esitleti koos näituse avamisega. (Raamat millest kindlasti peab eraldi pikemalt kirjutama.)

Me oleme semionaudi peegelskafandris ja me siseneme tekstilist tähenduslikkust kiirgavasse semiosfääri. Muuseas, galerii tagumises saalis, aknaorvas istub veel üks skafandris kogu – sedapuhku valges skafandris, kaetud punase värvi pritsmetega. Kas peab see vaatlejale hoiatavalt meenutama Oscar Wilde´i kuulsat lauset: Kõik kes tegelevad kunstiteose tõlgendamisega teevad seda omal vastutusel?

Mu kujutlusse kerkis kord müstifikatsioon: ühel päeval teleskoobiga kuud uurides avastatakse mingist kraatrist võllas, võllapuu milles ripub, kiiver lõbusalt viltu skafandris mees. Tema silmis peegelduvad tähed ja nii hakatakse maa peal seda kraatrit kutsuma Poodud Mehe Metsaks. Jutu ots.

märkus

2010-01-26T00:24:00.000-08:00

olen tähele pannud et et väge kogudes, ennast puhastades ja südame meelt treenides toimub kolm asja mis samas on üks ja seesama. Esiteks muidugi meel selgineb, taju teravneb. taju vool aeglustub, muutub laiemaks, ühtlasemaks ja rahulikumaks. Lõhnad, värvid, helid, maitsed tulevad ette täies spektris, rikkalikult nagu mõnel hollandi meistri maalil - maastikuliselt. Alkoholist läbi imbunud ja qi-st tühjaksmasturbeeritud teadvuse kulg on selle kõrval nagu nire, jada stroboskoopilisi sähvatusi mõistuse võrkkestal.

Teine asi mis toimub on maailmavalu kasv. Teadvuse jõgi süvendab ja laiendab sängi - see on valus. Ettetuleva kogemine maastikuna on nii rahustav kui ka kurvastav elamus. Selles on üksindust ja valu millega kohtumine tuimestab nagu jääkuninganna puudutus või nagu lõuatäis viina - kõrvetavalt anesteseeriv. Lummav muidugi ka. Lummavalt laiuvad mustlasnaise silmad tuulises õhtus. Külmalt fikseerivad need veremustreid elu vöökirjas. Sa sured ja sured ja sured miljoneid kordi ja elad igavesti et lõputult surra

Kolmas asi mis võtab kokku ja lahutab. Piir unenäo ja ärkveloleku vahel muutub aina õhemaks. Ärkvel olles on seesama tunne mis uneski - kõikehõlmav traagiline rahu, rahu läbi kriiskava vaikuse tunneli, märatseva kindlameelsuse hullumeelsel kiirteel. Ükski häiritus ei ulatu järvepõhja kus liiguvad hiilgavate silmadega süvaveekalad oma paljastatatuses - kompleksid, hirmud, vihad ja ihad. Unenäod on selged, nad jäävad, meelde, neis on võimalik liikuda nii kaine kui purjus peaga.

Kas siis kui paberõhukesed seinad unenäoreaalsuse ja ärkveloleku vahel kokku varisevad, moodustub teadevolematuse kriitiline mass? Kas emotsioonide kõverpeegel käänab selles seisundis asjad oma kohatusse paika? Kas suure väega ja puhastunud meelega mees kuulab olemise värisematut südant läbi vihaudu samuti kui hirmuvibratsioonides. Või iha paines. kas ma jõuan selle tee lõppu, kas ma saan TEADA. Kas ma TAHAN teada? Ja kui ma tean siis KES ma küll olen?

taas unenägu

2010-01-25T23:26:00.001-08:00

nägin unes et olen läinud külla Mercale tema vanasse majja. See on millegipärast mu unenägudes korduv motiiv - mul on pidevalt asja Merca vana Oa tänava maja linnapoolsesse hoovi. Tegelikkuses oli see hoov tühi ja viljatu plats. Minu unenägudes on seal siis kas taraga ümbritsetud kaubaladu või puuhoov.

niisiis olin Merca pool, tema tagahoovis, mis muutus pidevalt olles kord puukuur kord laoplats. Mingil hetkel kui see oli pisike puukuur, ilmus üks tsurka. Just selline ülbe, vägivaldne, rumal, vintske, tõmmu, lärmakas, natuke purjus, pintsaku, soni ja ilma lipsuta. Alguses kartsin teda, siis aga meenus mulle, et mul käib temast vägi üle ja ma hakkasin temaga võitlema.

Võitlus oli udune ja segane nagu unenäoheitlused ikka. Tema muudkui ründas, mina muudkui juhtisin kõrvale. Lõpuks ta mõistis et ma lihtsalt mängin temaga sellal kui tema ihust ja hingest minuga sõdib. Ta rahunes ja sõbrunes minuga. Me üritasime koos puuhoovist lahkuda. Taraks oli suur kipakas puuriit, mille otsa ma ei söandanud ronida. Hakkasin puuriida otsast halge maha tirima. Nii oli riit madalam, saime üle ronida.

Väljas selgus et olime tsurkaga vennad. Tema oli vanem vend, mina noorem. Olime lõunamaalased, tõenäoliselt aserid. Ma ise nägin ka välja nagu tsurka. Meie ümber laius Tartu, aga mitte praegune vaid 50-ndate aastate piltpostkaardi Tartu. Oli metsikult ilus suvi, kõik oli uppunud päikesesse ja rohelusse. Raekoja platsi ja Kretzwaldi nurga peal, seal kus praegu asub kasiino, asus millegipärast avalik saun. Sauna ees oli bussipeatus.

Buss peatus, väljusid reisijad, muuhulgas üks ilus naine, riides tolle aja moele vastavalt. Nägu ma ei näinud nagu unenäos tihti juhtub, aga ma teadsin et see on mu venna pruut. Vend ja pruut läksid kuhugi mingeid suliasju ajama, sest meie kõik - mina, mu vend ja see naine - olime sulid.

Mina läksin sauna. Saunas üritasin suguakti. Minu partneriks oli see naine kes mängis Seksis ja linnas peaosa (Ta ei meeldi mulle üldse ja on mu arvates kole nagu öö - tegu polnud märja unenäoga). Õigemini tegu polnud partneriga, ma ise olin see naine ja tegelesin millegi veidraga mis oli segu masturbatsioonist ja onaneerimisest. Ja lõppes mullitamisega nagu mõnes Barney videos. Mingi ürgmuda värk.

Liikusin unes edasi ja läksin oma venda otsima. Teadsin et ta on rongijaamas hoiuruumis tegelemas mingi pettusega. Rongijaamas olid meeletud turvameetmed, igal pool valvurid, hoiruum ümbritsetud kuulikindla klaasiga. Klaasi taga nägin venda koos oma naisega. Sisenesin kasutades miskit võltsitud kaarti. Minu vend kadus kuhugi, naine tuli vastu ja seletas mulle et tegelikult ta on minu naine. Ta lõi mu vennale külge selleks et mulle ligi pääseda. Aga et nüüd on hilja ja kõik on kadunud. Tundsin meeletut kurbust. Samal hetkel hakkasid tööle sireenid ja ma ärkasin. Justnagu

Tegemist oli tsüklilise unenäoga. Sündmused ei asetsenud lineaarselt vaid ma liikusin nende erinevate reaalsuste - rongijaam, puukuur, saun, 50-ndate Tartu - vahel edasi tagasi. esines metatekst, ma olin teadlik oma unenäo unenäolisusest ja kujundasin seda teadlikult. Kommenteerisin, kordasin vastavaid lõike, täpsustasin detaile. Unenägu oli palju üksikasjalisem ja huvitavam aga palju on ununenud

Tean vaid et see kõik oli kuidagi seotud reaalsusega kus ma olen taas oma ühikas, vanas pällis, illegaalina. Ma elan taas oma toas, aga nii et seal elab ka keegi teine. Uus elanik ei märka mind sest iga kord kui ta siseneb, lähen ma rõdule või pesuruumi peitu. Ta viskab iga kord mu asjad rõduaknast alla ja ma ma tassin need iga kord ta lahkudes tagasi. Mäletan et mu jalgratas, mille jätsin maha õnne tänava kuuri, on miskipärast seal rõdul.

Tegemist oli korduva painajaga, mis esineb ka eraldi unenäona . Antud juhul aga oli sellel reaalsusel väljapääs. ma lahkusin pesuruumi, seal aga oli mingi häire. Keegi kuulutas et ühikas on keegi võõras kes elab seal salaja. Läksin koridori - kus oli palju hüsteerias tüdrukuid - rahustasin neid ja ütlesin et kõik saab korda, et võõras tabatakse. lahkusin väärikal sammul, keerasin nurga taha ja siis põgenesin, sest mina see võõras olingi ja sisenesin kas sauna või puukuuri reaalsusesse. Korduvalt.

ma jään seda kirjeldades ajaga lootusetult hätta...

väikesed robinad 3

2010-01-21T22:30:00.000-08:00

Veeretasin aega
suunurgast suunurka
muhelesin
veeretasin tagasi

...

Ööpikk
ööbik -
pikk nagu öö
tubli ja kaubik

...

See siin
pole juurvili
ega puuvili
ega ihuvili
See on
töövili

...

Ma olen kalake lõputus meres
Nii palju kalu on vaala keres
et kalaveri mu väikeses peres
saab seguneda valuga mu veres

...

õnnetu mees
õnnetu naisemees
õnnetu naismees

...

Ma tahtsin saada endale
Kevin Costneri posterit
aposterioorselt
selle asemel läkitati mulle
uued läkiläkid

...

Signe ütles nii: Kristjan Jaak Petersoni jalge vahel pidas sütitavalt kõnet Peeter Olesk

-Kellele mees, kellele naine
-Aga kellele siis ikkagi kumb?

Poeg küsib isalt: Isa miks see vanaema lippab seal metsa ääres niimoodi siksak?
Isa: Kellele mees, kellele naine, poiss anna veel üks padrun

Üks selline kakleja mees läheb hommikul, astub kõrtsi uksest sisse ja küsib kohe lävel hästi asjalikult: Läheb kellelegi sahtlisse ka või?

Mõtlesime uusi käändeid välja. Leidsime rajalt mahavõtva käände millele vastandus ilmajättev kääne. tundus et nad seal ikka hullult siblivad ringi seal käänete vahel - küll sisse, küll välja, küll alale, siis jälle ruttu alalt ära. Vahepeal aga käänavad vasakule - Peeruvahele kääne...

Vestlesin Haamriga näost näkku
Tuttav nägu oli..

Nukateater, nokuteater
Vorstitädi
Puurvili
Pudellennuk
Kannibali valitud palad
Aste allpool vööd
Kirgede Torm intriigide pesas
Kirgede Torm ja selle sturmbanführerid

Kalad omavahel põlglikult: Käi jala!
Litsuge see lumi laiaks, mis ta laiab seal!
Sinuga on sama hea rääkida kui vasikaga vastu seina joosta!

tavaline vägivald

2010-01-19T22:10:00.000-08:00

ilusal talveõhtul peale jõulu astus mu korterisse korteri peremees ja teatas et ma pean lahkuma sealt. ta viskas mu korterist välja. põhjuseks oli asjaolu et enne jõulu me rüselesime psaikoga maja ees. aega anti jaanuari keskpaigani asjade kokkupakkimiseks ja kolimiseks.

kogu see lugu sai alguse tegelikult palju varem. oktoobri alguses tulin ma just tagasi valgevenest. nädal aega oli korter psaiko hoole all ja kogu see aeg mõtlesin ma üsna resigneerunult et huvitav kas tagasi jõudes on ikka korter alles või on korteri asemel suitsev ahervare. Aga kõik oli korras, aldar oli koguni koristanud ja kütnud mind oodates.

järgmisel päeval aga sai aldar pinssi. olin parasjagu õhtuses proovis kui helises telefon. helistas politsei. aldar oli end täis kaaninud, pilves ning üritanud köögiaknast mu korterisse sisse pääseda. tegevuse käigus oli purunenud aknaklaas. ülalt naaber oli seda kuulnud, arvanud et tegu on sissemurdmisega ja kutsunud politsei.

ma siis seletasi politseile et kõik on korras, et see on minu napsine sõber kes ööbib lihtsalt minu pool, et ei ole sissemurdmine vaid õnnetus, et ei ole kellelegi ainelisi pretensioone, jah tulen küll kohe sinna jne. kui kohale jõudsin leidsin eest ülemised naabrid, kes olid ultranärvis. kes see on, miks ta siin ööbib jne. õnnestus nad kuidagi maha rahustada. aldari saatsin kuhugi nina alt ära. istusin just kööki suitsu tegema ja rahunema kui sisenesid korteriomanikud.

politsei oli nad tagajalgadele ajanud. pidin neile seletama kes on aldar. nemad leidsid et ei saa mulle korterit üürida kui mul selline sõber on. soovitasid sõpru vahetada. peremees vaatas korteris kriitilise pilguga ringi ja uuris et miks ma tapeeti pole välja vahetanud. mina kostsin et minule ei lähe tapeet oma igapäevases elutegevuses eriti korda. tema leidis et sellise suhtumisega pole võimalik mulle korterit kuidagi üürida.

pika pinnimise peale õnnestus mul siiski tookord korterisse edasi jääda. kuni detsembrini, kui toimus rüselus minu ja aldari vahel ja kutsuti taas politsei. pidin lahkuma korterist kus olin elanud neli aastat, kuigi selleks ajaks oli aldar juba läinud ja meie kooselamine lõppenud.

kõige selle keskel torkas silma asjaolu et me ei tekitanud naabritele vähimatki paha. me ei lõhkunud midagi, me ei rünnanud kedagi, ei pannud midagi põlema. isegi väidetav lärm oli hüpoteetiline - neli aastat oli minu juures käinud joomas igasuguseid joodikuid ja kuni sinnamaani polnud mingeid kaebusi ja nüüd järsku et lärm.

see oli lollide inimeste, kodanlaste hirm mis meid keset talve korterist välja viskas. hirm et paberitega hull paneb nende kalli majakese põlema. lahe! R. käis mul külas kõik need aastad, ööbis minu pool ja jäi lugematuid kordi suitsuga voodisse magama. ma kartsin päris tõsiselt et tekib tulekahju. Ometi polnud R-ga probleeme, kuna tema polnud hull. Kui ma rääkisin aldarile naabrite hirmust küsis ta et huvitav miks, miks ta peaks korteri põlema panema? Küsimus mille ma isegi oleks esitanud

aga omanike suhtumises oli veel midagi mis mind väga tugevasti häiris. Hirmust ma sain kuidagi aru, aga kui nad hakkasid suhtumisest rääkima siis hakkas tööle minu sisemine häirekell. Midagi sügavalt pelutavat on arusaamises et inimene ei tohiks oma elukohas taluda korrapäratust ja ebaesteetilisust. Kui see arusaamine muutub iseenesestmõistetavuseks on aeg õudusest karjuma hakata.

Korteriperemees, keskealine edukas, soliidne, korrektne teadustöötaja üritas minus tekitada süü- ja piinlikkusetunnet. Mida mul muidugi ei tekkinud ega saanudki tekkida. minu maailmavaate järgi pole mõtet teha ühtegi üleliigset liigutust: kui tapeedi vahetamine pole hädavajalik, st eluliselt vajalik siis ma ei üldiselt ei vaheta tapeeti. Korter on koht kus elada ja sellega asi piirdub. Räämasus, katkisus, lagunemine on täiel määral aktsepteeritavad kuni nad otseselt ei sega elamist. tegelikult kasvab siit välja terve "lihtsa elu " kontseptsioon mille tuntuim esindaja oli Thoureau ja kaugeim ehk Diogenes

Peremees aga esindas suhtumist mille kohaselt inimene peab püüdlikult hoidma oma elupaiga vastava mingitele avaliku arvamuse standarditele. (Sama põhimõtet järgides peeti kümme aastat tagasi euroremonti kohustuslikuks). Selles peegeldub tema edasipüüdlikkus, sisim soov trügida. ja kui inimene ei tee nii siis hakatakse rääkima suhtumisest, viidates allakäigule ja moraalsele laostumisele. Mulle heideti põhimõtteliselt ette degeneratsiooni ja luuserlust.

See iseenesest polnud ei uus ega solvav. ka ei häirinud mind et nii suhtus maailma intelligentne inimene, teadlane - teadlased on nii ühekülgselt arenenud inimesed et neist võib kõike oodata. Solvav oli see et ta ei näinud isegi võimalust alternatiivse suhtumise olemasoluks. Et ma pole luuser ja omadega alla käinud, vaid esindan ellusuhtumist mis küll erineb tema omast aga pole sugugi ega millegi poolest halvem. Ja et absoluutselt võimatu on talle seda ka selgeks teha.

Vägivald on kommunikatsiooni puudumine. Mu kallis peremees ei suhelnud minuga. Ta tuli, fikseeris olukorra, lahterdas ja hindas ning lõpuks otsustas. korteris elab luuser kes tassib sinna joodikuid ja hulle, tuleb ta välja visata. edasi korteris tuleb kohe teha remont ja võtta korralik üürnik. MOTT. Selline on tavaline vägivald oma üldlevinud kujus. Selline ignorantne tarastav igapäevane vägivald.

Minu peremehele ei tuleks muidugi uneski pähe et ta on kuidagi vägivaldne olnud. tõenäoliselt patsutab ta endale õlale ja kiidab end halastava loomuse eest. mis sest et ta otsis tükk aega ainult ettekäänet et korter kallima raha eest välja üürida. minu silmis on ta nagu hispaania jesuiit, kes uues ilmas indiaanlasi nende hinge puhastamise eesmärgil tuleriidale ajas ega märganud oma suures kultuuritoomise tuhinas aastatuhandete vanust tsivilisatsiooni. Mitte midagi pole muutunud - Valge inimene peab endiselt kõiki teisi ahvideks keda peab tule ja verega õpetama hindama valgete maailma hüvesid.

kolisin välja, jätsin välisukse lahti ja võtme ukse ette. Lahkusin et mitte kunagi naasta. Lahkusin sõnagi lausumata. ma leidsin et nad pole väärt kommunikatsiooni, isegi mitte korteri üleandmiseks...

pikem lugu psaikoga

2010-01-13T02:07:00.000-08:00

Psaikol õnnestus pikema pinnimise peale ennast kuidagi hullarisse sättida Oli läinud valvearsti juurde, viinapudel näpu vahel ja küsinud et kui minna selle pudeliga metsa vahele ja see tühjaks juua et huvitav kas hakkab enne külm või tuleb surm varem. Selle küsimise peale pandi ta miskipärast kinnisesse. Psaiko tegi veel imestunud nägu.

Üldiselt oli ta hästi varustatud. Ta just sai riigilt penssi ning oli endale hunniku mõnusat rohtu muretsenud. Et aga ta ennast ei usaldanud siis andis selle ühe teise hullu kätte igaks juhuks hoiule. Aga muidugi - üllatus-üllatus - asi tuli välja. Kas oli lõhnast tunda või olid hullud kuidagi oma käitumiselt hullemad kui muidu - kanep saadi kätte ja kohale kutsuti narkopoll. Nii

Poll hakkas muidugi kohe Psaikot pinnima. Järgnes selline dialoog:
-Kas me võiksime teile esitada mõned küsimused (kurjakuulutav kas pole)
-Jah, aga tingimusel et te vastate enne ühele minu küsimusele. Kas see on võimalik?
-See on võimalik aga mis küsimus see on?
-Kas - kui ma vastan teie küsimustele - ma saan oma kraami tagasi?
-Jaa, aga tingimusel et see läbib narkolabori testi ja kui selgub et tegu pole kanepiga saate oma kraami tagasi.
-Sellise tingimusega ma pole nõus

Psaikole tegi tegelt päris palju nalja mõte et poll hakkab teda mööda linna taga otsima et tagastada talle ümbrik mis polegi täidetud kanepiga vaid miski suva sodiga.

Poll siiski esitas Psaikole mõned küsimused:
-Kust te selle kanepi saite?
-Üks mustlasmutt bussipeatuses müüs. Ma pole kunagi kanepit teinud, ostsin proovimiseks.
-Kas tal oli kindlaid tundemärke?
-Ühte ma mäletan kindlalt - tal kas oli või ei olnud üks hammas kullast

Ma kujutan ette et narkopoll, kes tõenäoliselt Psaikot väga hästi nägupidi tunneb, oli naerust kõveras. Nalja ja naeruga väänati ka trahv - 18 000. Psaikot see eriti ei kottinud, ütles et läheb niikuinii regularselt koos teiste trahvidega pensist maha, sealt aga üle teatud määra ei või võtta. Kurb oli lihtsalt see et Psaiko visati hullarist välja ja tema kuuajane prii olemine läks nurja

mnjah

väikesed robinad 2

2010-01-13T01:36:00.000-08:00

Tark mees taskus
hea mees tuhvli all
hea mees kes ehmatab -
Ehmuja mees

...

Paned sendi tiksuma
saad kena kopika
Oled surmale sendi võlgu
Surm saadab inkasso

...

Maailmamurul tekkisid ohtlikud kõikumised
Maailmamurumängud
Mururikas põline põllumees
Murul me oleme vennad ja õed
Agressiivse murueide tütred
Perekonna murumuna
Murustusstrateegiad
Murumajandusõpik
Järgnevad tugevad murustused

...

Minust möödus mitu minutit
Vikipedofiilia
Varipisikud
Kultuurikeskuses Tasku tegutseb taskuvaras - varas kes varastab Taskus, varastab taskuid
Rongiliin Tapa - Raadi, ühes otsas lähevad inimesed peale teises otsas väljuvad laibad
Taparaadiparadiis
Paradiisiaparaat
See lugu juhtus paar aastat tagasi. Siis oli veel krooniaeg
Läbi ja lõhki - kui läbi minna, siis ongi lõhki
Mikruubipuder
Andersonil on kell, mis äratab surnud ka üles. Sel pidi olema selline sagedus...
Joodiku-kuubik (Lihtsalt kujutage endale ette purjus meest ruubiku-kuubikut abitu näoga keerutamas. Kui sellest teha masin ongi Joodiku-kuubik)
Vallatu iil sasis illareid (kurjad keeled räägivad et illariteks nimetatakse nüüdsel ajal persekarvu)
Eesti kirjandusklassikat: Väike Illar
Illarilisatsiooniprotsess
Pornomeetermõõdustik
Pornometraaž
Mart: Aja higi

...

Spermapoisid istuvad kõrtsis. Käib juba teab mitmes joomaring teab mitmendal joomatuuril. Lõpuks nendib üks mõtlik ärajoonud spermapoiss, ilma et keegi teda eriti kuulaks: "Aga mina tahtsin saada peaministriks, enne kui kõik perse läks..."

...

Reporteri Dokumentaal esitleb: (kujutlege seda häält ette mis seal teksti peale loeb) Noor Michael oli 12 aastane kooripoiss katoliku koolis Iirimaal, kui ta avastas et on rasedaks jäänud. Ta polnud isegi seksinud veel. Elevusttekitavast sündmusest räägivad meile poisi vanemad...

...

Tõeliselt meeleheitel koduperenaine elab Gröönimaal. Tal pole süüa, ainsaks riietusesemeks on kartulikott. Kuna tal pole ka kodu siis eksleb ta abitult, paljajalu tuisu käes. Suguorganeid on vägivaldselt eemaldatud, nii et temast immitseb valevasse lumme tasahilju verd...

väiksed robinad 1

2010-01-08T03:38:00.000-08:00

aldar pajatas et nad olid martiiniga connori juures maal. millegipärast otsustas connori isa tüübid tööle panna (heina tegema) . selle peale läks connor raevu (tapvalt). Ta seletas et nüüd on neil uus töö, nad ehitavad kasvuhoone, lähevad sinna sisse ja hakkavad kõik koos onama, nii et väljast on kuulda vaid robinat kui seeme vastu kileseinu põrkab. sellest siis väiksed robinad ja kirjanduslik suurteos Onu Robi onnike.

aldar seletas et vene ajal filmides tiirast nussi ei näidatud. film tehti tervikuna valmis, pandi purki ja lõpuks lõigati nikukohad välja...

Terav kirves leiab tera

Pime kana leiab kivi

Mõnus mõte - uni!

Surra võib lämbumisse

surra saab ka kängurusse

elada vaid kängumisse!

Tundeline spermapoiss

Flöödiga elemendid

Sõpra tunned hädas

isesuremismootor

neuronautika

Õelus on nagu tüdruk kes on läinud raisku - raisatud poeesia

Kes pärast naerab, naerab edasi!

Ohtlik trikk traksidega

Mary Potter, Mary Poppers

Ma olen kole nagu ÖÖ - aga öös on asju

Ilmselgelt maailmas

Munasarimonogaam

Uus setu vägijook - transa

Nekromantika

Lahkamislaua kohal kõrgub loosung - Tunne Inimest!

Tule Elisasse! - Saad postuumselt kuulsaks!

Ulmetulevik vs Olmetulevik

Ülemeelitus

Käitumishinne on 3-2

Kristluse järgi lõvi ei söö lammast ära vaid paneb ta tallele (peeru vahele)

Tapnik

Lobahunt

Seriaalmõrvar

Turbopõis

Ülemannetus

Lõpuball on pepuball

Tokimehed kepivad aga toksimehed toksivad pihku

Keppisin rätsepaistes

ristpistes

Humanist ei löö mitte teraga, vaid silmaga ikka

Humanist ei söö mitte kirvega vaid silmaga ikka

Öömees

Köömes

Lüli nüüd pulli

sisse ja välja

pull sees, pull väljas

Nii ilus

nii ilus

Niilus

Kole nagu kaks tilka vett

Kellele ema, kellele tütar!

Aga kellele siis ikkagi kumb?

Kepp ajas mind taga!

Aga mis sind nüüd taga ajab?

Mälestused kepist...

Silma võrkkestal

jooksid mõtete kirjed

tunnete subtiitrid

käsundid osundasid

ristviiteliselt

allikale

nali

2010-01-04T08:34:00.000-08:00

üleeile öösel nägin telekast maailma kõige naljakamat nalja. vähemalt tundus see hetkel tapvalt hea. mingi vastik pätakas oli teinud elektritooli maketi. kuskilt sai vajutada lülitit, mispeale toolis istuvat nukku läbis eletrivool. nukuke tõmbus sirgu, juuksed tõusid püsti, tagant lindi pealt aga mängis heli: "Ma olen süütu, ma olen süütu, aaaaaaaaaaaaaaaahhhhh". Sädemed ja ragin, kuni lõpuks nukuke vajub nukralt lössi - surnt.

selles oli midagi groteskset ja sadomasohhistlikku. eriti see koht kus nukuke karjub - ma olen süütu! Muidugi süütu sa vaene loll, selles see asja mõte ju ongi. Nii õelalt pole ma tükk aega kõkutada saanud. Inimliku kohtumõistmise jumalik ebaõiglus, rituaaliks pühitsetud sigatsemine ja samas selle pasase riituse kujutamine läbi palagani, nukuteatri.

muide, just hiljaaegu avastasime seltskonnaga nukuteatri vabastava toime (Hullude nukuteater mille nimi on NUSSI) - proovige näiteks sellist trikki: mängige võimalikult mõttetute nukkude abil läbi oma kolm viimast abielutüli (või noh sellist strateegilist vestlust). tulemused saatke siia ja kui ei toimi saadame teile koju actimeli. heh

artikkel sirbis

2010-01-02T11:23:00.000-08:00

avastasin et olen täitsa ok arvustuse kirjutanud

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9886:vaikuse-karjuv-pinge&catid=4:film&Itemid=3&issue=3279

ei teagi nüüd kohe

2009-11-07T11:43:00.000-08:00

Armiline mees.
Kulm ka ei liikunud
kui silm puhkas
teetassis
suhkrutüki ja sidrunilõigu vahel
Võta näpust.

...

Koerapoeg Puhh
Leinasoodukas
Kalevipoeg tutvustas sortsidele laudvaikust
timo: vaadivesi
coitus interruptus on nagu katkenud naer - ikka on naljakas
Lugematute pälvimuste kuldkaart
Menopaus kannab
Taparaat
Kürblane
Psaiko lubas naistele: Kui nussi ei saa, tulevad tugevad purustused
1a jaanuar
"Mult eemaldati surnuksnaermise võimalus kirurgiliselt"
"Nende kaduv protsent on meile kasulik"
Hullude nukuteater mille ametlik nimi on "NUSSI!"

pilvine kolumbia

2009-10-26T08:03:00.000-07:00

Kõrv vasakul
või kõrv paremal -
Mis vahet seal on?

- Oo teid on siin palju!
- Pole viga, asfaldiga.

Kotid taha,
rida maha!

Mina olen Maailma-Mati
ja ma sünnitan siia ilma
Maailma-muti

Peeter: Kus oli Jumal
kui maailm loodi?
Kus oli Jumal
kui mind loodi?
Kiwa: Trennis

Murinaad on Murist tehtud marmelaad
Rokib parlamentaarselt!!!
Kolmas silm on püksis.
Enor: Ega see ei ole mingi Olümpose digijuhe mis ära visatakse
Enor: Panin vasakule kõrva taha
Kiwa: Neitsinahkhiir
Enor: Keel on suhuvõtmise asi
Norin omandas tähenduslikke noote...
Kiwa: Lauri Leesi my ass!!!
Kloori Alleluuja!
Kiwa: Full metal poncho
Aaron Stone - kuum ollivuudi staarnäitlejanna, habemega
Liira: TNA
Kontsentralism
Huntsnik
Filmis Kärbes oli Ämblikmehe värk ...
Kiwa: Surnud Vladimir Beekman kadus nädal tagasi
Su silmad haisevad!!!
Ebaevolutsiooniline asend
Onanurk (pioneeridele)
Koer oli maetud Bermuuda kolmnurka

slogan

2009-10-10T15:42:00.000-07:00

Selver - hea mõte!
Hea mõte - Selver!
Selver - töö toidab!
Selver on naisele parim!

psaiko leidis lõpuks midagi asjalist ka sel teemal:

Selver - Kosmosest suurem

rohelised lood 2

2009-10-07T13:04:00.000-07:00

Oli nii suur segadus et võimatu oli püksi kusta.

igaühe veres on tilgake tõrva
aga veri on vein
leil on leilide leilide leil
lein on leinade leinade lein

- noh kas sa lõhkusid püksid ära?
- ei noh ma sattusin segadusse.

kogu luule oli mu peo peal
oi kurat
palju nalja sain seal

võtaksin selle tõrviku
mille Tuglas pistis põõsasse

sex
20 cm
hirmu ja armu

psaiko laulab alendri häälega:
tahaksin uppuda lauldes

mürkrohekad ääremärkused - äär on mürgine

fotoalbum:
Väljasurnud masinaid

riikluseeskirjad
liikluseesmärgid

mine punase raamatuga üle tee
siis kui autod kiiresti sõidavad

mitu tuhat aastat on inimesed joonud verd
et mitte äratada Kristust

Nõnda kõheles Zarathustra:
inimrobot on sild roboti ja üliroboti vahel

Rätsepmeistri heinategu:
otsimas heinakuhjast nõela
mitte väga põhjendamatult

mina lendan
aga laev on valmis
kurss muutus
laev võttis suuna põhja

Boddhisattva kimbatus:
sündida siia ilma või mitte
aga milleks sündida
aga miks ka mitte
sündida püksata
ja kõngeda kraavis
püksata

meeleheitel naine
tegi kettaheite
peeretas
ja ütles
mitte haisus pole asi
hais see on kaval masin

lenini mausoleumis hakatkse korraldama iganädalasi Lenini inkarnatsioone. Iga nädal kolmapäeval kell 18.00 koguneb ootusärev rahvas mausolemi. Lenin tõuseb oma kirstus pidulikult püsti, kummardab viisakalt kõigile kohalviibijatele ja heidab taas pikali.

tõelisel kristlasel on mitu palet

kutsume politsei
ja näitame teineteise peale näpuga
äralõigatud näpuga
tema oma!

Avage silmad
lugege palved
süvenege meditatiivsusse
ja OLGE VAIT!

mees
saepuru sees
värati ees
seal kus sügavam

Norras piibel korras -
meestel kasud sees

Kati lubas süüa
pitsat makku igaveseks

Kontoriunistus

2009-10-06T06:25:00.000-07:00

Prints valgel paberil

C´est la vie

2009-10-06T00:12:00.000-07:00

omad litsid peksavad,
omad vitsad maksavad.

kati avastas

2009-09-26T06:29:00.000-07:00

üdini viiding

No kujutate pilti!

2009-09-24T01:21:00.000-07:00

Psaikol olnud kunagi üks sõber, kes elas Narvas ja kelle nimi oli - ILJA MALM. Siuke nimi. Nad olid tutvunud hullumajas...

...

Psaiko oli kondamas Rimi juures. Väike poiss oli küsinud ta käest et onu, kas see on Rimi kaubamaja. Psaiko oli öelnud majale osutades: "Ei, see on Sipsiku maja."

Katariina ajal

2009-09-22T21:19:00.000-07:00

talupojad ikka noh, isuga nälgisid. Vat tulid niimoodi kokku ja kus kukkusid nälgima...

.....

täitsa soravalt
ostan endale orava

Antireklaam nr 1

2009-09-10T07:23:00.000-07:00

šampooni reklaam : mingi palja perssega tibin kiimleb duši all, laseb endale šampooni pähe nagu oleks see ma ei tea mis tulnuka sperma, käänleb ja väänleb ja ... sulab vaikse muusika saatel ära.

Lugesin valesti

2009-09-08T20:56:00.001-07:00

Vananemine on vabatahtlik,
Täiskasvanuks saamine paratamatu

Eesti Lapsvanemate Liit

rull teeb ka nalja

2009-09-08T00:06:00.000-07:00

Vestlevad dressidega noormees ja mimm:

"Kuuleää, sull suusad on vää?"
"Jaaää."
"Nikud ka nohää?"

Kalev uuendas tahtmatult Psaiko lauset mida too kuulis Kirepi mõisas Toitsi sõbralt

2009-09-04T00:31:00.000-07:00

Keeled suhu,
kotid kurku

Slogan

2009-09-04T00:24:00.000-07:00

Lipp-lipi peal, lapp-lapi peal
ilma nõela pistmata

............ Always Carefree

samas saadaval ka lapitekk.

ootamatu jooming

2009-08-23T02:18:00.000-07:00

reljo tegi tamme eero lause (lööd last saad nuga) ümber:
viskad last - saad nuga

psaiko varastas Kirepi möisast Toitsi sõbralt sellise riimi:

Keeled suhu,
kotid taha

psaiko rääkis et igal inimesel võiks olla saatanaga leping: et muidu sa Nirvanasse ei saa kui sa inimeste hirmutamist järele ei jäta

psaiko rääkis seda ka et igal inimesel võiks olla hing.

mina olen maniakaalne vägistaja (soovitavalt alaealiste) ja depressiivne kägistaja

viidingu motiividel:
mul vanglas sõber Kolja-Kobla
tal akna taga ripub mobla

selles häguses loos oli midagi hoomamatut

reljo rääkis et psaiko läheb venemaale snaipriks ja hakkab taevas hõljuvaid BTR-e alla laskma

leidsin ühe vana luuletuse

2009-08-18T00:30:00.000-07:00

Ma vihkan kevadet
hormoonide tulva
mis nõrgub pähe
nikkuvaid kasse ja koeri
voolavat sulavett
hilisõhtute ängi
kella nelja aegu
helisevat taevasina

eks ta tiba titekas on aga lõpp tuleb kuidagi ootamatult ja päästab päeva

leiud 3

2009-08-16T10:56:00.000-07:00

psaiko rääkis hoomamatu loo hoomamatust õiglusest - Õiglusetud inimesed on statistideks mängus mille nimi on hoomamatu õiglus. sellemängu reeglid selguvad mängu käigus. selle mängu võidavad need kes saavad teada seda mis on õiglus. või kurat ei saagi aru. Igal juhul oli nii et elu on mäng nimega hoomamatu õiglus. mina selle peale: kuradi hoomamatu lugu.

Telegramm M-le: saatke kiiresti mõned pälvimused punkt lugematud pälvimused on muutunud loetuteks punkt jäänud on vaid loetud pälvimused punkt
Teine telegramm M-le: kui ei saada siis Buddha plakatit ei saa punkt

Inimeses on kübeke soojust, saapas on kübeke vihma.

Igal plussil omad miinused, igal trossil omad boonused

Eemaldus väärikal sammul nagu näärivana

arutasin et parandamatutes tõbrastes on midagi võluvat, psaiko arvas et jaa et küllap see on mingi kunstiline moment - kuskil (vist laval) seisab parandamatu tõbras. Väriseb, aurab. Käib prõks ja toimub kunstiline moment. Selle peale tõuseb tõuseb loožis püsti Kunstikriitik ja teatab "Õige"

psaiko käinud viinapoes

2009-08-08T01:44:00.000-07:00

psaiko käinud Rüütli tänava viinapoes, istunud keset põrandat maha ja kuulutanud:

"Mina siit enne ära ei lähe, kui ma võõra raha kätte saan!"

Kes on luuser?

2009-08-08T01:08:00.000-07:00

Psaiko küsis minu käest et kes on luuser. Mina seletasin et luuser on see kes valgete poiste trügimismängus alla jääb ja siis üleüldise hukkamõistu saatel valgete poiste klubist välja visatakse. Umbes et valged poisid trügivad ülespoole nagu vaglad roomavad kuhugi üles suhkrutükikese või siis surnud hiire raipe poole. Üks vakladest jääb natuke uimaselt maailma ilu imestama, seisatab ja pudeneb alla. Teised siis nüüd vaatavad ja osutavad nagu tellimise peale kõik selle allapudenenud vagla poole põlglikult - Luuser!. Ja pudenevad just tänu sellele vaatamisele samuti - kollektiivselt alla.

Ja raske on öelda, mis on selles halvasti - kui üldse on - kas see et esimene vagel maailma ilu vahtis, see et kõigil lõpuks saak saamata jäi, või koguni see et üleüldises langemises teistel see ilu nägemata jäi. Lisaks on sellel lool variatsioone. Asi on selles et valged poisid viskavad oma klubist välja neid kes pole sinna kunagi kuulunud (näiteks neegreid ja shaamaneid), samuti neid kes pole trügimismängu kunagi mänginud (Buddha on täiega luuser ju) ning kuuluvad seetõttu automaatselt kaotajate kilda.

Et siis seisab eemal vaklade trügimisest kivi otsas üksik vagel, elab oma elu ja imestab maailma ilu, natsa eemal aga trügivad teised vaglad oma püha sodi poole, märkavad seda üksiklast, osutavad talle kui luuserile ja pudenevad alla. Või siis hoopis niipidi: trügivate vaklade vool haarab kaasa vagla kes ei tea ei sellest pühast sodist ega sellest trügimisest sittagi. Ei tea ta ei maailma ilust ega millestki, lihtsalt trambitakse teiste jalge alla ja pudeb sügavikku kõrvus põlglik, mõistetamatu, müstiline sõna "Luuser!". Sel hetkel kui teised trügijad tema järel sügavikku pudenevad, varjavad nende langevad kehad tolle esimese langeva vagla eest maailma ilu, mida ta hetkeks silmas...

Tegelikkus aga on veel karmim. Elab tead omaette, oma elu üks vagel. Sööb, joob, magab, vaatab maailma ilu. Ühel ilusal päeval aga trambib temast ja tema ilusast maailmast üle kõrgel pea kohal leitud püha sodi (suhkur, raibe) poole trügivate vaklade hord. Ta pühitakse teiste vaklade teelt., teda märgatakse alles siis kui ta, maailma ilu kustuvates silmades pimedusse vajub. Leitakse ühiselt et tegemist on sitase luuseriga ja osutatakse talle kollektiivselt häbimärgistavalt. ja langetakse koos vastu pimeduse ahvatlevatele võludele...

Vaat nii ongi maailm tehtud. Mingi hüsteeriline kamp hullunud inimesi, terve tsivilisatsioon jookseb amokki miski paari sitatüki pärast (karjäär, auto), hävitab halastamatult oma teel kõik kes üritavad rahulikult oma elu elada (loodusrahvad näiteks), lagastab maailma (nagu too peremees tolles Tigase jutus tatrapõllu), häbimärgistab enda poolt hävitatud ja soppatallatud inimesed luuseriteks (näiteks see valgete jutt sellest et neegrid ei ole võimelised kultuuriks), ning hävib lõpuks just tänu sellele kollektiivsele trügimisele ja lagastamisele omaenda pasas.

Gulk rääkis lugusid Psaikost

2009-08-05T23:14:00.000-07:00

psaiko oli talvel ehituse peal tööl olnud. armu poolest antud talle 20 krontsa tunnist. psaiko ajanud nagu alati miskit ulmeiba suust välja. mehed olid ta lõpuks lolli plära pärast tellingute pealt ära ajanud alla, koristama. sadanud lörtsi. all olnud koerakuut, kus värisenud üks armetu peni külma käes. psaiko olla koera kõrvale pugenud ja seletanud koerale et kõige parem olevat talle unesurm. aga ta võivat lohutada end sellega see armetu elu mida ta elab olla "uue ja parema elu mustand."

siis lastud psaiko lõplikult töölt lahti.

...

psaiko oli puidufirmasse tööle palgatud. töötegemise asemel joonistanud psaiko tehase seina peale anarhia märgi. selle peale oli ülemus käskinud psaikol see maha nühkida. psaiko nühkinud ja nühkinud, märk läinud aina suuremaks ja rasvasemaks. lõpuks pekstud psaiko kõige tähtsama ülemuse juurde. psaiko tulnud sealt välja, see kalts millega ta seina hõõrus, kaela ümber seotud. Küsiti talt siis et miks nii. psaiko seletas et ta lasti töölt lahti ja et talle anti vastu kaela nii et pea võib otsast ära kukkuda, sestap tuli kaltsuga kokku siduda. küsiti et mis ta edasi teeb nüüd kus tööd pole. psaiko vastanud et läheb naiste aeroobikatreeneriks. Oma sõnade kinnituseks lõiganud ta oma kampsunil käised ära ja tõmmanud need jalga nagu säärised. psaiko vehelnud ja tantsinud veel kaua keset vabrikut kuni ta lõpuks välja visati.

Õppigem astroloogiat

2009-07-28T09:17:00.000-07:00

Kõige keskel on päike, Päikese ümber tiirleb Maa, Maa ümber aga Muu...

Paide klaverimängija

2009-07-17T06:12:00.000-07:00

Rääkisime Enoriga Hämelini vilepillipuhuja loost et kui tugev sotsiaalne müüt see on ja et kuidas see kehastab Kunstniku kättemaksu ühiskonnale kes teda ei taha ega mõista ta elulist sotsiaalset rolli ja et kuidas ta maksab kätte just läbi laste, läbi oma justnagu olematu sotsiaalse rolli. Korraga tekkis kujutlusse selline pilt : Rein Rannap on Paides tegemas sama asja. Pärnu jõe suunas liigub selline rongkäik - ees on frakis maestro kes lükkab enda ees tohutusuurt Steinway tiibklaverit ja aeg ajalt peatub et lüüa paar akordi. Tema kannul tulevad tänalapsed kes uudistavad et mida loll onu küll teeb. Nad järgnevad talle jõkke, kus seisavad nõutult põlvini vees ja kuulavad kuidas Rannap vees klaverit klimberdab...

Petsi hala III

2009-07-16T08:05:00.000-07:00

Kehaline armastus pole mõeldav ilma vägivallata. Kundera on pannud need sõnad meelelise naisterahva mõttesse, kes kurvastab, leiab et tema armuke pole võimeline teda alistama, kamandama (see naisterahvas aga samas - paradoks, paradoks - vihkab totalitarismi ja marssivaid karju). Vägivallatuses, headuses ja inimlikkuses näeb ta nõrkust.

Pärast sellist lausungit on raske taluda inimkonna olemasolu. Inimkond on lootusetu - geneetilisel tasandil. Kui arenemisvõimelisem, terviklikum, vaimsem osa inimkonnast - naised, leiavad et vägivallatus ja kamandamisest loobumine on nõrkus, pole inimkonnaga tõesti muud teha kui ta põlema panna.

Naised premeerivad (selline premeerimine ei toimu enamasti teadlikult) vägivaldset, teisi inimesi allutavat ahvi. Premeerivad võimu, mis läbi sajandite hävitab ühiskonna algset orgaanilist ülesehitust, mille kohaselt ellu jäädi tänu sellele et tehti koostööd, hoiti kokku, hooliti üksteisest. Kui see on tõsi, pole ime et Masing naisi niiväga vihkas.

Nii et kes siis õieti rohkem hoidis alal ja ülal esimese öö õigust - gurmaanidest aadlimehed, või naised kes instinktiivselt hoiavad tugevama poole? kas pole nii et anarhism on võimatu mitte ainult tänu inimkonna eetilisele allakäigule vaid ka tänu naiste vaikivale vandenõule, mis kogukonna alati hõbekandikul türannile ulatab? Kas on võimalik et just naised käivitasid sotsiaaldarvinistliku vähkkasvaja?

Äkki on just see põhjus miks feminismist kunagi asja ei saa. Sügaval sisimas naised ei usu iialgi ei sellesse et naised meeste peal trambiks ega ammugi mitte seda et keegi kellegi peal ei trambi. Kas naised on patriarhaadi ära teeninud? Kas nad ise loobusid matriarhaadist? Iseenesest on see loogiline - orjandus põhineb ju alati orjade vaikival nõusolekul.

Äkki naised siiski polteadlikult tajuvad seda tõmmet vägivaldse võimu suunas, iseäranis seksis ja just seetõttu üritavad sõprust seksist vabastada, nö puhtaks pesta. ja suhtuvad sõbrasse kes laskub seksi, hullemini kui abielumehesse kes truudust murrab või litsimajas orjaplikade man tilliga sorkimas käib?

See annaks muide kohe hea mudeli sellest kuidas tekkinud võim muude asjade hulgas hävitas promiskuiteedi ja seksuaalriitused mis sidusid kogukonna üheks seksuaalorganismiks. Sõbrad ja tutvad ei kepi ja kui siis noh niisama, mitte tõsiselt (Suguharu aga keppis ihu ja hingega), See on on tabu alates selles ajastu kui kogukond lõhuti. Võimu anaalseks asendas üleüldise koituse.

Ei tea, ei tea. Lõppeks võis asi olla pelgalt sõnas mis mind puudutas. Selge see et vägivalda on vahel vaja ja selleks et seda kasutada peab olema...aga jah mitte jõudu vaid südant. See on see millest räägib kolonel Kurtz Apocalypsise lõpus. Seda südant on kaugelt rohkematel inimestel kui arvatakse.

Kas aga selline süda on ikka avaliku afisheerimise asi? Kas tõesti peab südant seksi nimel narrima vägivallaga. Kindlasti olnuks Buddha võimeline vägivallaks, mis sest et tohutu hinnaga, kas seda aga peab igale naiserajakale iga jumala päev näitama, igale lollile inimesele tõestama. lihtsalt selleks et kari lolle sind "nõrgaks" ei peaks. Ei tea.

Ma mäletan noorusest näidendit. Poistel oli vaene haige, ara ja kohtlasevõitu isa, kaubaagent kes kogu aeg kuskil ära tööreisil. Poisid olid range vanaema kasvatada. Miski hetk aga ilmub poiste ellu isa vend, mafiooso, elu ja naistemees, löömamees, karm kutt, kes üritab (alguses edukalt) poisse enda järel käima panna. Miski hetk poisid mõistavad et tegelt on karm kutt nende isa kes surmahaigena nende hariduse tarvis kuskil kaugel kopikat kerjab, sellal kui mafioosost vend vanaema tagant litsiraha üritab varastada. Siuke lugu siis jõu ja tugevusega.

Petsi hala II

2009-07-14T10:10:00.000-07:00

Mind ajendas mõtlema lause, mis mulle öeldi ja mis oma absurdsuses kõlas kui etteheide: Sind on võimatu armastada, sinusse on võimatu armuda.

On üks bioloogiline mehhanism. See toimib nii sügaval tasandil et seda ei märka enne kui selle puududes. Ma ei tea kuidas see on naiste puhul, aga meeste puhul on nii: naised kiidavad mehi, õigemini emad kiidavad poegi. Häbi tunnistada (ikka on kurb kui selgub et inimene pole muud kui bioloogiline masin) aga meessugu on tehtud nii et mehed vajavad emapoolset takkakiitmist ja julgustamist. Sellega investeerib ema oma pojasse teatavat nahaalset enesekindlust ja isegi mõningast nartsissismi. Mina olen parim, mina tean kõike, minul on õigus, ütleb sedasi kasvatet tubli ahvi nägu. Rusikaga rinnale tagumine on meeste puhul piinlik vaadata, ometi märgitseb see ka lolli enesekindlust, ambitsioonikust mis elu edasi viib.

Naised hindavad ja valivad mehi selle järgi ning põlgavad (võibolla et täiesti õigustatult) neid kes ei ole emalt saanud kaasa SEDA. seda mida pole isegi võimalik sõnadesse panna. Naised poputavad oma poegi, et naised neid armastaks. Kummis rinnaga isased saavad premeeritud. Armastusel ja inimlikkusel pole siin kohta ja õige ka. Selleks on nimelt sõbrad ja tuttavad.

Valus, aga ka kummastav on tunnistada taas et negatiivse nähtuse taga peitub midagi emakesest loodusest. Mehelik kuketsemine mõõdukal määral tagab edukuse ja läbilöögivõime, ambitsioonikuse, motivatsiooni. Ikka on nii et pole olemas halbu asju maailmas vaid heade asjadega liialdamine, nende väärtarvitamine. Thomas rääkis sellest kui ta väitis et kõik pattude liigid pole muud kui armastuse liiasus, vähesus või väärtarvitus. Meeste puhul torkab silma nõme enesekultus, ego mis tiirleb enda ümber nagu kärbes türa ümber. Samas on see emaarmu liiasus neis, ilma emaarmuta aga mees kui selline lihtsalt ei toimi.

Seega abielunaised pole sugugi julmad elajad kui nad oma mehi toetamise asemel maha teevad, tänitavad ja õiendavad. Nad lihtsalt ei soovi täita emarolli oma mehe puhul. Nad eeldavad ja õigustatult et see patarei on siin juba piisavalt täidetud, laetud. Pigem tuleb meie pisikesel Pegasusel tiibu kärpida, muidu lendab veel minema. Selline käitumine toimib tegelt täiesti korralikult tavaliste Meeste puhul, kes on saanud emalt kuhjaga poputada. Naise ving toniseerib sellist meest, tekitab väljakutse ema poolt taevani kiidet infantas. Meestes kellel ema pole olnud tekitab aga see õigustamatut frustratsiooni.

Vaat siis sellised ematamehed hädaldavad - naine pole seltsimees ja sõber vaid justkui suurim vihavaenlane. Kuhu jääb Hoolimine ja Kokkuhoidumine millest abielu alguses justkui juttu oli? Eksitus kallid sõbrad - Hoolimine ja Kokkuhoidmine kui nad pole lihtsalt sõnakõlkad, ei kohusta naist olema talle ema eest, täitma mehe enesekindlust (küll aga peab mees pidevalt oma tundlikku kätt naise emotsionaalsel pulsil hoidma). Ja üldse kõik need ilusad sõnad käivad enesekindla mehe kohta, et see oma tublis türasuses liialdustesse ei kalduks. Need meemid on kaitsemehhanismid.

Nii et ematamehed - toimib vana kristlik põhimõte : Kus on sinna antakse ja kus pole sealt võetakse ka viimane. (Me Enoriga mõtlesime välja sellise asja: pimedal laval kostab läbi udu sulnis naishääl - Poisid, emme ei armasta teid enam. Hahahahahahah. Selline kerge, sädelev, hõljuv naer.)

ah, ei viitsi vinguda rohkem...

jälle unenägu

2009-07-14T03:37:00.000-07:00

nägin unes et olin festivalil. jalutasin mingi neiuga peomelust eemale. kiskus kepiks ära kätte. siis meenus mulle et ma pidin ühiselamust mingeid asju võtma (aga mis asju - kurat seda teab. Kondoome?). jätsin neiu ootama, läksin oma ühikatuppa. seal hakkasin kiiruga asju kokku otsima. olin erutatud ja õhinas, kartsin et olen ikka midagi maha unustanud, ei suutnud kõigil asjadel meelt küljes hoida. samal ajal ei tohtinud toanaaber, kes seisis sealsamas mu asju näha. meenutasin mis asju ta näha ei tohi. Nii - revolver on mul võrkkotis, selle peab silma alt ära koristama. sel hetkel kui sirutasin käe revolvri järele mõistsin et toakaaslane mu selja taga on leidnud mu ametitõendi. pöörasin ennast ümber ning samal hetkel lõi toakaaslane mind habemenoaga ninna. kõik kohad said verd täis. uus ülikond oli rikutud. küsisin et miks ta nii tegi ja miks just ninna. Ta seisis seal maikaväel nõutult, ütles et ei oskand nagu muud midagi ette võtta. väänasin tal hõlpsalt noa käest, võtsin oma asjad ja läksin alla. all selgus et tegu on narva 89 ühikaga. astusin komandandi juurde sisse, surusin kätt ja ütlesin: " siin on kõik nagu kakskümmend aastat tagasi.

psaiko ja armumine. unenägu jällegi

2009-07-12T23:42:00.000-07:00

"Aga armuks õige ära ... ei noh ... heas mõttes nagu..."

....

Nägin unes igast jama. Nägin mitut unenägu kõige pullim oli see et kaotasin ühes unenäos kingad ära ja leidsin teises üles. Või tegelt oli nii - ühes unenäos ostsin uued kingad ja kogu aeg unustasin neid igale poole, küll poeletile, küll välistrepile. Ja alati oli ka kohe keegi kes need minu asemel peaaegu endale sai - oli see siis kõvera näoga vanamees või tänavalapsed. Valetasin, meelitasin ja võimutsesin et neid tagasi saada. Lõpuks õnnestus mul uued kingad kindlalt kotti karjatada. Järgmises unenäos aga pidin minema televisiooni esinema, talk-show´sse. Pidin esinema kas koos Märt Põdraga või tema asemel, täpselt ei mäletagi, igal juhul jõudsin viimasel hetkel kedagi asendama. Jalas olid mul vanad lahtise tallaga kingad, mida ma siis häbenesin, kuigi neid kaadris näha polnud. Saate vaheajal tulid mulle aga meelde eelmise unenäo kingad, need olid kotis ja ma olin üllatunud nende olemasolust. Rääkisin sellest operaatorile, kes tegi ehmunud nägu ja teatas et need on legendaarsed kingad, mis omaniku käest kogu aeg ära kaovad, et sellepärast nad teises unenäos nii odavalt müügis olidki. Kõik teavad neid kingi ja keegi ei lähe ostma. Olin unes lõvikonservi täis ja uhkeldasin endamisi, et näed siis kui vägevad kingad mul õnnestus taltsutada. Panin uued kingad jalga. See osutus aeganõudvaks ja painajalikuks protsessiks - oli kiire, kohe pidi tulema järgmine võte, mina aga mässasin lõputult sokkide ja kingadega. Kingad olid pruunid ja üsna inetu tegumoega. vaatasin muudkui närviliselt telemeeste poole, neil aga paistis ka olema viivitusi. Lõpuks sain kingad jalga, aga et aega ikka oli veel otsisin midagi süüa. jne...

psaiko tutvub kauni Daamiga

2009-07-12T01:27:00.000-07:00

"Vabandage, ega teie ei tea palju nüüdsel ajal Tartu linnas abort võiks maksma minna?"

...

Kati arvas et Psaikot pole olemas, et psaiko on multifilmitegelane

unenägu

2009-07-09T01:45:00.000-07:00

nägin täna unes et satun Venemaale. Alguses purjutan Narvas Reljo ja Ooluga. Keset joomingut selgub et Oolu on sõjaväelane ja et täna öösel on minek Venemaale, salaja, üle Peipsi, kaatriga. Millegipärast saab tsiviliste sellele salamissioonile kaasa võtta, meie Reljoga läheme ka. Sõidame kaatriga üle Peipsi. Jõuame kuhugi linna. Teised lähevad kuhugi, mina eksin ära otsides Reljot. Igal pool on helikiirusel kihutavad rongid, kohalik harrastus on autol nendega võidu sõita. jään ühele autole peaaegu alla. Ekslen, läheb pimedaks. Viimase raha eest ostan hirmu peletuseks lapiku brändi. Mingid noorukid üritavad minuga justnagu tüli norida, Mina pobisen midagi habemesse, lõpuks ütleb üks eesti keeles: "Anna kala siia!", sellepeale vastan mina söakalt "Tule ja võta!" olles ise valmis kaklema hakkama. Millegipärast see aga hirmutab neid ja nad teevad minekut. Jõuan veel mõelda et ju nad hakkasid eesti keele kõla kartma. vahepeal on talv saabunud. istun äravisatud toolile miski maja nurga taga, hakkan brändit jooma. Järsku avastan et olen hoopis klaaspaviljonis, riieteta. Inimesed murravad paviljoni, karjudes: "Pane komm kohe käest ära!!!". Nad arvavad et olen kommionu. Katsun seletada, aga mis sa seletad kui oled aluspüksteväel, pudel peos kuskil võõral maal. Ärkan segases meelelolus.

Päike

2009-07-08T02:12:00.001-07:00

lendas vihinal üle pea
nagu huligaani visatud munakas
hall, külm ja niiske
suure kaarega

luuletus paelussist

2009-07-06T17:04:00.000-07:00

kus on ussikese paelad
kus on jussikese naelad

kheh, NaelJuss

lugu

2009-07-04T01:44:00.000-07:00

Tänaval kohtuvad Daniil Harms ja Mehis Heinsaar.
"Mina olen vanameeste rappija!" kuulutab Daniil tähtsalt.
"Aga mina lihtsalt pudenen." kohmab Mehis tagasihoidlikult. "Noh nagu vanamutid"
"Aga miks sa pudened?"
"Ma ei tea." ütleb mehis ja teeb sellist kavalat nägu.....

Paha inimene

2009-07-04T01:11:00.001-07:00

sööb liblikaid lennu pealt. Kujuta ette toidab ema linde, laps on seal, liblikaid lendab. laps näeb kuidas Paha inimene, muidu soliidses ülikonnas keskealine mees liblikaid sööb. "Emme mis see onu teeb?" "Sa ei näe või et liblikaid sööb. Söö kah," ütleb ema ja topib lapsele vihmaussi suhu.

evolutsiooniline moment

2009-07-04T00:54:00.000-07:00

Psaiko rääkis et ta oli lugenud raamatust evolutsioonilisest momendist. See on see kui üks liik läheb teiseks üle. Kujutasin kohe ette kuidas seisab metsas hunt, väriseb kuidagi imelikult, järsku käib krõps ja hundi asemel on vares Kraaks. lehvitab tiibu, kraaksub, lendab minema.

Seda jälgib põõsast evolutsiooniteoreetik. Kui vares minema lendab kuulutab ta nagu üks joodik teise jutu peale: "Õige!"

lauluke

2009-07-03T15:48:00.000-07:00

hommik on õhtust targem
õhtu on hommikust targem
nagu öö ja päev

vesi

2009-07-03T15:10:00.000-07:00

vesi on puhas
vesi on valge
valge vesi
nagu piim

Mulle meeldis see visuaal. Kuidas kogu vesi maailmas on ergavvalge. Nagu veri filmides

sitaks hea

2009-07-03T14:56:00.000-07:00

MA OLEN KURADI HEA

kaksikvend

leiud 2

2009-07-03T06:48:00.000-07:00

Hegeli radadel:
Tees: Naised on tundlikud olendid.
Antitees: Naised on tundetud käkid.

Süntees: Naised on tundelised käkid

Lauakombeid:
Täis kõhuga ei räägita
Uppuja ei hüüa tulles.
Järeldus - kõht on täis.
Uppuja on kui hüüdja hääl kõrbes

Vastastikuse (põhja)imemise seadus:
Uppuja päästmine on teise uppuja asi.

Kõneväänud ja keeleväärakused:
Kes otsib see leiab.
Näe, pime kana juba leidis tera.
Et mida külvad seda lõikad. või noh...
Aga kes ei otsi see jääbki leidma.

Igal oinal oma mihklipäev,
igal tainal oma kuklipäev,
igal lollil oma jaanipäev
igal trollil oma muumipäev

Kheh, meie enoriga õpime stuudios kehamuumi...

Eile Nägin Ma naisi

2009-07-02T08:54:00.000-07:00

Tänavanurkadel
naised
nagu liiklusmärgid
nõudlike nägudega
külmadest silmadest
vaatab minust mööda
immitseb südamesse
bioloogiline tühjus

Aga siis meenus mulle üks jaapani anime kus üks poiss nuias naissoolt emalikku lunastust nagu sitahäda ja lõpuks hävitas maailmagi.

No tõepoolest, võta üks ja viska teist...

mögajuttu

2009-07-02T07:58:00.000-07:00

Rütmitunnetus on tähtis. Tuleb kannatlikult kuulata oma elu sisemist tukslemist. Tammsaare "Vanades ja noortes" Vanaisa tunneb asjade kohta millal on õige aeg (loomulikult on ta naine see kes temast aru ei saa ja teda lootusetuks laiskvorstiks peab). Piiblis, Koheleti raamatus räägitakse sellest millal on aeg - aeg teha seda või toda või hoopis tegemata jätta . Kes ei kuulatle, kes ei arvesta nende salasustega, see sarnaneb meremehega kes ristilainet sõidab.

Erinevatel inimestel on erinevad rütmid, igaühel päriselt oma. Mõni tuksub tublilt nagu kahetaktiline mootor töö ja kodu vahet, ilma kulumata, kerge käega. Mõni keerutab keerulist variatsiooni, sekeldab ringi, tema askelduste ringi on haaratud kool, töö, kunst, hobid, meelelahutus, ühiskondlik aktiivsus ja ta ei väsi sest ta on loodud just niimoodi põksuma. On neid kes astuvad bolerot nii et süda iga pooleteise päeva järel rütmist välja läheb - ometi läbi põlemata.

Seega üks aste sisemise arenemise teel on leida oma sisemine rütm ning häälestada oma elukorraldus vastavalt sellele. Mis pole aga sugugi kerge ülesanne. Kui palju magada, millal magama minna, kas süüa korra päevas ja tublisti või palju kordi natukesehaaval? Kas ja kuidas end maandada, välja lülitada? Kui palju tohib teha ebameeldivaid asju ja kas üldse tohib? Kuidas aru saada et sisemise rütmi kuulatlemine ei muutu ettekäändeks lihtlabasele laisklemisele? Kas see et inimene ei väsi oma elukorralduses, on märk sellest et ta on leidnud oma rütmi või on hoopis tegu masendava, rutiinist välja kasvava tuimusega?

Nii palju on küsimusi

leiud

2009-06-18T04:27:00.000-07:00

BATU-KHAANI TEEMADEL

Ma lähen kuni viimase mereni
Ma lähen kuni viimase vereni
Ma lähen kuni viimase pereni

ütlen tere

...

päriselt luku taha
siiski jääda ei taha
päriselt luku
päriselt jääda
päriselt päriselt
taha ei taha

...

NAGU VANAKURAT VÄLKU -

kardab ja ootab
ootab ja vaatab
vaatab ja vaatab
aru ei saa -
kardab

Päike paistab (selle kevad-talve motiividel)

2009-06-08T05:08:00.000-07:00

Ma vihkan naisi,
sest et nad on naised

Ma vihkan mehi
sest et nad on mehed

Ma armastan inimesi
kui nad on inimesed

Ma lähen kuni viimase mereni
Päike tuleb pilve tagant välja

pohm

2009-05-31T03:06:00.000-07:00

ma tõusin üles, ma olen veel purjus. see läheb mööda. läheb minust mööda ja täidab mind nimetu hirmuga. ma hakkan veel kartma, küll te näete kuidas ma ikka hakkan, kuidas ma kardan. ma võdisen nurgas, ma pressin ennast toanurga kaugeimasse tippu - otsima tõotatud maad. ja ma saan kartma kõike, andke ainult ette.

aga praegu ma veel ei karda. lihtsalt sitt on olla. peopesadel läigib paakunud pohmelus, kaenlaalused haisevad kurbuse järele. riided lasuvad korratutes kuhjades ja ma ei viitsi ega suuda jälle tööle minna. enor lööb mu maha. kadri lööb mu maha. Jürka lööb mu maha. Erki lööb mu maha. siin läheb lausa suuremaks rebimiseks. oi, ma ei julge oma telefoni sisse lülitada. ma ei taha jälle udutada ja valetada, lubadusi jagada, lolli mängida.

see ilus tüdruk, kes eile mulle külla lubas tulla, ei helistanudki

töötegemine ajab jooma, joomine sunnib tööd tegema. "Sa kas sured või usud nende fakin valesid." Nii ütleb tegelane filmis "Peenike punane joon". Kes ei usu et töö teeb rikkaks, terveks ja heaks, see peab jooma. Kirik või kõrts. Mina valisin kõrtsi. sest päevavargana õnnestub mul ehk viinaleti eest pääseda. Hiilida öhe. selline on minu kurikaval, vettpidav plaan - põletusjälgedega seinal.

joove sunnib aegajalt sügavamalt hinge tõmbama. enor helistas - tema mind esialgu veel maha ei löö. lähen õue telefoniga rääkima, ei saa isegi aru miks, aga alati tahaks suure, laia lageda taeva all olla kui telefoniga räägin. näen ja vahin huviga mööduvat blondiini aga siis meenub mulle et alles ma tagusin pihku. ja ma mõistan et mu huvi on viirastus, mälestuse mälestus....

homme tuleb jälle tööle minna...

psaiko ja mina tegime esopi luuletuse ümber

2009-05-27T07:15:00.000-07:00

tillukese karbi sees
elab väike haige mees
Ise aina kiitleb et
minu nimi on brikett
olen väga tähtis pisik
ja mind kardab iga isik

Filmitegemise lugu

2009-05-15T06:08:00.000-07:00

2007 aasta kevadel sain ma kokku Argo Tepandiga. parandasime pead. Veljo vedeles ka minu pool põrandal. rääkisime igasugu lugusid ja siis Argo leidis et ühe mu jutu põhjal võiks filmi vändata. Idee tundus eriti ahvatlev, kuna me kujutasime elavalt ette Veljot selles filmis mängimas. Veljo ise ei saanud midagi aru kuna oli maani täis.

Argost lausa õhkus kevadet, ta oli näost punane ja just venelastega viina joonud. Mis sa hing veel tahad. Hehh. Tõmbas mu käima tõesti ja kuskil suveks olime võtete aja kokku leppinud. Algselt plaanisime filmida Tartus, aga siis leidis Argo mingi koha kuskil kalamajas, mis meenutas vana pepleri ühikat ja nii tuli mul ja Veljol minna - Tallinna.

Mina ja mu sõber Veljo oleme ehitajad ja seega olime tollel nädalal juba mitu head päeva viina visanud. Jube pohmahirm oli. panime julgustuseks ühe star dollari naha vahele ja siis käis Veljo oma naise juures raha järel. Aga raha ta muidugi ei saanud. Kui Veljo naisele ütles et ta sõidab tallinnasse filmivõtetele, hakkas naine suure häälega naerma. Ta kuulutas et kui Veljo tahab lakkuda siis nii öelgugi, mitte ärgu mõelgu selliseid totraid valesid välja.

Tegelikult Veljo läkski tollel õhtul naisest lahku. Mitte küll lõplikult aga ta elas ikka mitu head kuud minu juures enne kui naise juurde tagasi roomas. Aga tollel õhtul ei andnud naine talle isegi riideid kätte, nii et piletid kella üheteistkümnesele talna bussile ostsin mina. Mäletan ilus suveõhtu voolas bussi akvaariumaknast mööda. mnjah.

Talnas pidi Argo meil bussijaamas vastas olema, aga kui ma talle helistasin oli tal telefon väljas. Nii me siis passisime Veljoga inimtühjas bussijaamas, öösel, tallinnas ja mõtlesime milline venelaste kamp meile nüüd kloppi annab. Aga siis tuli mulle meelde et Argo pidi von grahlis olema ja nii me võtsime takso ja sõitsime kesklinna.

Von Grahlis pressisid tõprad meilt kaks sotti piletiraha välja, seal sees uimerdas mingi disko, Argo Tepandit aga polnud kohe kuskil. Põgenesime sellest mõttetusest ja siis Veljo oletas et Argo on Levist väljas. Mina küsisin et mis kuradi koht see veel on ja Veljo kes on algselt Talnas elanud, ütles et see on sama mis tartus Zavood. Ahaa.

Raske on kahel tartu joodikul talna vanalinnas kõrtsi otsida. Kõmpisime ja kõmpisime. tuju oli sitt. tundus et filmivõttetd tahavad vägisi nurja minna, meie talnaskäik lihtlabaseks joomiseks keerata. Salapärase kõrtsi nimega Levist leidsime me lõpuks küll üles, aga ka seal polnud Argo Tepandit leida.

Hm. tegelikult selgus hiljem et Argo siiski oligi Levist Väljas. Ta kas magas laua all või passis kuskil sitamajas, sellel ajal kui me teda meeleheitlikult taga otsisime. me jõudsime koguni ühed õlled teha sellel ajal kui see tõbras kuskil põrandal aeles.

Aga siis oli meil mõistus otsas kah. mida edasi küll teha? Kuhu minna? Tartusse tagasi oleks saanud alles hommikul rongiga, sinnamaani aga oli veel tubli lahmakas aega. Veljo rääkis et tal on Talnas vanad sõbrad kelle juurde võiks küll minna aga siis kisub küll lausjoomiseks. Kartis mis ta kartis, lõpuks Veljo siiski helistas. Tuli välja et Veljo sõber Tõnn on veel üleval ja joob kuskil Mustamäe karuperses. võtsime ennast kokku ja takso, sõitsime sinna.

Mustamäel, tuleb välja on selline müstiline kõrts nagu Kannu Pubi. Ma ei ole midagi nii totrat varem näinud. Seal oli mitu suurt kantristiilis ruumi täidetud käratseva rahvahulgaga, peamiselt ehitajatega. Oli reede õhtu. Inimesed mitte ei tantsinud, vaid vihtusid, just nimelt vihtusid tantsida. Mingisugused purjus jubedad naised lõid meestele massiliselt külge ja kujutate ette - üks eit üritas isegi mind ära sebida. Heheh. Aga noh too oli ka eriti jube rõõla. Rääkisin temaga psühholoogiast ja ta tegi minekut. Veljo praktiliselt lohistati tantsima, tõsi küll ta oli juba nii auru alla et ei saanud selle asja mõttest enam päris täpselt aru ning kakerdas visalt oma kohale tagasi. Mina istusin keset seda mürglit ja irvitasin lakkamatult. Tõnn veel küsis et mida ma naeran ja siis ma valetasin et lihtsalt hea tuju jne.

Tõnn jootis meid nagu muiste. Stroh toodi lauale, paarkümmend tonni tehti välja. Hommikuks oli Veljo pilditu, minul aga selge tõsiasi et tuleb ennast ja Veljot rongi peale lohistada - tagasi, koju, tartusse. mul oli pagana kahju et olin Veljo sellisesse avantüüri kiskunud, et ta naisega tülli läks ja ikkagi talnas jooma kukkus. Egas midagi, organiseerisin Veljo kuidagi takso peale ja me olimegi juba minemas, aga siis tuli Tõnn ja ütles et me peame Enno ka koju viima. Ma ei saanud sellele palvele, mis oli poolest saadik käsk ei öelda ja nii me sõitsimegi kuhugi linnuvabriku kanti, kus Enno praegugi veel pesitseb.

Enno ei tahtnud meid enda poolt kuidagi ära lasta. Tal oli eramaja teisel korrusel suur ja tühi korter. Veljo püherdas ennast mingi diivani peale magama, Enno aga näitas mulle oma vannituba, mille ta ise plaatinud oli, tutvustas mulle oma kasse Katat ja Muhhi ning rääkis et naine jättis ta maha, läks lihtsalt minema koos Enno parima sõbraga. Enno oli suurte kurbade, meeletute silmadega kõhn vintske tüüp, kes suutis purupurjus peaga tööd teha. Ta tuikus kolmekilomeetrise intervalliga ja hakkas mulle lootusetult meeldima. Teatasin et mul on kotis veel üks pudel Star Dollarit, et kurat mees akme jooma.

Jõime. Kell oli seitse kui helises uksekell ja ukse taga oli Tõnn pudeli viina ja teiste talna tüüpidega. Enno jäi magama. mina jõin nagu noor jumal koos Tõnnga. Ma arvasin tollal veel Tõnnst üsna sitasti ja arvasin et ta on suvaline Tallinna põmmpea kes on juhtumisi Veljo lapsepõlvesõber. Tuli aga välja et Tõnn on hästi terviklik ja lõpuni põhjendatud maailmavaatega mees. Kellel on kõik läbi mõeldud. Loomulikult mulle ta patriarhaalne ärimehelikkus ei meeldinud, tema ratsionaalsus aga tekitas tahtmatult respekti.

Hommik kulges omasoodu, kella kümneks oli selge et kogu see kuradi talna joodikute kamp kavatseb kuhugi Kassilaiule edasi jooma sõita. Mõistsin et ma ei või Veljot nendega kaasa lasta, muidu ta ei pääsegi tsüklist välja. Samas helistas Argo Tepandi ja uuris pahaselt et kus kurat me oleme. Sõimasin teda ikka mehiselt. Argo teatas lõpuks et ta on kuskil kalamaja lõpus, et tulgu me sinna et kohe algavad filmivõtted.

Võtsime takso. Taksojuht oli ilus vene naine, kellele ma kuidagi nagu kohe tahtsin külge lüüa. Ajasin siis vigurijuttu, et olen üle aastate talnas ja et ei tunne üldsegi talnat. naine naeratas seepeale, juhtis taksot ja tutvustas autoakna taga laiutavat linna. Veljo minu seljataga irvitas vastikult et pole sellist lollust veel näinud et talnat niimoodi giidi kombel tutvustama peab. Taksojuht ei solvunud vaid flirtis minuga edasi.

Niimoodi lõbusalt juteldes jõudsimegi Kalamajja. Siis me tükk aega meeleheitlikult otsisime seda kohta kuhu Argo meid kutsus - kalamaja lõppu. Lõpuks selgus et ühes kohas tänav lihtsalt lõpeb ära ja et see ongi kalamaja lõpp. Hehh, kujutate pilti. Astusime taksost välja, mina üsna vastumeelselt - kuradi ilus naine oli ju see taksojuht.

Võtteplatsil võtsid meid vastu operaator ja helimees, mõlemad olid Argo peale maruvihased. Argo vana siga pidi ju kogu üritust korraldama, kaanis aga selle asemel ennast mõnusalt täis ega suvatsenud isegi kohale ilmuda. Ootasime siis Argot. Leidsin kuskilt mingi vanaka mille me Veljoga kohe nahka panime.

Kui purupurjus Argo lõpuks laekus, arvas kaameramees et talle aitab ja et mingit kuradi filmimist siin täna ei tule. ma siis veensin teda et me saame võtted tehtud ka ilma purjus lavastajata. operaator vaatas minu ja Veljo joomisest tursunud lõustasid ega tahtnud kuidagi uskuda et me veel näidelda suudame. Aga ta otsustas siiski proovida. Argo saatsime eest ära viina järele, sest tema hädised vabandused panid meestel rusikad sügelema.

Ja suur filmikunst läks käima. Avastasin et mulle duubelhaaval näitlemine istub ja üldse tollel päeval asi edenes. Ma olen siiani kindel et kui me oleks kogu filmi tollel päeval purki saanud, oleks see ka õnnestunud. Teisel päeval me olime joomisest juba liiga väsinud. Iseenesest aga oli see ikka hullumeelne kogemus - me ei saanud joomist katki jätta, sest siis me oleks kohe ära vajunud. Ma olen muidugi varem purjuspäi lavale sattunud, aga sellist asja pole ma veel kogenud. Selleks et osa usutavalt täita peadki sa olema põhimõtteliselt purjus. Täitsa lõpp. Kusjuures ma mängisin omenda kirjutatud käsikirjaga filmis iseennast. Mnjah.

Kui operaator ja helimees lõpuks lahkusid, vajusime Veljo ja Argoga sinnasamasse kalamaja korterisse magama. olime ju öö otsa joonud, väsinud ja magamata. tukkusime paar tundi ja nuiasime siis Argot et ta meid kuhugi edasi sööma viiks. Lonkisime kalamajast välja. Balti jaamas tegi üks umbkeelne müüja mulle selgeks et ma ei oska eesti keelt. Ei osanud talle nagu väga vastu vaieldagi.

Lõpuks maandusime Harju mäel ja siis kiskus asi ikka väga sürriks. Laval esinesid mingid rahvariides tüübid ja laulsid isamaalisi laule, paarkümmend sammu eemal oli vene noorukite kamp, kes räuskasid ja ropendasid. istusime pargipingil mis oli ümbritsetud mingitest punastest ja sinistest sellistest suurtest puust munadest. Munade vahel mängisid lapsed ja tuigerdasid parmud. Ja tagatipuks lendasid taevas õhupallid.

Kõik see kokku oli väga totter ja samas väljakannatamatu. Siis otsustasime Argo poole minna. Argo elas tollal Mustamäel, mille üle sel lollikesel millegipärast väga hea meel oli. Ta muudkui korrutas seda laulujuppi: "Elan Mustamäel, korter on aus ja hea..." ja seletas meile, tartlastele, kui tore ikka Tallinnas elada on, ja et tartlased ilmaasjata kardavad talnat. Tema pidev perssesaatmine oli väsitav.

Argo juures selgus et mees on suur pornosõber. Vaatasime siis igasuguseid pornokaid, jõime vanakat. Üks pornokas jättis Veljole eriti ereda mulje. Too ärkas parasjagu tukastusest, nägi ekraanil nikkuvaid vanureid ja hüüatas "Issand mis asi see on? Jube! Mingid vanad rõõlad kepivad! See ei ole võimalik, see on filmitrikk!". Naersime vaese Veljo üle kes on nii naiivne ja eluvõõras et ei tea mis asi on vanuriporno. Jäime magama.

Järgmisel hommikul ärgates leidsime et Argo oli juba võtteplatsile läinud, mis sedapuhku asus Filmiakadeemias. pidime Veljoga talle järele vantsima. Tee viis läbi parkmetsa, et Veljo ega mina niimoodi mustamäe hingeelu ei tundnud, siis eksisime ära. Eksisime keset Tallinna linna metsa ära. Kuidas see võimalik on? Ei tea, Müstika.

Ilus ilm oli, päike paistis, puude vahel vedeles päevitavaid neidiseid ja pudeleid otsivaid vanamehi. Ühe juurest teise juurde hulkudes pääesesime metsast välja ja jõudsime filmiakadeemiasse. Võttegrupp polnud veel kohal. Ootasime. Tutvusin ühe vahva vene helimehega, kes rääkis mulle, et Peterburis on selline qi-gon´I koolkond, kes kasutab qi tundmaõppimiseks ja kogumiseks viina. Tundus kuidagi õige lähenemine olevat neil meestel.

Teise päeva võtted olid kusised. Kuidagi ei loonud ja kõige taga oli mingi sisemine ebakindlus. Ma arvan et tolleks hetkeks olime kõik liiga ära joonud. Meile Veljoga pidi vahetpidamata jooki sisse kallama et me ära ei kukuks. Samas tuli seda jaopärast teha et mitte täis jääda. Kiskus jubedaks. Ühest kaadrist, kus tegelane valab vett karahvinist klaasi pidime tegema üle kolmekümne duubli – Veljo käsi värises, mööda valas kogu aeg. Siis lõhkus Argo veel operaatori läpaka ära jne jne.

Võtete lõpus küsis Veljo operaatorilt, et kas ta nüüd võib jooma minna, millepeale see kostis mürgiselt et jah nüüd võib jooma minna. Operaator ise polnud viinamees, vaid tegeles veel usinalt koolitööga. Kell oli kuskil seitse, Argo kutsus meid enda poole mustamäele jooma. Meie Veljoga aga tahtsime selleks hetkeks ainult ühte asja – põgeneda sellest neetud linnast, mitte näha ja mitte kuulda Argo lolli plära. Meie joodikusüdamed põksusid ärevalt kui me Balti jaamas rongi peale jooksime.

Mina tahtsin kohe esimeses kupees maha istuda, aga Veljo ei lubanud. Ja tõesti istmed olid seal sellised imelikud, pehmed nagu bussis. Läksime järgmisesse kupeesse, jälle sama jama. Alles viimases kupees ohkas Veljo kergendatult “Vot need on meiesuguste meeste jaoks õiged istmed”. Vanad head puust rongipingid. Korkisime aramise lahti ja jäime tartut ootama.

Tartus läksime veel minu poole kus ootasid ees veel arlo ja kratt, kellega jõime star dollarit ja muljetasime. Järgmisel hommikul oli Veljo pohmaagoonias, minul aga polnud sittagi viga. Kiusasin veel Veljot, ütlesin et lähen tööle. Tööle ma muidugi ei jaksanud minna, aga nii hea oli kuulata kuidas Veljo kadedalt mind vandus.

Film aga jäigi lõpetamata. Kaadrit monteeriti kokku, aga korralik heli jäi tegemata. Kellelgi polnud ei raha ega huvi. Argo visati peagi koolist joomise pärast välja ja sinna see jäigi. Aga algne versioon filmist on mul olemas, nii et kui tahate tulge minu poole, mul on DVD, vaatame.

votttttt

2009-05-13T14:10:00.001-07:00

panen tihasele pekki
ja lasen leiba luusse,
kõht on täis
ja lahkub sealt vaid suudlusteks

XWVJBEQD

Üks vana lugu

2009-05-09T05:07:00.000-07:00

Kivilinna lugu

Detsembri lõpus pakuti mulle tööd. Kivilinna gümnaasiumis oli filosoofia õpetaja poole õppeaasta pealt ära läinud ja nad vajasid kedagi kes õpilastele aasta lõpus hinde välja paneks. Nad helistasid mulle enne jõulu ja nii me leppisimegi kokku et viienda jaanuari hommikul lähen asja kohapeale vaatama.

Viienda jaanuari hommikul ma olin ärgates veel väga purjus. Tegelikult ma isegi ei plaaninud tõusta, läksin lihtsalt kusele või niisama muidu õhku ahmima ja vett larpima, kui mulle järsku Kivilinna kool meelde tuli. Ma muidugi ei viitsinud sugugi minna ja väga suur kiusatus oli kogu asi nahhui saata. Aga kuidagi ma enda liikuma sain. Lõppude lõpuks polnud see mul esimene kord niimoodi minna.

Elasin tollal illgaalina vanas pällis ja nii kujunes mu teekond kivilinna üpris pikaks. Selles seisundis kõndimine on üpris omamoodi elamus. Sulle tundub et sa kõnnid paar-kolm meetrit oma kehast eespool. Õigemini komberdad. Ja sa pead nägema tublisti vaeva et keegi ei märkaks kui täis sa tegelikult oled.

Annelinn oli jube nagu ikka. Betoonist majakarpide vahel valitses veel hämarus. Taevas oli pilves ja tänavad täis tööle tõttavaid kühmus kogusid. Kivilinna kooli leidmine majaderägastikus võttis üksjagu aega. Lõpuks leidsin end lähenemas mingile klaasist ja betoonist totrusele. See kõrgus kuidagi eraldi nagu mingi kiskjalik vabrik. Aegajalt vilgatasid suurest tumedast kolossist kurjakuulutavad tuled ning võis selgesti hoomata konveiereid töötamas. Euroremont polnud oma valedega veel siia jõudnud – tegemist oli vana hea veneaegse haridustootmishoonega. Määrdunud klaasid, alasti betoonseinad.

Vastu võttis mind õppealajuhataja – kuuekümneaastane hallide juustega pedagoogiline raudvara Tutvustas mind mingite dokumentidega, viis süsteemidega kurssi. Mina üritasin muidugi rääkida võimalikult vähe – et ei paistaks välja kui purjus ma veel olen.

Isegi läbi oma pohmaudu ma siiski tajusin et midagi oli selle kooliga viltu. Õppealajuhataja oli kuidagi hirmunud, koolimaja seistsmekümnendate aastate interjöör kuidagi määrdunud ja kleepuv, aknad kattunud kondenseerunud vee kihiga. Jäi mulje nagu oleks siin just äsja kõvasti viina joodud.

Siis viidi mind direktori juurde. Tervitused-viisakused, mõned üldised sõnad kooli kohta, viisakad küsimused minu käekäigu kohta jne. Üritasin jällegi oma sõnu väga ettevaatlikult sättida, et mitte midagi lolli öelda. Napid repliigid, pikad mõttepausid. Teate küll seda seisundit. Mnjah.

Aegamisi ma tajusin et direktor minu vastas teeb sedasama. Neljakümneaastase lühikest kasvu ametnikupässi silmad olid aukus ja kottis. Tajusin korraga et meie lühike viisakas vestlus oli veninud lõpmata pikaks, et direktor üritab samamoodi ettevaatlikult sõnu ritta ajada mistõttu jutt venib nagu tatt.

See oli ühteaegu nii groteskne kui painajalik kogemus. Lõbus oli mõista et meie vestlus võib olla kahe joodiku pimesikumäng, painajalik oli mitte teada seda kindlasti. Polnud ju ühtegi tõendit peale ülitugeva déjà vu tunde, mille võis ka muidugi mu enda joomise arvele kirjutada.
Kohtumine lõppes siiski. Mind võeti tööle.

Kainenesin alles koduteel.

olemised

2009-05-08T13:26:00.000-07:00

Ma olen rong mis sõidab mööda kaheksaastmelist raudteed. Ma muutun hääleks, ma kandun kagusse. Seal sädelen ma jõelainetes päikesevalguses, kuni istun kiviks ja kuulan endas kallima südamelööke. Hiljem olen ma tähistaevast toetav suitsusammas. Ma murdun lainena vastu ust ja langen tühjusse käed õieli. Ma hiilgan ja küütlen sest ma olen puhkevalt tõusev õis. Üks panter silmitseb mind kahtlustavalt, vongerdab minema. hommik on saabunud, ma heljun uduna kastese aasa kohal. Kuused kuumutavad mind kui ma sipelgana okkaid ringiratast lohistan. Keegi sobrab minus otsides võilillejuurt kui ma mullana jahedalt vastu kobisen. ma olen õhk, ma vabisen marjapõõsaste vahel. Ma olen sääseke kes otsib purjuspäi tantsusaapaid. Ma olen jäine mägi, ma libistan end liustikuna pilvede vahelt läbi, ma muutun ookeaniks, MA AHMIN ÕHKU...

Raamatusoovitusi igaks aastaajaks

2009-04-27T00:47:00.000-07:00

Igal aastaajal on omad raamatud mida lugeda. Pikkadel jahedatel novembriõhtutel tuleb istuda pööningul pirnivalgel, kuulata kuidas tuul katuses kolistab ja lugeda Muumitrolli. Märtsis kui maailm koosneb tatist, aega aga on lõputult palju võetakse ette need paksud Balzaci tellised. Päikeselistel suvepäevadel on vaja pugeda tolmavate kardinate vahele koos Gerald Durrelli unustamatu raamatuga "Minu pere ja muud loomad". Juulis, kuskil keskeestis põlla pääl bussipeatuses passides on sobilik süveneda Strugatskite "Asustatud saarde" - no teate küll, see mis ilmus 1980/81 Pioneeris koloreeritud trükis Valteri illustratsioonidega, mitte see uus troostitu väljaanne. Kasvõi nende fantastiliste pilvede pärast, mida seal leidub. teine võimalus on Bradbury "Võilillevein" aga see on üldse selline suveraamat ega käi mõne eksklusiivsema hetke kohta. Aa ja kui juba suveraamatute peale jutt läks, siis augustis proovige kindlasti istuda mõne üleküpsenud marjapõõsa lähedale lugema Klingeli raamatut "Saar ookenis" - see ilmus "Maailmas ja mõndas" ja hoiab suve kinni. Muidugi, kui te olete veel 11-aastane ja süvatalvel gripis, segi ja sassis, siis on kõige mõttekam võtta see 50-ndate aastate "Don Qiujote", vaadata neid hullumeelseid Dore gravüüre ja imestada: millest kuradist see raamat küll kõneleb. Sügisel harjakapis niiskete vihmamantlite vahel passides saabub Salingeri, Hemingway ja Remarque aeg - nukralt ja pehmelt nagu sex. Hesse ja Kafka nõuavad erilähenemist. asetage bach grammofonile mängima, istuge mugavalt tugitooli, piiluge korraks aknale kleebitud mustavat sügisööd ning sukelduge. Aprillis aga kui valgus karjudes aknast sisse tormab, kaitske ennast Grini ja Philip K Dickiga... Ja üldse lugege LeGuini...

poliitilise alatooniga erootikaliin

2009-04-26T05:14:00.000-07:00

Lubada võib kõike.....

Vaatasin internetti lolli näoga ja äkki ohhooo! näen sellist reklaami:
NIVEA MEGANÄPUNÄIDISED

kujutasin endale kohe ette hunnikut äralõigat sõrmi....

retked 1

2009-04-26T04:40:00.000-07:00

kõndimine, higistamine, piidlemine...

linna kohal lainetab päikesetuul, väikeste lehtedeta puud põlevad kahinal-kõikudes igavikus. tolm moodustab kellaosuti aeglusega protuberantse, mis ripuvad liivase vanikuna hõõguvate kõnniteede kohal. majad tõmbuvad päikese käes kössi, ajavad värvi nagu maod nahka. mu jalutuskäik osutub paadiretkeks lõputu rahu ookeanis. järsku on tonnide kaupa aega, aga nii on see ju kogu aeg olnud - talvine hetkeekspress on peatunud ja masinist end kusele unustanud. sooja kuiva tuule käes liikuvast kardinast õhkub seletamatut turvatunnet, koridorist tuleb meeldivat supilõhna. higist ülikondadesse riietunud inimeste silmis helendab igavus. vanamutikesed pruunides, väikeste lillede mustriga kleitides tatsavad pärastlõunases leitsakus marjapõõsaid kiusama. joodikud silmad pahupidi kuulavad siruli maas taeva sinises kõminas jumalat. rullid kogunevad hirmunult kampadesse, peletavad masendavat hingerahu agressiivse jõminaga, nende kiiskavalt auravad autod täidavad persepükstes tüdrute elus paar tühikut ja ja nii mõnegi lootuse. (tüdrukud on nii masendavad, naised aga löövad seevastu õitsele) supilinnas leiab üks naine elu mõtte kuna karlovas kaotab üks mees elu armastuse. ridade vahelt leitakse keskealise mehe vägivallatunnustega surnukeha...

...... pidetult .......

armastus

2009-04-11T09:30:00.000-07:00

mõistsin täna taas midagi uut armastusest. et armastuses elamine on aklimatiseerumisprotsess.

Armastus on lõputu ruum, kus õhu asemel on põletav sära. Et seal ellu jääda peab inimene õppima hingama seda sära. See on samaväärt ettevõtmine kui püüda vee all hingata, omastada otse veest hapnikku. Tuleb lõputult ja üha uuesti üritada ja üritada ja üritada. köhida põlevatest kopsudest tuhka.

õigeusklikel on uskumus mille kohaselt ettevalmistamata inimene kes näeb jumalat kogu ta hiilguses, ei kannata seda välja, tajub seda põrguliku valuna. sellepärast (kuigi muidugi mitte ainult selletõttu) peavad inimesed käima regulaarselt kirikus teenistusel - et harjuda jumalaga, ta kohalolekuga, nö teha trenni et suuta jumalat näha ja kogeda müstilist mittevalget valgust.

kui inimene esimest korda armastab, satub esimest korda sellesse ruumi, siis põlevad ta silmad hetkeliselt läbi. õhku ei ole, vett ei ole. on ainult sära millele tuleb avada oma kopsud, vereringe, süda. ja valu. Alguses inimene roomab vaid jättes järele pikka verist jälge nagu miski lihasööja nälkjas. ta suu on avanenud karjeks aga selles ruumis pole õhku, niisiis me ei kuule teda.

mingil hetkel karjeks avanenud suu sulgub, inimnälkjas peatub, tõmbab esimese rahuliku kopsutäie sära. Valu on ära põlenud, sära täitnud inimese sisemised võlvid kõminal ja inimene ise saanud säraga üheks. ta tõuseb püsti ja hakkab algul ebakindlalt, siis juba julgemalt minema. ta on ühendanud oma vereringe armastusse ning joob nüüd puhast vibreerivat valgust. ja temast ei jää jälgi...